Söömisest saab kõik alguse. Kala, mingi marja või paari-kolme juuksekarva neelamisest sai käima peale juba kiviaegne neitsilik taevajumalanna. Märk tuleb ära süüa, sest märk vajab eksisteerimiseks ihu.
Ka Johannese ilmutuse kirjapanijale ütles hääl: võta ja söö see raamat ära. Vägev ingel seisnud maa ja mere peal, jalad kui tulesambad, riietatud pilvega ja vikerkaar pea kohal, käes avatud raamat: “Ja ma võtsin ingli käest raamatu ning sõin selle ära, ning see oli mu suus magus nagu mesi,” aga kõhus mõru (Ilm 10:9-10). Kui omal ajal, enne nn funktsionaalse lugemisoskuse üldist allakäiku räägiti raamatute neelamisest, tähendas see lugemishimu rahuldamist kiirmeetodil. Raamatust pärit sõna võidi pidada isegi talismaniks, mille söömisel kandub selle tarkus ja vägi neelajale üle. Raamatukoi närib ennast raamatust läbi. Eesti vanasõna ütleb, et “Poistele peab raamatut tagant otsast sisse taguma” – s.o peksta nii, et “tarkus perssest pähä lähäb.” Arusaadav: öeldakse ju, et jänes õpib ka tikku tõmbama, kui palju peksa anda.
Taevatäheraamat
Ilmselt õppis inime kõigepealt lugema n-ö taevatäheraamatut. Eks oli selleks aega laialt käes ega pimestanud teda ka veel mingi elektrivalgus. Võimalik, et ähmaseid jälgi sellest taevaraamatust on kandunud tänasessegi päeva, vrd näiteks eesti mõistatus “Raudne raamat, kivine kiri” (tähed taevas).
Ka Vana ja Uus Testament käsitavad taevast kui raamatut: “?taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast?” (Ilm 6:14, vrd Js 34:4). Islamimaailmas võrreldakse universumit suure raamatuga, vrd ka eesti vanasõna “Kes ilma raamatu jõuab läbi lugeda” resp. “Maailma raamat on suur”.
Raamatute raamat
Raamat on eelkõige Püha Sõna. See raamat on nii püha, et teda ei või hästi palja käega puutudagi ja tuleb talle suud anda. Judaism, ristiusk ja islam on raamatuusundid; juudid, kristlased ja moslemid on raamatuusku rahvad. Raamaturahvad on mingil moel valitud rahvad. Omal ajal peeti meil Eestiski au sees sõnatarku, veel hiljaaegu isegi kirjanikke – just raamat tegi taasiseseisvunud Eesti esimesest presidendist presidendi, ja esimene tõeline raamat, mis vastlugemaõppinud maarahva lugemislauale ilmus, oli raamatute raamat – Wastne Testament.
Raamat on evangelistide, apostlite, neitsilike märtrite, kirikuisade ja -õpetajate atribuut – lunastuse, tarkuse ja teadmiste sümbol. Teinekord räägitakse looduseraamatu lugemisest, ülestähendustest aegade raamatus ning eluraamatust: kelle nimi on maailma rajamisest saadik eluraamatus kirjas (väljavalituid pole palju), see elab igavesti.
Raamatute raamatu austava nimetusega on aegade jooksul väärtustatud muidugi teisigi teoseid, ka näiteks “ÜK(b)P lühikursust”, mis olla maailmaajaloo suurim kangelasraamat ja nüüdisaja raamatute raamat (Valmar Adams, “Mõtteid partei ajaloo lühikursust lugedes”, Viisnurk, 5/1940).
Elav sõna, surnud sõna
Raamat on elava sõna haud, kaas peal. Mis raamatusse raiutud, on kuidagi lõplik. Raske on sealt sõna tagasi võtta, auk jääb järele. Mis muud, tuleb uus raamat teha, kuid alati jääb oht, et keegi on ka algvarianti lugenud ja mäletab ja võrdleb.
Jumala Sõna oli algselt elav sõna, avatud loovaks arenguks. Kuigi Jeesus Kristus oli üks viimaseid suulise kultuuri suurmehi, soodustas just kristlik kirik kirjalikule kultuurile üleminekut – nimelt pühakirjast sai Jumala Sõna. Öeldakse, et Sõna elab raamatus. Sellesse saab suhtuda nii ja teisiti. Igatahes – raamatusse raiumine pärsib elava sõna loovat väge, pakkudes võimalust vaid tõlgendusteks.
Raamat on piiripealne fenomen – suulise ja kirjaliku kultuuri piiri pealne. Olgugi et kirjaliku kultuuri tähendust on võimatu alahinnata, peidab pelgalt kirjasõna peale lootmine endas olulisi ohtusid: see vabastab mälu vajadusest meeles pidada ja pealegi ta hävib – mida kõrgtehnoloogilisemal tasemel talletatud, seda kindlamini. Paradoksaalsel kombel säilib läbi aastatuhandete üksnes inimmällu salvestunud info – savitahvlid pudenevad tolmuks, kõvakettad kustuvad, raamatukogud põlevad?
