Mäletan lapsepõlvest mõnd vana aja meest – eestiaegset meest, öeldakse praegu -, kes vanaisal külas käisid. Nad popsutasid piipu või kiskusid paberossi, mõnikord tehti mõned napsid ja räägiti rüblikute jaoks liiga keerulist juttu. Jutud tundusid küll kuidagi väärikad, aga enamasti, jah, lootusetult igavad. Mõne jutu juurde öeldi veel, et poiss, ära sina seda kuula, sina ei tea sellest midagi.
Onu Jaani isa
Teiste hulgas mäletan üht vanaisa parimat sõpra onu Jaani, suure Tallinna tehase peamehaanikut, kes aeg-ajalt meie pool Tartus ööbis. Onu Jaan meeldis mulle kahe asja pärast. Esiteks armastas ta erinevalt teistest meie majas liikunud vana ja uue aja tegelastest rääkida autodest, lennukitest ja muust põnevast tehnikast, mis poisikesi huvitas. Teiseks pillas keegi vanematest kunagi, nii et allameetrimeeski aru sai: “…onu Jaani isa lasid kommunistid maha.” Kommuniste tollal kardeti ja nende üle ka naerdi – igal juhul olid nad isegi lapse mängudes ja maailmas negatiivsed tegelased. Järelikult oli selge, et kui kommunistid on onu Jaani isa maha lasknud, siis on onu Jaan positiivne tegelane.
Alles hiljem sain teada, et onu Jaani isa, Eesti vabariigi teedeminister Karl Kark, lasti maha Balti jaamas 1924. aasta detsembrihommikul. Seetõttu ei saanud andekast onu Jaanist Nõukogude ajal kunagi tehase peainseneri ja ta pere peitis ministrist alles jäänud fotosid ja pabereid.
Mõni päev enne seda, kui kommunistid Karki tapsid, ütles ta heale sõbrale: “Ma teadsin, et töö valitsuses raske on, kuid ma ei võinud aimatagi, et see siiski nii kurnav ja närvesööv on.” Kahe päeva pärast tappis kommunist Jakob Vakker 41-aastase ministri, kes oli täitmas oma töökohustusi.
Tallinna ajaleht Kaja
Mässajad võtsid raudteejaama Tallinna kesklinnas enda valdusesse umbes tund pärast mässu algust, kella poole kuue paiku hommikul. Tallinna ajaleht Kaja kirjeldab seda niimoodi: “Jaama hoonesse tuli umbes paarkümmend püssidega varustatud meest, kes korrapidaja ja mõned ametnikud arreteerisi. Ülevõtjate hulgas kuuldi vene keele kõnelejaid, kes muud keelt ei osanud. Jaam püsis ligi poolteist tundi mässajate käes. Korrapidaja politseinik, rajooniülem, kes vastu hakkas, lasti kohe maha, samuti surmati üks kordnik, kes politsei toast alla tuli. Ta kukkus kuulist rabatult trepile.”
Perekonnapärimus
Karki pojatütre tütar, praegu Tallinnas elav Helen Lokotas, räägib perekonnapärimust: “Neil oli tollal juba kodus telefon ja varahommikul helistati vanavanaisale, kes olevat siis kõne peale vanavanaemale teatanud, et raudteejaamas on mingeid probleeme – ta peab minema korraks vaatama. Rahustanud veel muretsevat vanavanaema, et tuleb varsti, tunni-paari pärast tagasi. Aga mõne tunni pärast olid ukse taga hoopis politseinikud, kes tõid kurva teate.”
Karl Kark ei tulnud enam kunagi koju.
Kark Kark sündis 3. jaanuaril 1882 Tartumaal Hellenurme vallas. Tartu Reaalkoolis õppis ta ühel ajal tulevase kirjaniku Oskar Lutsuga, kes kiidab oma mälestustes “Kuldsete lehtede all” Karki asjalikkust.
Palju hilisem Karki kaaspõhjalane, kommunistide eest pagulusse lahkunud luuletaja Kalju Lepik, kirjutas aastal 1984 Rootsis luuletuse “Põhjala”, kus muu hulgas read:
1924
1. detsembril 1924. Kahetus
teoksil Tallinnas lippude vahetus.
Töörahva kommuuni tunast,
sini-must-valge vastu punast
pakub käputäis vetelaguseid
käratsevaid piiritaguseid.
Kaasa ei lähe tööline tark.
Balti vaksalis mõrvati põhjalane
teedeminister Kark.
* * *
Liisi Koikson
Mille poolest erineb “Detsembrikuumus” teistest Eesti filmidest?
Mina mängin ka.
Millisele vaatajale on “Detsembrikuumus” mõeldud?
Südamega eestlasele.
Milline on sinu kõige meeldejäävam emotsioon filmist (filmi
tegemisest, filmist endast vms)?
Paugud!!! Ja kuidas on võimalik ühe numbri võrra liiga väikese saapa ja natuke suurema jala vahele veel villane sokk suruda. Ja muidugi väga head eesti näitlejad.
