Mis saab siis, kui film saab lavastusest, mille tarbeks on varemini näidend kirjutatud (on vahel nii, et näidend juba kirjutatakse lavastuse teenistusse, et kõigepealt on idee teha lavastus, milleks on siis värsket materjali vaja) ja kui filmi lavastaja on teatrilavastaja?
Välja tuleb asi?
Välja tuleb asi, millele on raske nime anda. A’ mis pole aprioorselt halb, on teistmoodi. “Taarka” filmiversioon ei ole film. Aga ta ei ole ka vägivaldne teatrilavastuse filmilindile tõste. Milline oht võiks ju olla. Mis ta siis on?
Ühelt poolt laiendab see materjali olulisimat mõju, olla jäädvustus, kummardus kultuuriruumile – film kestab kauem kui mälestus Obinitsas mängitud suvelavastusest. Aga samas on see lahjendatud jäädvustus – kui Obinitsas sai isegi Kowalsky-sugune küünik ja vana kriitikujunn endale pisara silmanurka lõpuks, helgusepisara, siis film on verevaene. On kunstdokumentalism. On? on üks teine asi. Mida nimetada, ma kordan, on pea võimatu. Et mis siis. Vähemasti Kowalsky ei oska.
Või kui, siis metafoorina, see habe, mis Tõnu Oja Vassole ette oli kleebitud, see odav, “Maleva”-stiilis takutuust, muutus kujundiks. Kokkuvõtvaks kujundiks. Et on nagu film ja veel ei ole, et on nagu teater ja enam ei ole. Millele sekundeeris viimaste aastate üks igavamaid, ilma mõistetava kontseptsioonita kaameratöö.
Näitlejatega, seevastu, oli kohati lugu roosilisem, kohati jälle, hapum veel. Vaatame korraks.
Filmi ja teatri vaheline toode
Esiteks, nii kummaline, kui see ka ei tundu, Kowalsky isegi pole sarnast varem täheldanud – nii näitlejatööde kui ka filmiga laiemalt on kõik korras seni, kuni Taarka on Inga Salurand. Nii tema maailm, mis kõlksub ta ema ja isaga – Liina Tennosaare ja Peeter Ojaga, nii maailm, mis häliseb ja särtsub näitlejadebüüdi teinud teatrijuhi Kaarel Ojaga, on elus ja usutav. Veidike pöörane, veidike punk, vastandlik, soojade allhoovustega vastalisus. Oma teistmoodioleku küll tunnetamine, aga seda mitte kilbile tõstev protest. Vaikne leppimispüüe, laulust lohutust ja jõudu leidmine.
Kui Siiri Sisask Saluranna välja vahetab, toimub mingi suurem ja vormilisem pööre. Teatraalsuse, ekspressiivsuse, ühes plaanis üheplaanilise mängulaadi poole. Ja ehk pole siin süü ei Sisaski mitteprofessionaalsusel näitlejana või Mäeotsa liig teatripärastes, “suure saali” näitejuhivõtetes, vaid ennekõike just isiksuste temperamentide ja maailmanägemiste kardinaalses erisuses.
Sõnaga siis, jälle üks koht, kus teos, toode, jäi filmi ja teatri vahelisele eikellegimaale veidi üksikult ulpima. Ja pealegi, kuivõrd Sisaski pale oli niigi palju grimmipudruga kriimuks mäkerdatud, siis ehk veidi osavama või kallima grimmikunstniku abiga oleks Salurannast samuti saanud väliselt keskealise Taarka voolida. Olekski ehk põnevam olnud. Või mis ehk, kindlasti põnevam.
Kaheldav jäädvustus
Ma saan aru, et Sisask on igati enam safe-bet lahendus, aga paraku on pahatihti kunstis nii, et ettearvatavalt kindlapeale minekud, enesesisese provokatsiooni mittetekitamine ja kergema vastupanu teed minek maksab kätte. Sest meenutame – Mäeotsa peeti teatris hulluks, kui ta tuli jutuga, et teeme suvetüki Obinitsas ja Taarkast. Kummatigi sündis sellest enesesisesest provokatsioonist teatrisündmus. Millest tehti film, millest sai kaheldav jäädvustus.
