Enamik taolisest vastutustundetust sahmimisest räägib meile, kuidas USA majanduslik ülemvõim hääbub, dollar kaotab oma positsioone, ameerika kultuur pole enam atraktiivne, jänkidele on veel jäänud vaid toores jõud!
Kuuekümnendate pahupool
Selle jutuga võib noorema põlvkonna muidugi ära petta. Sest nooremale põlvkonnale ei tule taolist juttu kuulates peale déj? vu tunnet. Mulle paraku tuleb.
Kusjuures: praegu pole USA sise- ja välispoliitiliselt kaugeltki niisuguses olukorras, kui näiteks 1970. aastatel, 1930-ndatest või Ameerika kodusõja aegadest rääkimata.
Mis langus tabas Teise maailmasõja käigus superriigiks tõusnud USA-d siis näiteks seitsmekümnendatel aastatel, et käsitleda meile ajaliselt kõige lähemat perioodi?
Alustama peame universaalsemast võnkest. Nimelt 1960. aastatel läänemaailmas toimunud üleüldisest liberaliseerumisest ning nihkest vasakule. Selle otsesteks tulemusteks olid naiste emantsipatsioon, seksuaalvähemuste põranda alt väljatulek, rassiliste-, usuliste- ja mitmesuguste muude sotsiaalsete vähemuste kohati destruktiivse vägivallani küündinud võitlus oma õiguste eest, hipiliikumine, seksuaalne emantsipatsioon, alkoholi ja narkootikumide võidukäik, erinevate subkultuuride kommertsialiseerumine ja palju muud.
Ühesõnaga: seni kristlikul (sageli protestantlikul) eetikal ning töö- ja vastutuskultuuril püsinud lääne ühiskond tõmbas kuuekümnendatel masohhistliku raevuga oma pahupoole välja ning sakraliseeris selle siis tänaseni püsiva inimõiguste püha dogmana.
Päästmatu allakäigu spiraal?
1960. aastate muutused ühiskonnas peegeldusid loomulikult vältimatult ka poliitikas. Suuresti just nimetatud protsesside ja liikumiste mõjul oli USA sunnitud lõpetama sõja Vietnamis. ?okke ja traumasid, mis sellest Ameerikale tekkisid, pole täielikult suudetud ületada tänaseni. Vietnami sõda, mis kaotati omaenda rahu- ja muudele liikumistele, mitte Vietkongile ja Nõukogude Liidule, õõnestas sügavalt ameeriklaste usku iseendasse. Ning sellele enesehinnangu langusele aitas omakorda kaasa majanduskriis, mille katalüsaatoriks oli Yom Kippuri sõda Iisraeli ja tema naabrite vahel ning järgnev naftahindade raju tõus.
Järgmine aste USA teel allakäigutrepist üles 70. aastatel oli Watergate’i afäär ning president Richard Nixoni häbistav tagasiastumine.
Kirstunaelaks Ameerika enesekindluse hävingule sai aga totaalne sisepoliitiline segadus, süvenev majandussurutis ja Iraani pantvangikriis president James Carteri abitul ametiajal.
Tõepoolest, kümnendi lõpul võis paljudele jääda mulje, nagu oleks Ameerika Ühendriigid sattunud päästmatu allakäigu spiraali, samal ajal, kui Nõukogude Liit demonstreeris naftadollarite ülikülluses supeldes ja lääne vasakliberaalsete liikumiste toetusele apelleerides tõelist edulugu.
Ometi ei möödunud kümnenditki, kui USA oli taas maailma võimsaimaks riigiks ning – ja see on eriti oluline – moraalseks autoriteediks. Nõukogudel Liit vaakus aga hinge ning lagunes lõpuks sootuks.
Tegelikkuses kolm triumfi
Siinkohal võikski otsad kokku tõmmata ja kõigile, kes Ameerika enneaegset surma ette kuulutavad, meenutada, et 20. sajandil on USA kokku kogunisti kolmel korral olnud maailma vaieldamatu liidri rollis.
Esimest korda Esimese maailmasõja järel, kui just USA eestvedamisel loodi Rahvasteliit ning takistati võitjariikide totaalset arveteõiendamist kaotajariikidega. Õnnetuseks jäid ameeriklased “tänu” sisepoliitilistele probleemidele ning president Warren Hardingi häbiväärsele administratsioonile Euroopa asjades pealtvaatajaks, mis aitas vaieldamatult kaasa Teise maailmasõja puhkemisele.
Teist korda võidutsesid ameeriklased maailma – vähemalt vaba maailma – juhtrollis Teise maailmasõja järel. USA vägede kohalolek, valmisolek Berliini kaitseks sõtta minna, Marshalli plaan ning NATO loomine tagasid Euroopale külmale sõjale vaatamata viiskümmend aastat rahu ja õitsengut.
Kolmandat korda triumfeeris USA 20. sajandil külma sõja võitjana. Washingtonis maad võtnud usk ja lootus, et nüüd saab Euroopa hakkama ilma USA otsese eestkosteta, tähendas paraku kaotatud aega ja Euroopale võimaluse andmist tunda ennast mitte enam USA liitlasena, vaid konkurendina. Selle tulemusena on praegu Euroopa juhtriikide ja Venemaa osalusel sündimas selgelt USA vastu suunatud geopoliitiline liit, mille poolt esitatud väljakutsele ei saa ameeriklased vastamata jätta.
Lõpeb see ameeriklaste poolt sünnitatud, kuid üha enam tema Frankensteiniks muutuva Euroopa Liidu hävitamise ja Venemaa lammutamisega. Sest – ja see on kõige olulisem – riik, mis praegusest globaalsest majanduskriisist kõige tugevamana välja tuleb, on kõigi õnnetusekraaksujate kiuste just USA.
Kuuldused tema enneaegsest surmast on aga, nagu juba öeldud, tugevasti liialdatud.