1924. aasta 1. detsembri mässukatse oli kommunistide katse kukutada Eesti Vabariigi valitud Riigikogu ja ametisse seatud valitsus ning kehtestada Eestis kommunistlik re?iim. Mässukatse kavandati Nõukogude Liidus, seda juhiti Nõukogude Liidust ja relvastus soetati Nõukogude Liidust saadud raha eest. Mässukatse juhtimiseks ja läbiviimiseks saadeti Nõukogude Liidust salaja Eestisse kümneid eriväljaõppega löögimehi ja kommunistliku partei aktiviste, nende hulgas üks Eesti kommunistide juhte Jaan Anvelt.
Mässu peastaap
asus esialgu linnaservas aadressil Kadaka tee 9, kus kommunistide korraldusel kingsepp K. Grünbach oli korteri võtnud. Mässu poliitiline juht oli Jaan Anvelt, peastaapi kuulusid ka endine Petrogradi ohvitserikursuste politruk ja t?ekist Valter Klein (varjunimega Karl Roobas), kes oli määratud sõja-revolutsioonikomitee esimeheks mässu edu korral, endised vangi mõistetud, Nõukogude Liitu vahetatud ja salaja uuesti Eestisse tulnud noorproletaarlaste organisaatorid Arnold Sommerling, Georg Kreuks ja Voldemar Hammer. Sõjalise juhtimise eest vastutasid endine Punaarmee 3. eesti kütipolgu ülem August Lillakas ja tema adjutant Richard Käär, kes samuti novembri lõpul salaja Eestisse tulid.
Peastaabi Tõnismäe korterisse kogunenud löögimehed said ülesande rünnata lähedalasuvat endise siseministri Kaarel Eenpalu korterit ja ta ära tappa. See ebaõnnestus ründajate oskamatuse ja puuduliku juhtimise tõttu, pärast paugutamist ja granaadi heitmist jooksid nad laiali.
Toompeal asuvaid asutusi
ründama pidanud löögirühm kogunes Rahukohtu tänava salakorteris. Löögisalk jaotati kaheks osaks, üks ründas Toompea lossi ja teine riigivanema Friedrich Akeli residentsi vene kiriku taga, praegu asub selles majas Saksamaa suursaadiku residents. Sissetungijatel õnnestus hõivata nii Toompea lossi vahtkonnaruum kui ka riigivanema maja. Selle käigus tapeti üks vahisõdur ning juhuslikult Toompeale sattunud Toomkooli inspektor Grünwald ja tema autojuht. Kella kaheksaks jõudsid Toompeale valitsusväed ja sundisid löögirühma põgenema. Ehkki riigivanema majja tungiti sisse, suutsid majaelanikud uksi lukustades vältida riigivanema mässuliste kätte sattumist ja tõenäolist tapmist.
Postimaja
hõivamiseks ette nähtud 12-meheline lööksalk kogunes Narva maanteel asunud salakorteris. Postimaja, kus ei olnud ka politseivalvet, hõivati ja kolmveerandtunniks katkestati telefoniühendus. Postimajas langes vangi Tallinna politseiülem Saar, kes segadust märgates pahaaimamatult postimajja sisse astus. Alates kolmveerand seitsmest vallutasid valitsusvägede salgad kindral Ernst Põdderi ja Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere juhtimisel soomusauto toetusel postimaja tagasi.
Balti jaama
hõivamiseks ette nähtud paarikümnemeheline lööksalk kogunes Rohu tänavas asuvas salakorteris. Osa meestest pidi vallutama ka 5. politseijaoskonna Paldiski maanteel. Politseijaoskonna vallutamise käigus lasti kaks politseinikku maha ja haavati kahte raskesti. Balti jaam hõivati ja seal olnud politseinikud tapeti. Balti jaama vallutamist juhtis J. Vakker, kes laskis maha ka juhuslikult raudteejaama sattunud teedeministri Karl Karki.
Pärast mässajate jaamast väljatõrjumist taganesid need Pelgulinna poole. Kaitsepolitsei kätte langenud August Lillakase väitel laskis Anvelt maha juhuslikult neile vastu tulnud mereväe kaptenmajor K. Sterni.
