Oluline on vahet teha dokumentalistika-taotlusega vandenõu-teemalistel teostel, vandenõud sü?ee-elemendina rakendaval ilukirjandusel ja sellisel kirjandusel, mis mängib lisaks vandenõuteooriatega.
Vandenõu ja vandenõuteooria
Esimese, mille kodumaiseks esindusautoriks on kahtlemata Jüri Lina, jätame siinkohal kõrvale. Põhjalikku eraldi käsitlemist nõuab kindlasti ka teine ?anr, mille juured ulatuvad vähemalt Shakespeare’i “Julius Caesarini” ning tänast päeva iseloomustavad ühest küljest Graham Greene’i ja John le Carré, teisalt aga Jorge Louis Borgese ja Philip K. Dicki pärand. Ent keskendugem hoopis kolmandale, mille eksistentski on küsitav.
Ehk on tõesti liig rääkida eraldiseisvast ?anrist, sest vandenõuteooria- ja vandenõuteostel on palju ühiseid jooni. Olgu muidu tegu ulme- või spioonilooga, komistab peategelane ikka mõne hämara juhtumi jälgi ajades kogemata suurema ja hämarama salaplaani otsa. Kui aga klassikaline vandenõuromaan piirdub plaani jupitise paljastamisega, pöörates aeglaselt kujuneva üldpildi ehk korra või kaks peapeale, siis vandenõuteooria-romaan on sibul, mille tuuma ümbert ei koorita ükshaaval mitte ühe vandenõu elemente, vaid täiuslikkuseni lihvitud vandenõuteooriaid. Nii tõuseb stamplugu tihti ootamatule metatasandile. Samuti pole vandenõuteooria-kirjandusele võõrad postmodernistlikud võtted, mida enamikus vandenõuromaanides ei leidu.
Postmodernism ja kontrakultuur
Ingliskeelse postmodernistliku kirjanduse alustala Thomas Pynchoni romaanid “The Crying of Lot 49” (“Oksjoniobjekti nr 49 mahahõikamine”, 1966) ja “Gravity’s Rainbow” (“Gravi-vikerkaar”, 1973) on küll ülesehituselt ja stiililt enneolematud, kuid neis kirjeldatud vandenõud jäävad teoste üldise pretensioonikuse kõrval tagaplaanile. Pynchoni suund ei jäänud aga märkamata Robert Sheal ja Robert Anton Wilsonil, kes punusid hämaraid vihjeid Pynchoni teostele oma magnum opus’esse, 1975. aastal ilmunud, ent 1969-1971 kirjutatud triloogiasse “Illuminatus!”. Nüüd on triloogia esimene jagu “Silm püramiidis” saadaval ka eesti keeles.
Kontrakultuuri, narkootilise müstitsismi ja eneseiroonilise hipiesteetika pealetungi ning Kennedyte ja Martin Luther Kingi atentaatidele järgnenud vandenõuteooria-buumi viljastavas atmosfääris, Playboy lugejakirjade osakonna tagatoas kahe “ontoloogilise terroristi” peades välja hautud maailma pikim absurdianekdoot “Illuminatus!” segab uskumatuks psühhedeelseks kirvesupiks ulmekirjanduse kli?eed, enamiku tuntud vandenõuteooriaid, ajaloolised isikud, rekursiivsed tegelased, algkursuse radikaalsetesse poliitilistesse liikumistesse, sünteetilise religiooni, ohtra metsiku suguelu ja hallutsinogeenipruukimise. Kogu taotlusliku pöörasuse ja nihilismi juures pakub “Illuminatus!” kosutavat lugemiselamust ka tänapäeval. Kellele tihe tegelastegalerii ning hüsteerilise vallabina hüplev sü?ee piisavaks väljakutseks pole, võib proovida loendada kokkulangevusi tänapäeva Ameerika ja “Illuminatuses!” ennustatu vahel või pidada arvet elementide üle, mille Dan Brown Shealt-Wilsonilt “Da Vinci koodi” ja mujale laenanud on.
Euroopa vastulöök: Eco ja Peréz-Reverte
Haardelt vaat et pöörasemgi ning kirjandusteosena tõsiseltvõetavam, ent siiski üdini satiiriline “Il pendolo di Foucault” (“Foucault’ pendel”, 1988) on Umberto Eco võimsamaid teoseid, mis aga täiesti arusaamatul kombel seni eesti keeles puudub. “Illuminatusele!” sarnaselt kümneks kabalistlikuks segmendiks jaotatud “Pendel” on tõeline kompvek igaühele, kellele intellektuaalsed mängud ja ajaloolised spekulatsioonid naudingut pakuvad; samas võib teost pidada sissejuhatuseks okultismi, filosoofia, kunsti- ja kultuuriajalukku – põhjalikum tutvus ainuüksi joonealustes märkustes mainitud ainesega teeks igaühest lausa eksperdi. Ehk ongi see põhjuseks, miks eestlane teost originaalis või muude keelte vahendusel lugema peab: hea tõlge nõuab liiga põhjalikku süüvimist liigagi veidratesse teemadesse. Mida see endaga kaasa tuua võib, räägib juba romaan ise…
“Foucault’ pendlist” on tõenäoliselt inspireeritud ka Arturo Peréz-Reverte eesti lugejalegi tuttav “El Club Dumas” (“Dumas’ klubi”, 1993) – niivõrd sarnast kergelt kopitanud raamatukogulehka, salapäraste ürikute krabinat ja ürgse, nimetu õuduse hingust kerkib selle lennukatelt lehekülgedelt. Peréz-Reverte jaoks pole vandenõuteooriad siiski omaette väärtus, ehkki ta pilab mõnuga nende tüüpkonstruktsioone. “Dumas’ klubi” tavalisest konspiratsioonidraamast kõrgemale kergitama sunnibki see eneseiroonia kombinatsioonis osavate metafooride ja allegooriatega. Nagu iga hea vandenõuteooria-teos, pakub “Dumas’ klubi” seda rohkem, mida rohkem lugeja enne lugemist teab.