Mida teadsid 1924. aasta 1. detsembri relvastatud riigipöördekatsest enne filmistsenaariumiga tutvumist?
Ega ei teadnudki midagi.
* * *
Sergo
Kas “Detsembrikuumus” on hea film?
Kuna ma pole filmi ise näinud, siis on midagi konkreetset ja erilist raske välja tuua. Keeruline on midagi võrrelda, teadmata parameetreid – kas vaadata sü?eed, operaatoritööd, näitlejatööd vmt. Ilmselt erineb see film teistest Eesti filmidest oma mastaapsusega – arvestades näiteks inimhulka, kes olid mingil moel sellega seotud, rahvusvahelist võttegruppi, filmi eelarvet, magamata öid etc.
Kes võiks seda filmi vaadata?
Ma ei arva, et selle filmi puhul peaks vaatajaid kuidagi selekteerima. Tegemist on lihtsalt ühe meie poolt välja pakutud looga, mis leidis aset 1924. aasta detsembris. Jäägu selle loo võimalikkus iga vaataja, olenemata vanusest, soost või vaadetest, otsustada.
Mis tegemisest meenub?
Lisaks kõigele muule on meeles pikad magamata ööd. Seda mitte negatiivses mõttes. See oli enese proovilepanek – nii mulle kui teistele. Tekkis mingisugune teine maailm.
Mida sa enne filmimist 1924. aasta detsembrisündmustest teadsid?
Pean tunnistama, et väga vähe. Võimalik, et kooli ajalootunnis sellest räägiti, aga… Enamjaolt tutvusin toimunud sündmustega filmi käigus.
Asko Kase,
filmi re?issöör
Millisele vaatajale on “Detsembrikuumus” mõeldud?
Esiteks on “Detsembrikuumus” mõeldud inimesele, kellele meeldib Eesti ja kes tahab, et see pisike koht maailmas alles jääks. Teiseks on see film mõeldud inimesele, kes ei saa aru, milleks seda vaba maalappi nimega Eesti vaja on. Kolmandaks, see film on mõeldud kõigile, keda vähegi huvitab ajalugu.
Milline on sinu kõige meeldejäävam emotsioon filmist (filmi tegemisest, filmist endast vms)?
Kohutav õnn ehk masendusrõõm. See on emotsioon, mis tekib siis, kui üks asi on hästi korda läinud, aga samas on kolm veel suuremat probleemi kõri pigistamas.
Mida teadsid 1924. aasta 1. detsembri relvastatud riigipöördekatsest enne filmistsenaariumiga tutvumist?
Mis täpselt 1. detsembril 1924 toimus, kes asjaga seotud olid ning millistel põhjustel, seda ma enne stsenaariumi kirjutamist ei teadnud. Minu koolitee algas Nõukogude võimu ajal ja jätkus Eesti vabariigi ajal. See oli üleminekuaeg ja ma ei mäleta, et sellest riigipöördekatsest kunagi pikemalt koolis räägitud oleks. Ühest küljest on sellest kahju. Teisest küljest avastasin ma tolleaegseid dokumente, ülestunnistusi ja mälestusi lugedes tohutult põneva maailma. Õõvastav on mõelda, et kui käputäis riigipöörajaid 80 aastat tagasi oleks oma eesmärgi saavutanud, siis me täna Eesti Vabariigis ei elaks ja eesti keelt ei räägiks.
* * *
Sven Grünberg,
filmi helilooja
Mille poolest erineb “Detsembrikuumus” teistest Eesti filmidest?
See on vajalik Eesti film, mitte ainult kunst. Üllatavalt paljud ei saa ikka veel aru meie olukorrast ja suhetest idanaabriga.
Filmis näeme suhteid ajalooliselt adekvaatselt ning tulemus on ka kunstiliselt hea.
Millisele vaatajale on “Detsembrikuumus” mõeldud?
Auditoorium peaks olema võimalikult lai ja sellele oleme ka filmi tehes mõelnud. Noortele on kiiret põnevat tegutsemist, vanematele jällegi rohkem mõtlemisainet nii möödaniku kui ka tänase ja homse päeva teemadel.
Milline on sinu kõige meeldejäävam emotsioon filmist (filmi tegemisest, filmist endast vms)?
Ilmselt mõjub kõige teravamalt see, et meie hulgas oli ja on praegugi jälke inimesi, kes komplekside, raha või võimuahnuse väljaelamiseks reedavad oma kodumaa.
Hoopis teisest küljest vaadatuna oli meil väga meeldiv koostöö eri põlvkondadest tegijate Artur Talviku ja Asko Kasega. Kindlasti oli põnevaks kogemuseks koostöö Hollywoodi tipptasemel helimeestega.
Mida teadsid 1924. aasta 1. detsembri relvastatud riigipöördekatsest enne filmistsenaariumiga tutvumist?
Minu vanemad rääkisid möödanikust ikka adekvaatselt, kartmata riigipoolseid sanktsioone. Seetõttu olin loomulikult ka detsembrimässust teadlik, kuigi mitte kõikide üksikasjadeni.