Aga põnev on see filmi ja teatri dihhotoomia siiski igal juhul. Loota laseb, et ehk mõni Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng teeb sellest magistritöö.
Hinne: iisi
* * *
Meeste varjupaik: et varjatu oleks varjus
Anthony de Kowalsky teatri varjupoolest.
VAT teater on kakskümmend aastat meil siin olnud, ja reeglina teater, kes teeb asju mõtte ja südametunnistusega. Samuti teater, kellel kergelt oma märgikeel, kellel kujunenud oma piiritagused lavastajad, kes siin aeg-ajalt täkke käivad välja toomas. Christian Römer on üks neist. Kellele “Meeste varjupaik” VAT-is on kolmas töö. Tõsi, see juba kaks aastat mängukavas, a’ Kowalsky jõudis vaatama alles nüüd. Ja oli palju kahetsenud, et varem polnud käinud. Sest Römeri “Jumal on DJ” ja “Kolumats” olid ju asjad, mis asjad olid.
Aga siin on uuele rehale jõuga peale astutud. VAT ei ole ikkagi vist koht, kus peaks jõuga punnitama sellist tavalist, mitte kuigi vaimukat ja erilise ambitsiooniga komöödiat teha. Välja tuleb sadul sea seljas. Välja tuleb arusaamatus. Võeh. Isegi, ütleksin, labasus. Kus esimese vaatuse lõpupoole laseb Janek Joosti tegelaskuju Raivo E. Tamme tegelaskujule deodokat urruauku, mida viimane sealt näpuga urgitsema läheb. Läbi pükste, aga ikkagi.
See oli koht, kus Kowalsky otsustas pärast esimest vaatust lahkuda. Professionaalsusele mitte mõeldes, süümepiinu mitte tundes. Sest – ega selle lehe lugejate hulgas ei ole inimesi, kes võiksid “Meeste varjupaiga” vaatajad olla. Kowalsky vähemalt loodab nii.
Hinne: jää koju
* * *
Kuldvõtmeke
Buratino tegutseb jälle ja jälle ja jälle ja jälle.
Nooh, lapsepõlv, tule nüüd. Tule ja võta mind enda rüppe. Tule ja tuleta mulle meelde, kuidas oli Tombis, kui Noorsooteater oma Viidingu-Ehala lauludega “Buratinot” tegi, kuidas oli, kui pühapäeva hommikul, pärast seda, kui kell 10 oli olnud “Teenin Nõukogude Liitu”, kell 11 saatekavateade ja siis kell sai 11.05, siis kui lastefilm algas, kuidas siis oli “Buratino” filmi vaadata. “Bu! – ta-ta-ta-tada-ta-ta-taa – Ra! – ta-ta-ta-tada-ta-ta-taa” jne.
Et siis Nukuteatris on jälle Buratino-lugu. Nukkudega. Pehu Jaani laulusõnadega.
Mnjah, olen vana mees ja sellepärast veider on mu jutt?
See on üks kummaline lavastus. Oma narratiivikäsitluselt. Ligi kaks tundi lastetükki, mille esimese pooltunni jooksul ei arene see lugu kuhugi. Ja sealt edasi on narratiiv naksuv ja väljajätteline. Minule on kunstmuinasjutt pähe pekstud, ma tean, millele mis järgneb. Aga lastele tuleb “Kuldvõtmekese” kuldvõtmeke küll keerulisel viisil kätte. Kui üldse tuleb. Tolksti, nagu pisuhänd.
Ei tea, kas lavastajahärra Jevgeni Ibragimov on oma kontseptsisse – Buratino kui vabadusvõitleja, nii tundub vähemalt lavastuse lõpus kõlava Mattiiseni isamaalaulu järgi – liiga kinni jäänd või mis, aga?
