Billy’s Band on Piiteri kollektiiv. Nad alustasid Tom Waitsi kaverbändina, tehes venekeelseid versioone tolle kuulsa muusiku lugudest. Nüüd tulevad nad Eestisse ja Dr Alimentado võttis kätte telefoni (mitte Skype’i, ega ma mingi fucking nerd ole!), et küsida mitte seda, miks nad Tom Waitsi kaverdavad (siin on kõik ju niigi selge!), vaid asju, mida me ei tea. Muidugi lauljalt, kelle lavanimi ongi – üllatus, üllatus – Billy!
Tavaline eesti inimene teab vene muusikast Zemfirat, Kinod, Tatud ja Alla Pugat?ovat. Mida teie seal Piiteris teate aga eesti muusikast?
Noo, ma tean vaid ühte bändi Totally Blind Drivers. Nad esinesid Venemaal ja mängivad mainstream rock’i. Aga mind ei huvita eriti ei Venemaa ega lähivälismaa muusika, ma elan rohkem oma väljamõeldud maailmas.
Kas see tähendab, et te ei kuula tänapäevast vene muusikat üldse?
Tahaks kuulata, aga on vähe ansambleid, mis mu hinge puudutaks. Mis aga puudutas? Vanadest muidugi Kino. Ma pole kinomaan, aga ma ei lülita raadiot ümber, kui neid mängitakse. Venekeelsetest bändidest kõige parem oli kuni nende hiljutise laialiminekuni ukrainlaste Piatnitsa. Väga meeldib Zemfira, eriti tema kaks viimast albumit “Vendetta” ja “Spassiibo”. Vanadest veel Auktsion.
Olete Piiteri bänd, kas mängite ka väljaspool Moskvat ja Piiterit?
Muidugi, me teeme tihti väikeseid tuure. Ja kui me istume lennujaamas ja vaatame tabloole, siis on selline tunne, et linnu, kus me pole Venemaal olnud, polegi enam nii palju.
Kuidas on klubid Venemaal? Kas regiooniti on erinevusi?
Ma ütleks nii, et kui minna Baikali äärde, linnadesse nagu T?ita, siis seal on klubikultuur väga nõrk. Aga kui tulla Venemaale lähemale, siis vahet pole, oled sa Piiteris või mitte. Alati on klubid täis, inimesed teavad meie laule peast. Ma ise aga ütlen, et klubid pole meile nii olulised. Enamik meie kontserte toimub teatris või kontserdisaalis. Me tahame, et kuulajad saaksid istuda ja meie muusikasse süveneda. Need kontserdid on palju kvaliteetsema show’ga. Seal on kontakt publikuga otsene ja meil on hoopis teine vastutus publiku ees.
95% CD-turgu Venemaal on piraatplaadid. Kui see nii on, siis pole mõtet üldse plaati teha, sest raha sellega isegi stuudiokuludeks tagasi ei teeni.
See on keeruline küsimus, aga ma püüan sellele vastata. See info, mida plaadileibelid annavad oma bändidele, on vale. Nad ütlevad bändile, et pole ühtegi CD-d müünud, tegelikult aga on küll. Meil oli kogemus meie albumiga “Otarvjomsia po Piterski”. Me müüsime ta ühele leibelile. Ja ehkki me olime ajakirjade edetabeleis viie enimmüüdud plaadi hulgas koos Zemfira ja Madonnaga, rääkis leibel meile, et me plaat ei müü ja mingit royalty’t me selle eest ei saa. Sellest alates teeme ise oma CD-d ja anname poodidesse. Või müüme kontsertidel. Siis me teame, kui palju plaate kuhu läks ja kõik on meie kontrolli all. Enamik leibeleid lihtsalt petab oma bände!
See aga tähendab, et teie CD-de leviku geograafia on väike. Te ei saa ju saata CD-sid Anadõrile või Krasnojarskisse?
Kui sealt tuleb tellimus, siis miks mitte! Meil on sõbralikud suhted plaadilevitajaga Bomba Piter, ja nemad siis saadavad, kuhu iganes meie CD-sid, mille nad on meilt ostnud. Tuleb seda teada, et sel hetkel, kui sa müüsid mõne plaadi õigused leibelile, algab ametlik piraatlus. Kui sa plaadiõigusi ei ole maha müünud, siis on küll mingi piraatlus olemas, ent see on palju väikemates mastaapides. Piraatplaate peidavad müüjad ikkagi leti all ega müü neid igaühele.
Te mainisite muusikaajakirju. Kas Venemaal on muusikaajakirju, mis võivad artisti karjäärile mõju avaldada?
Billboard on väga veenev ja austusväärne väljaanne, kuigi ta pole eriti populaarne ja enamik inimesi seda ei osta. Ja Rolling Stone, võib olla ka Rock Fuzz, aga viimases kirjutatakse vaid vene rokist, mis mind eriti ei tõmba.
Kuidas on lood muu meediaga – raadio, TV?
Venemaal on raadio artisti karjäärile oluline, sest üha enam inimesi seisab liiklusummikutes ja kuulab raadiot. See on nii Moskvas või Piiteris. Meie grupil pole küll erilist raadiorotatsiooni, aga meid kutsutakse üsna tihti otse-eetrisse ja sellest aitab. Väga oluline on muidugi internet. Kõik kuulavad muusikat internetist. On hulgaliselt saite, kus saab muusikat kuulata, mitte aga alla laadida.
Billy’s Band alustas nagu Tom Waitsi kaverbänd. Kas ise veel mäletate, millal oli teie esimene tutvus Waitsiga?
Muidugi mäletan, see oli 1999. aastal, kui mulle sattus kätte kaks Waitsi albumit, tema esimene ja sel ajal siis viimane – “Mule Variations”. Mõtlesin, et see on ideaalne atmosfäärimuusika, mis annab hästi edasi underground’i õhustikku. See mängis meil klubis ja ma õppisin ära paar lugu Tom Waitsilt. Kõige tähtsam selles loos on aga see, et Tom Waits lasi mul jõuda äratundmisele? Nojah, et ma võin teha sellist muusikat, et pole vaja mingeid erilisi vokaalseid eeldusi või mänguoskust. Alles hiljem sain aru, et Waitsi muusika on väga keeruline ja sügav. Aga see oli nagu vallapääsemine ja ma olen väga tänulik, et Tom Waits olemas on! Tänu temale ma olen laval.
Viimane küsimus: mis on see küsimus, mida teile on esitatud nii tihti, et te seda juba vihkate?
Sellist küsimust pole. Sest ajakirjanike töö on lihtsalt põhjus, et endast rääkida. Sa võid iga kord esitada teistmoodi loo ja nii anda erinevaid vastuseid erinevatele küsimustele.
Hästi, ma võin öelda, et küsimuste esitamine on ajakirjanikule põhjus, et saada tasuta pileteid kontserdile!
Muidugi, nii peabki olema. Ja ma olen väga tänulik ajakirjanikele, et nad meid aitavad ja teavitavad rahvast meist ja meie muusikast. Nii et mitte ühe, vaid kaks piletit olete välja teeninud!