Grant Morrison: vandenõu kolib piltkirjandusse
Koomiksit ei taha eestlane tihti kirjanduseks pidada; tõtt-öelda pole Eestis seni ilmunud koomiksid selleks ka põhjust andnud (Marjane Satrapi terav graafiline romaan “Persepolis” (2008|) on meeldiv erand). Ülipretensioonika ?oti koomiksiautori Grant Morrisoni looming väärib alati tähelepanu; tema väljapaistvaimaks saavutuseks võib lugeda aastatuhandevahetuse vandenõuteooriate ümber d?iigi vihtuvat sarja “The Invisibles” (“Nähtamatud”). Teos, mis kirjeldab peamiselt müstilis-krüptiliste hea ja kurja jõudude võitlust kahest arhetüüp-maailmast moodustuvas hologrammis, milleks on meie tegelikkus, laenas palju nii “Illuminatusest!” kui ka ulmekirjanik Philip K. Dickilt, kelle luululine romaan-eksegees “VALIS” räägib roosadest laseritest, reaalsuse holograafilisusest ja kõike juhtivaist tumedaist jõududest. Morrison on oma laenamisi siiralt tunnistanud. Menuka ulmepõneviku “Matrix” loojad ei tunnista vist aga kunagi, et suur osa filmist on üsna otse “Nähtamatutest” ja kaudselt ka “VALISest” maha viksitud.
“Nähtamatud” flirdib budismi, kaosemaagia, H. P. Lovecrafti Mythose, voodoo ja apokalüpsisega; sarja teljeks on viieliikmeline anarhistlik kildkond, mis sõdib Välimise Kiriku (ehk õelate tulnukjumalate) ning sedakaudu ka kogu institutsionaalse seaduse ja korraga, mida too Kirik ebamaisel moel juhib. 1994-2000 ilmunud koomiks lõhkus edukalt “neljandat seina” – barjääri “näitlejate” ja “saali” ehk tegelaste ja lugeja vahel -, ning kui uskuda “praktiseerivast kaosemaagist” autorit, mõjutas ka objektiivset tegelikkust, ja vastupidi (kui koomiksit ähvardas kehva müübivuse tõttu katkestamine, kutsus Morrison lugejaid üles rituaalsele simultaan-onanismile; maagilisest pihumaratonist oli abi ja “Nähtamatud” jätkas ilmumist lõpuni).
Tõrvik ei kustu
Loomingulise kriuksuga vandenõuteooriaratas, kord veerema lükatud, kogub aina hoogu. “Da Vinci kood” ja sarnased tarbemenukid müüvad hästi. Pärast konspiratsiooniliinidest suisa kubisevat seriaali “X-toimikud” (“The X-Files”) pole teledraama enam endine; sama võib öelda “Matrixi” ja ulmefilmide kohta. Ometi ei ole kustunud ka vandenõu-krutskilise väärtkirjanduse tõrvik. 2007|. aastal ilmunud pentsik, ent hingestatud Bildungsroman, Derek Swannsoni “Crash Gordon and the Mysteries of Kingsburg” pole kahjuks veel maakeelde jõudnud. “Illuminatuse!” ja “VALISe” mõjusid salgamata seob see mitme vindiga noorsooteos veenvasse sõlme juba tuttavad vandenõud, isikliku esoteerika ning värskemad sosinad kalevialustest projektidest nagu MK-ULTRA, COINTELPRO ja MONARCH. Tempokas ja tihe teos kanaldab salapära kõrval ka siirast ja südamlikku meeleolu, mida vandenõupõnevikust leida on üllatav.
2001. aasta 11. septembri sündmused USA-s ning nende järelkajad on andnud paljudele indu konstrueerida hulganisti uusi vandenõuteooriaid ja kaevata välja vanu. Hea on teada, et selline paranoiline rapsimine peale ullikeste ärevusseajamise ka andekaid sulemehi inspireerib ning eestlase ahenevale lugemislauale, “leegitseva armastuse kriminullide” ja eneseabi-õpikute kõrvale vahel meelelahutuslikku, ent samas virgutavat ajugümnastikat süstib.