Eesti kommuniste finantseeriti Nõukogude Venemaalt ja üsna heldelt. 1922. aasta mais sulges kaitsepolitsei kommunistide salatrükikoja Uku talus Sauel. Talu oli ostetud poolteist aastat varem 300 000 marga eest. Samal ajal avastati ka kommunistide paberiladu Tondil, kus oli ligi 5 tonni paberit pooleteise miljoni marga väärtuses. Viktor Kingissepp tunnistas ülekuulamisel, et Kominterni Eesti sektsiooni kaudu said Eesti põrandaalused 300 000-400 000 marka kuus. Kingissepa kaudu sai Vilhelmine Klementi noorproletaarlaste ühingute jaoks 150 000-200 000 marka kuus. 1921. aasta aprillis leiti läbiotsimisel kommunistide Riigikogu rühma sekretäri P. Raudsepa juures ka osa kommunistide raamatupidamisest. Arvetest selgus rahastamise heldus – 15 agitaatorile anti üheks ringsõiduks kuues maakonnas välja 75 000 marka. Võrdluseks nimetatagu, et kindralleitnant Johan Laidoneri palgaks Sõjavägede Ülemjuhataja ametis 1. detsembri mässu mahasurumise ajal määras Vabariigi Valitsus 48 000 marka.
Oma 8. aprilli 1925. aasta ettekandes siseministrile kirjutas August Tuulse Kominterni 1925/1926. a eelarvest. Kogu eelarve suuruseks oli 7 822 226 kuldrubla, Balti riikide kommunistid (Soome, Eesti, Läti ja Leedu) said sellest 80 000 kuldrubla. Lööksalkade loomiseks välismaal nähti 1925. aastal ette 75 000 kuldrubla. Kõik need arvud näitavad, et kommunistliku tegevuse taga ei olnud mitte maailmaparandajalik vaimustus või ka nooruse naiivsus, vaid selge materiaalne huvi ja huvitatus.
Komintern oli oma võimekust laiemate rahvamasside populistlikul kaasahaaramisel juba tõestanud – seda näitab kas või nende edu oma toetajaskonna laiendamisel Eestis 1920. aastate alguses. Kominterni käsutuses olid Nõukogude Venemaa ressursid, mis võimaldasid proovida kehtiva korra kukutamist mitmes Euroopa riigis. Vene kodusõja lõpust oli möödas alles mõni aasta ning maailm oli sunnitud leppima Nõukogude Venemaa olemasoluga. Viis aastat oli möödunud kommunistide ja vabakorpuslaste tänavalahingutest Saksamaal, mis oli radikaliseerinud suure osa I maailmasõja järgsest Saksa ühiskonnast. Nõukogude Venemaa toel tegutsevat Kominterni käsitleti reaalse ohuna ja seda ta ju oligi /…/
* * *
Grigori Zinovjev, Kominterni juhtjuut
SELTSIMEES MOSKOOVIAST: Ajaloolane David Vseviov räägib Kominterni liidrist. Komintern oli organisatsioon, mis Moskvast kommarite detsembrimässu kureeris.
Grigori Zinovjev kuulub nende väheste Nõukogude ajastu müstiliste tipptegijate hulka, kellele saatus on määranud kahese rolli. Kord on nad olnud väljapaistvate tegijatena stseenil, siis jälle kadunud lava taha olematusesse.
Grigori Jevsejevit? Zinovjev, kelle õige nimi oli Jevsei-Her?en Aronovit? Radomõslski, sündis 1883. aasta 20. septembril.
1924. aastaks oli tal seljataga pikk karjäär Nõukogude hierarhia tippu – temast oli saanud Petrogradi nõukogu esimees, keskkomitee orgbüroo liige ja Kominterni täitevkomitee esimees. Juba olid 16 köites avaldatud tema kogutud teosed. Nii et Grigori Zinovjevist oli saanud inimene, kelles paljud nägid Lenini järeltulijat.
Pärast revolutsiooni 1917. aasta veebruaris oli ka Grigori Zinovjev nende hulgas, kes Saksa luure ja rahade abil pääses plommitud vagunis koos Leniniga Venemaale.
Kominterni ajaloost ei ole kirjutatud eriti palju uurimusi. See puudutab ka Zinovjevit kui Kominterni küllaltki pikaajalist juhti. Tõenäoliselt võttis Zinovjev oma ülesannet juhtida ülemaailmselt kommunistide võitlust tõsiselt. Ta esines jätkuvalt sütitavate kõnedega ning seda ka saksa keeles, mida ta valdas küllaltki korralikult. III Kominterni juhi positsioon võis olla talle seda enam meeltmööda, et asetas ta mingis mõttes ühte ritta I Kominterni juhi Karl Marxiga.
Kuid arvestades reaalset olukorda ja Lenini tõsise haigestumise järel puhkenud võitlust juhtpositsiooni pärast parteis, võib oletada, et Zinovjevi põhitähelepanu oli keskendunud siseriiklikele probleemidele. Lisaks oli 1924. aasta lõpuks vaibunud ka lootus koheselt lõkkele puhkevast maailmarevolutsioonist. Muidugi, sellel suunal loodeti jätkuvalt edu, kuid sinna ei paigutatud enam varasema ajaga võrreldavalt ressursse. Seda peaks olema näha ka 1924. aasta 1. detsembri sündmuste taustal.