Aga isegi kurikuulsaid raamatukogupõletamisi ei anna hästi võrrelda tulevase globaalse infokatastroofiga. Kui elekter ära läheb, ja ükskord läheb ta ära niikuinii, tuleb ilmselt tõdeda, et isegi antiikkultuur ja indiaani kõrgkultuurid ei kadunud sedavõrd jäägitult. Protsess on juba käivitunud: raamatukogud muutuvad tasapisi kasutamatuks – sedelkataloogide asendamisel elektronkataloogidega (NB! kuniks elektrit) tehakse paratamatult sisestusvigu, masin aga inimlike eksimustega ei arvesta.
Raamat raamatus
Huvitaval kombel mahub ühtede kaante vahele tavaliselt mitu raamatut – igaüks loeb raamatust välja eri asja, lugedes justkui eri raamatuid, lisaks loeb üks ja seesama inimene eri aegadel ühest raamatust justkui eri teksti. Mil moel see raamat õieti muudab ennast? Selles mõttes võib väide tõesti tõele vastata, et sõna elab raamatus. Teinekord on ühes raamatus koos mitu raamatut – kui raamat räägib raamatust räägib raamatust? Seda rida võib hägustumiseni ajada, vrd näiteks tulukesega peeglite vahel.
Raamat peegeldab lugejat. Raamat iseloomustab lugejat. Raamat on lugeja sümbol. Mõnda inimest annab lugeda otsekui avatud raamatut, suletud raamat jääbki saladuseks. Kui raamat panna ööseks pea alla, jääb kõik kergesti pähe. Kes aga magama minnes jätab raamatu lahti, sel jäävad surres silmad ja suu lahti. Raamatut ei tohi ööseks ka sel põhjusel lahti jätta, et seda loeb edasi kurat, teavad lätlased – ja loebki sõnad ära, nii et hommikul on kõik meelest läinud.
Vana Kalevi tarkuseraamat
Eeposes “Kalevipoeg” mainimist leidnud vana Kalevi tarkuseraamatus seisnud kirjas “vana-aegne vaba põli, meestepoege priius”. Folkloristid peavad Kalevi tarkuseraamatut “Kalevipoja” koostaja(te) fantaasia sünnitiseks, sel leitakse olevat seost nõiaraamatute ja maagilise sisuga seitsmenda Moosese raamatuga. Niisuguse seletusega võiks ju ka leppida, kui poleks olemas otsest ja samaaegselt kirja pandud paralleeli maailma teisest otsast – ainude müütilisi tarkuseraamatuid. Samuti kui Kalevi tarkuseraamat, varastatud ära ainude tarkuseraamatud, misjärel alanud neil tõelistel inimestel paha põli nagu kohalikul maarahvalgi pärast Kalevi tarkuseraamatu ärandamist. Ainu ja eesti mütoloogias on ülimalt palju ühtelangevat. Mistõttu võiks ju ka vana Kalevi tarkuseraamatule oletada rahvaomaseid juuri.
Lõpetuseks: kust ja kunas
Kust, kunas ja kuidas sai raamat ja raamat eestlaste maale? Kindlasti koos ristiusuga, kuid enne n-ö ametlikku ristimist 13. sajandil. Kust, on veel küsimus. On muutunud entsüklopeediliseks teabeks, et eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga said teoks venelaste resp. slaavlaste vahendusel, et sõnad papp, rist ja raamat on vene laenud. Meie esivanemad pidid siiski õppima kristlust tundma juba viikingite vahendusel otse Bütsantsist ja/või iiri misjoni kaudu (tegutses Põhja-Euroopas 5.-9. sajandini), lisaks tuleb arvestada ka taani-rootsi-norra misjonit ja võimalikku sakside osa (11. sajand) Eesti ristiusustamisel. On põhjust arvata, et raamat on eesti keeles sama vana kui läti ja vene keeles ning pigem otselaen kreeka keelest, mitte vene gramota’st (vrd kr grammata, lt gramata (esimene a pikk). Kindlasti pole ka papp vene laen, risti’ga ilmselt sama lugu.
Eesti ja eriti Saaremaa jäi viikingite veetee kolmnurka. Ka tulevased eestlased ise käisid (tõenäoliselt) koos viikingivürstidega Konstantinoopolis. Slaavlastega ei pruukinud meie esivanematel enne 10. sajandit vahetut kokkupuudet ollagi, nemad lisandusid alles siis, kui Vene riik oli juba olemas. Niikaua kordame seda Oskar Looritsast alguse saanud papi, risti ja raamatu vene päritolu juttu, kuni ükskord avastame üllatusega, et mitte just kõige sõbralikumad naabrid leiavad põhjust seada kahtluse alla meie läänekristlik taust, protestantlik tööeetika jmt – algselt olete ju õigeusklikud, isegi tähtsaimad kristlikud terminid on teil vene keelest laenatud. Usundi- ja ajaloolis-keeleteaduslikud küsimused võivad kergesti muutuda poliitiliseks. On seda ennegi juhtunud.