Kitsarööpmelise raudtee peajaama (tänapäeval Tallinn-Väikse raudteejaam)
vallutasid Juurdeveo tänava salakorteris kogunenud mässulised, osa nendest olid Dobrofloti töölised, juhid aga Venemaalt tulnud ja vene keelt kõnelenud spetsialistid. Jaama vallutamisel vastupanu ei kohatud, jaamas lasti maha üks politseinik ja jaamaülema abi. Poolteist tundi hiljem, kui jaamale lähenes salk sõjaväelasi, jätsid mässulised jaama maha ja põgenesid.
Politsei ratsareservi
ründamist, mille kasarmu asus Polgu tänaval (Kaasani kiriku lähedal praeguses Keldrimäe linnaosas), pidasid mässajate juhid väga oluliseks ja selle vallutamiseks pandi välja kolm löögirühma kokku umbes 40 mehega. Rünnak ebaõnnestus, sest kasarmu aknast sisse visatud tugevajõuline lõhkekeha ei plahvatanud ja politseinikud jõudsid riietuda ning mässajatele vastu astuda. Hulk ründajaid võeti vangi, surma sai kaks mässajat.
Sõjaministeeriumi,
mis asus sel ajal Pikal tänaval, ründamine ebaõnnestus samuti. 23-meheline löögiüksus koondus Laia tänava salakorteris. Mässajatel õnnestus ministeeriumi hoonesse sisse tungida, kuid valvemeeskonna külmaverelise tegutsemisega sunniti nad peagi põgenema.
Sõjakool
asus sel ajal Tondi kasarmutes. Sõjakooli ründas üks kõige suurematest lööksalkadest, millesse kuulus 56 meest, neist 8 ohvitseri ja allohvitseri. Osa ründajaid riietati Eesti sõjaväe mundritesse. Alguses oli mässuliste rünnak edukas, neil õnnestus tungida kasarmusse, kus kadetid magasid, ja mitu kadetti tapeti. Kuid kadett Pesuril õnnestus osa kasarmusse tunginud mässulisi hulljulge rünnakuga segadusse ajada, üks ründaja sai surma, teine haavata ja Pesur ise samuti haavata. Sel ajal relvastusid ka teised kadetid ja avasid ründajate pihta tule, kes segaduses põgenesid. 2 mässajat sai surma ja 8 võeti vangi, kuid ka sõjakooli kadetid kaotasid 4 meest surnute, 2 raskelt ja 7 kergelt haavatutena.
10. rügemendi kasarmuid,
mis asusid Juhkentalis, pidid ründama Odra tänava salakortereis koondunud löögirühmad. Ligi 30 mässajat liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppekomando mehed, keda rakendati Balti jaama tagasivallutamiseks. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.
Tankikompanii ja sidepataljoni,
mis asusid samuti Juhkentalis, vallutamise katse oli veidi edukam. Mässajate plaan nägi ette vähemalt ühe tanki tänavatele toomist, selleks olid nad varem oma poolele meelitanud tankikompanii allohvitseri Loorentsi, kes koondas kompanii vallutamiseks paarikümnemehelise lööksalga, kelle hulka kuulus ka mitu Venemaalt tulnud tankisti.
Samal ajal õnnestus allohvitser Loorentsil üks tank sõiduvalmis seada ja ülejäänud liikumisvõimetuks teha. Loorents lasti läbi tankiluugi maha ja tank võeti tagasi. Peatselt löödi tagasi ka teisi Juhkentali allüksusi rünnanud mässajad.
Maalennuväe divisjon
Lasnamäel oli ainuke sõjaväeüksus, mis mässajatel õnnestus vallutada. Lasnamäe lennuväli asus tol ajal veel linnast väljas ning valitsuse jõudude sinnajõudmine võttis aega. Teel Lasnamäele rünnati 2. politseijaoskonda, kust saadi püsse, ja tapeti Russalka juures üks piirivalvur. Lennuväljale jõudes võeti korrapidaja-ohvitser nooremleitnant Fleischerilt relv ja ta pandi vahi alla. Seejärel äratati meeskond, rivistati üles, teatati linna vallutamisest ja valitsuse kukutamisest enamlaste poolt ning kutsuti üles mässajate poolele üle tulema. Kella 9.30 paiku alustati lennuvälja tagasivõtmist. Kui mässajad nägid ahelikku peale tungivat, andsid nad sõduritele relvad ja käskisid vastu astuda. Need lasid aga hoopis mässuliste juhi maha.