Nad ei olegi koerlased! Nad on hüäänlased: kiskjalised imetajad, kelle lähisugulaste hulgas on tsiibetkaslasi, päriskaslasi, kuid päris kindlasti mitte koerlasi.
Kodustamisest pääsemine
Täiesti rahulikus tujus hüään (tänu oma anatoomilistele ja käitumislikele omadustele) meenutab kogu oma välimusega inimesele kurja, ohtlikku, hirmunud, rünnakuks valmis olevat koera. See on pettekujutelm, hüäänid on väga sõbralikud loomad kõigi vastu, keda tunnevad – noorpõlvest saati.
Julgen oletada, et kodustamisest “päästis” hüäänlasi inimeste põline ja väga sügavalt juurdunud hirm suurte, rünnakuks valmisoleku poosis koerlaste eest. Rõhutan veel kord, et hüäänid näevad niimoodi välja pelgalt oma anatoomiliste omaduste tõttu. Nii tähnik- kui ka vööthüään on täielikult sotsiaalsed liigid, kelle ühiskonnas kuulub ülemvõim vanematele emastele.
See on bioloogiliselt väga efektiivne sotsiaalne struktuur, eelkõige tänu sellele, et hüäänide pojad sünnivad vaata et päris hüääni hammaste ja lõugadega, tähnikhüääni pojad sünnivad nägijatena ja juba kümne-, kaheteistpäevastena on nad täiesti võimelised üksteist surmavalt vigastama.
Kujutage ette, kuidas see käib väga tõhusalt relvastatud väikestel lastel – “oi, ongi venna maks mul käes, mis sellega teha”.
Hüäänilt saab puudrit
Tallinna loomaaias elavad ja paljunevad minu absoluutsed lemmikud – vööthüäänid. Täiskasvanud hüään hammustab pooleks, purustab, peenestab ja sööb selliseid konte, millest loobuvad koerlased, lõvid, karud; siin tuleb märkida ka üht fantastilist eelist, mis on just vööthüäänidel kõigi teiste ees: nad on võimelised saama praktiliselt kõiki eluks vajaminevaid aineid vaid kontidest ja nahatükkidest, kusjuures sobivad ka vanad kondid, kui nad on korralikult kuivanud (ei ole mädanenud). Kõik eelöeldu teeb täiesti selgeks, miks vanaemad, kes on täiesti võimelised toituma kokku korjatud kontidest, peavad olema ülemusteks: lastel tuleb pidevalt silma peal hoida, tuleb olla paikne, urustiku, kaljulõhe või koopa juures, kus lapsed kasvavad, mängivad ja üritavad alatasa üksteist tükkideks võtta.
Nooremad hüäänid teevad kogu toidu hankimise töö ära, peavad jahti (kusjuures teevad selle käigus koostööd), söövad peaaegu kõike (sealhulgas ka meloneid, arbuuse ja teisi mahlaseid taimseid asju) ning korjavad kokku kõik kondid, mille leiavad, ning toovad need kodukoopa juurde “lattu” vanaemade jaoks, kes ühiskonda valitsevad. Vööthüääni isased on sageli emastest suuremad, kuid valitsevad ikka emased. Ning just nimelt vanematel emastel, kellel endal ei ole poegi ega piimatootmise väljakutset, just neil on absoluutne territoriaalne õigus koobastiku ja selle ümbruse üle. Nendel ja ainult nendel on seal erilised välikäimlad. Nooremate hüäänide, kes söövad palju liha sh ka raibet ning taimset ollust, ekskremendid on suhteliselt tugeva lõhnaga. Valitsevate vanaemade ja vanatädide ekskremendid, kes söövad enamasti konte ja kuivi konte, väljaheited meenutavad lumivalget mikrokristallilist pulbrit; seda ollust kasutasid Antiik-Kreeka näitlejad puudrina ning seda täiesti turvaliselt – ükski patogeen ei ela üle täiskasvanud hüääni seedekulglast läbi viivat teekonda.
Kirjanduslikud nimed
Hüäänidel on võimsalt arenenud paraanaal (päraku lisanäärmed), mille nõrega nad märgistavad erilisi pilgupüüdjaid, mida nad väsimatult ja äärmiselt leidlikult ehitavad ja ümber ehitavad palkidest, okstest ning muudest pilkupüüdvatest asjadest. Selline märgiste monument peab vastama ühele reeglile: sellel peab olema võimalikult palju eri suundadesse näitavaid (üles ja väljapoole) suunatud otsi.
Ma ei väsi iial uudistamast, kui leidlikult ja väsimatult ehitavad Tallinna loomaaia hüäänid (meil on neid palju ja nad paljunevad suurepäraselt juba õige mitu aastat) oma pilgupüüdjaid, muutes nende kuju ja tihti ka asupaika ööpäeva jooksul.
Ühel aastal sündis meil üksteist hüäänipoega suhteliselt väikeste vaheaegadega. Nendele nimede leidmiseks võtsime appi Alexandre Dumas’ vanema kuulsa romaani “Kolm musketäri” ja hakkasime panema järjest: Athos, Porthos, Aramis, Richelieu jne. Meil oli isegi nii Mileedi kui ka Constance, ainus, keda meil ei olnud, oli D’Artagnan – see nimi osutus liiga nämmutavaks.
Ning kõik need lapsed, nii nagu ka paar kuud tagasi sündinud kolmikud, kes on meil praegu loomade lastetoas, tuli inimestel oma hoole alla võtta, sest meil ei ole ühtegi hüääni, kes saaks tõesti tõhusalt ja efektiivselt matriarhi rolli mängida: kõik emased poegivad siiamaani, järelikult lausa jumalikuks vanatädiks nad veel ei sobi.
Suhtume heaga!
Vööthüään võib elada tublisti üle kahekümne aasta vanaks ja alati ning igas olukorras on ta omainimesele truu sõber. Inimkond aga on neid alati kartnud, põlastanud, laimanud ja kahjuks ka hävitanud. Kunagise areaali, mis hõlmas kogu Põhja- ja Kirde-Aafrikat, Lähis-Aasiat, Lõuna- ja Kagu-Euroopat, suurt osa Tsentraal-Aasiast ja muidki alasid, väga suured osad on jäänud vööthüäänituks, ja sellest on väga kahju, sest mitte keegi teine kiskjaliste imetajate liikidest ei suuda täita täielikult vööthüääni ni??i.
Kutsun teid üles, kallid sõbrad: ärge võtke vanu müüte asja uurimata endale elu/tõe aluseks! Andke võim(alus) oma arusaam kujundada neile – tulge loomaaeda ja vaadake neid eelarvamusteta.