Teisalt, prantslasest valguskunstniku Laurent Maljeani ees mütsi võtame kõik koos maha, muuhulgas oli tema ja Ibragimovi koostöös sündinud Buratino-Malvina stseen teises vaatuses (see, kus Burakas alguses ripub ja siis Malviina teda õpetama hakkab) lihtsalt harvanähtavalt ilus, esteetiliselt ja moraalselt kaunis. Väärtus, tuleb tunnistada, seegi. Või kolme nukujuhiga juhitud pisikese, kolmekümnesentimeetrise Buratino elluärkamise koht nukutehniliselt proff, aga kokku, kokku on iisi. Ka siis, kui nostalgia endas kokku pakkida ja ära panna.
Hinne: iisi
* * *
AHOI!: Ahoi, ahoi, ahoi?
See on nüüd tükk, mida sai kevadel soovitatud. Et minge vaadake Käsmus, kaptenite külas, uusi ja noori lavakaid.
Vastne lõpetaja Uku Uusberg lavastas tüki, mis pühendet Käsmu küla 555. aastapäeva ja Käsmu Rahvamaja 90. sünnipäeva tähistamisele. Mängivad – nagu üteldud – lavaka 24. lennu tudengid.
Kelle kursusejuhendaja on Hendrik Toompere jun, teised näitlejatöö õppejõud Kaie Mihkelson, Stephen Harper ja Peeter Raudsepp.
Uusberg, nagu me teame, on paljulubav lavastaja. Siiras ja teistsuguse keelega, oma maailmaga. Ning mitte silm pulkas peas meelega teistmoodi tegev – et vaadake, siin ma nüüd olen, ja selline on minu uus keel -, vaid orgaaniliselt oma keelega, tundub. Sest muidu oleks ju igav. Muidu oleks nii nagu alati. Ja miks kuradi pärast peaksin ma olema teatrikooli läinud ja selle läbi teinud, et teha nii nagu alati. Jälle. Edasi. Kuidagi nii.
Ning tõsi ta on, et selline lähenemine ei ole teps mitte kõigile arusaadav. Või lihtsalt mokkamööda. Nii on ka “Ahoi” peksa saanud, mitteprofessionaalseks lavastuseks tituleeritud meedias. Või siis vähemasti väheprofessionaalseks. Mis, sõbrad, ei ole tõsi. Mis on küündimatu lähenemine. Ja kummaline on, et selles võtmes räägivad elupõlised või siis vähemasti pikaajalised teatriinimesed.
Eks ta ole aegade algusest saati nii olnud, et lavakate esimeste tulemiste hulgas on üks tükk, mis suuremal või vähemal määral kapustnik. Tahtmata halvustada – tükk, kus noored näitlejad saavad näidata, mida nad oskavad. Koolisõpituga trikitada ja nipitada, oma füüsilisi, verbaalseid või vokaalseid võimeid demonstreerida, oma tõe- või huumoritunnetuse nupu sisse ja põhja vajutada.
Miks selliseid tehakse, on selge. Et tulevastele tööandjatele ennast võimalikult erinevatest külgedest ja võimalikult hästi näidata. Noh, üks võimalus on teha selleks lastetükk. Või siis üks “poistetükk” ja teine “tüdrukutetükk”.
Ja üks võimalus on teha lihtsalt teatritükk. Totaalse ja elurõõmsa teatri võtmes ja mõttes. Seda Uusberg siinpuhul ka teinud on. Tüki, millel on sõnum, üldistusjõud, ja jõud olla lavastus, mitte kohatäide. Ja lavastused ei ole kindlasti mitte kõik, kindlasti mitte isegi enamik lavastusi, mis teatrites esietenduvad.
Millest me siis “Ahois” räägime. Me räägime inimeseks olemisest. Kõige laiemas tähenduses. Et võetakse nurgake siit – olgu see siis piirivalvuriks või külapoeediks olemine, nurgake sealt – olgu see siis mees, kes ei viitsi tuletorni ehitada või mees, kes viitsib, tükike kolmandast kohast – olgu need näiteks piirivalvureid kiusavad plikad. Ja kokku saab galerii, aga mitte lihtsalt galerii erinevatest inimestest, mitte fotogalerii, vaid galerii erinevatest tõukejõududest.
“Ahoi” on väärt lavastus. Ja loota laseb, et seda läbi hooaja ikkagi Tallinnas veel ja miks mitte ka Tartus mängitakse.
Hinne: kunsti tunnustega
* * *
Inimene. Või kass?
“Kass ennustab tulevikku inimesest paremini”, Oksana Titova ja Indrek Kangro lavastus. Laval veel Päär Pärenson. Kanuti Gildi Saalis. Esietendus. Septembri lõpus.
Kowalsky ei ole omaarust väga vana kooli mees. Samas pole ta ka muidugi mitte professionaalne tantsukriitik. Samas on nii, vähemalt vääramatult Eesti teatriruumis, et ei ole võimalik ennast tantsuteatrist – kaasaegsest – eraldada ja end teatrikriitikuks nimetada.
Kaasaegses tantsus on juba mitu-mitu viimast aastat väga palju värskeid ideid, mõtteid ja lahendusi liikunud. Kaasaegne tants on teatri avangard. Akadeemilise suuresaaliteatri avant avant garde (avangardist rääkides võib ja peabki uusi, grammatiliselt värdjalikke, kuid metafoorseid uusi sõnu looma, kas pole?).
Ja Oksana Titova on avangardi intelligentne, intellektuaalne pruut. Olles akadeemilise tantsu ja kaasaegse tantsu ühenduslüli (ta on balletikooli lõpetanud Estonia tantsija, klassik siis, kes on ka peda koreograafia lõpetanud koreograaf, lavastab nii klassikalist balletti kui ka kaasaegset tantsu), on ta ühtlasi ?anriülene, ja seeläbi veel hoopis kolmandat sorti kiir, mis sõnateatrile päris uut suunda näitab.
Kuigi see ei ole eesmärk. Eesmärk on ikkagi teatrit teha. Ütelda, mis ütelda on.
Oksana teater ei ole näpuga silma torkav manifestatsioon, see on mäng, publiku mäng mõtteidude-seemnete ja esteetikatega. Eestlauljate juhtimisel.
Seda ei ole võimalik ja vajalik tavakriitika tööriistadega käsitleda, pole, jällegi, tarvidustki. See on mõtteseisundi teater, aeg vaadata ja endast läbi lasta. Ja sealt uusi impulsse korjata. Sellisena – väga mõnus.
Hinne: kunsti tunnustega
* * *
Rabbitproof: Pepeljajevi kõrgpilotaa? jälle siin
Sa?a Pepeljajev ja tema Kineetiline teater, nii suure kui ka väikese algustähega, on meile ju tuttav.
Aastaid juba on Sa?a siin tallanud, tal on Kalamajas kortergi. Aga see pole oluline, oluline on, et Pepeljajevi viimane anne – “Rabbitproof” – on vaieldamatult kunst.
Ja tutvustus ütleb: “Lavastus on inspireeritud Alice’i rännakute optilistest ja kvantefektidest. Teine impulss tuleb Freudi ratsionalismi negatiivsest tajust, mida esitatakse alter ego kontrollimatu kohtumisena. Tegevus toimub interaktiivse video keskkonnas.” Olga Tsvetkova on see, kes selle meile selles keskkonnas ette mängib ja tantsib.
Kõikide nende tutvustavate keeruliste sõnade taga on üks teatriõhtu, mis annab lihtsaid ja selgeid impulsse, nagu “Trainspottingu” algus, ainult teistpidi: “Ole nutikas, ole tark, ole andekas, ole tahtev, ole töökas, ole täpne, ole vaimukas, ole vaba, ole avatud, ole kunstnik, ole arukas, ole jõuline, ole kindel, ole hea, ole valmis, ole olemas, ole liikumises, ole pöördes, ole siin, ole kohal!”
Ja siis on kõik hästi.
Hinne: kunst