Mööda Moskvat liigub ringi anekdoot, mis on seotud kahtlaste pirukatega ja millega kaubeldakse igal nurgal. See kõlab nii: osta viis pirukat – pane kassipojake kokku. See anekdoot meeldis mulle õudselt: see ju omab suhet mitte ainult pirukatäidisega, vaid ka meie kultuurilise ja inimsõbraliku ruumi olemusega. Kui seda kõrvutada ameerika kinematograafiaga, siis kõlab see nii: tapa viisteist inimest – veeda nädal Florida randades. Kui seda kasutada tänapäeva vene kirjanduse suhtes, siis nii: tõmba maha oma sõnastikust kaheksakümmend protsenti sõnu – kirjutad bestselleri?
Minnes järjest lollimaks
Just alles pühitseti Aleksei Germani, kes on maailmas mitte vähem tuntud ja hinnatud kui Tarkovski, seitsmekümnendat sünnipäeva. Germani “Kontroll teedel”, “Minu sõber Ivan Lap?in”, “Hrustaljov, mu auto!”, muutsid kinematograafia ruumi.
Ta ütles: “Iga järgmine põlvkond püüab saada rumalamaks eelmisest, selline on loodusseadus. Rumalatest inimestest sünnivad veel rumalamad inimesed, aga neist – päris rumalad. Inimkonnal üldse on raske ja igav targemaks saada, talle on vastupidi mugavam: lollistuda. Aga kui te ei taha lollistuda, siis ärge vaadake ameerika filme, ärge lugege meie bestsellereid, vaadake parem Kira Muratova, Fellini, Antonioni filme, lugege häid raamatuid.”
Vestlused kirjastusega
Umbes samal ajal helistasin ühte kirjastusse ja pakkusin retsensiooni tõsiselt heale raamatule. Kirjastuse juhiga toimus järgmine vestlus:
– Kas te hakkate raamatut kiitma?
– Hakkan.
– Tähendab, see on hea?
– Suurepärane!
– Siis me ei trüki seda retsensiooni.
– Aga miks?
– Sellepärast, et kui raamat teile meeldis, tähendab, see on tõesti hea, siis… Küll me teid teame. Aga kui raamat on hea, siis ei hakka keegi kurat seda lugema, aga kui seda nagunii keegi ei hakka lugema, siis milleks meie kirjastusele teie retsensioon?!
Auhinnad, kallistused
Neil samadel päevadel toimus Moskvas järjekordne kinofestival. Kogu press, sõbralikult käest kinni võttes, kisas, et midagi hullemat konkursi kinofoorumi programmist, mis oli Nikita Mihhalkovi organiseeritud, pole võimalik välja mõelda. Et Mihhalkovile pole oluline mitte filme näidata, vaid kuulsustega kallistada, ikka nendega, keda ta festivalile kutsub, lubades neile eelnevalt mingisuguseid tont teab mis auhindu.
Sel korral sõitsid tema juurde Will Smith ja Charlize Theron. Need kaks näitlejat tulid Moskvasse oma filmi “Hancock” maailma esilinastusele. Mihhalkovil õnnestus, “Hancocki” näidati Venemaal kaks nädalat varem kui USA-s. Oi, mis rõõm! Mitte ainult et kaks nädalat, vaid üldse vaadata järjekordset, tüüpilist, harjumuspärast, tuntud skeemi järgi teostatud blockbuster’it.
Aga kas on võimalik tükeldada viis ameerika blockbuster’it ja nendest kokku panna üks hea vene film Muratova või Germani tasemel? Võimatu. Kassipoega saab, aga filmi mitte.
Kas varastamine on raske?
Enne oli Moskvas “Gorbu?kal” võimalik osta mis tahes filmi, täpsemalt selle varastatud koopiat – lausa paar päeva pärast esilinastust. Nüüd laiutavad vargad segaduses käsi – pole häid filme. Kas sellepärast, et varastamine on muutunud raskeks? Üldsegi mitte. Sellepärast, et pole nõudlust. Keegi ei osta. Ostetakse järjekordset ameerika blockbuster’it.
Selsamal ajal tähistati Andrei Voznessenski seitsmekümnendat juubelit. Veel mitte ammu, pärast Jossif Brodski luuletuste publikatsioone tundus, et Voznessenski, Ahmadulina, Jevtu?enko ja teiste kuuekümnendike kuulsus kustub, kaob. Et kirjanduse ajalugu ei andesta neile poolofitsiaalset eksisteerimist ja täiesti perekondlikku poolkonflikti Nõukogude võimuga.
Ent tuli välja, et ajalugu sülitab inimese käitumise peale, talle on olulisem luuletuste kvaliteet. Kuuekümnendike luuletused ongi suurepärased. Ja seisavad need – Brodski ja Voznessenskiga kõrvuti – raamaturiiulitel, nende kodanike raamaturiiulitel, kes ei taha, et nende lapsed oleksid veel rumalamad kui nad ise. Aga need, kes seda tahavad, ei soovi teada tuhkagi ei Brodskist ega Voznessenskist.
Sõõmukesest õhust
Mõni aeg tagasi toimus Ivangorodis rahvusvaheline “ümarlaud”, mis oli pühendatud paksude kirjandusajakirjade tulevikule. Pärast rahulikku filosoofilist vestlust, milles osales Piiteri poetess Jelena Jelagina, Moskva “Inostrannaja Literatura” peatoimetaja ja suurepärane tõlkija Aleksandr Liverant, Piiteri “Neva” peatoimetaja asetäitja, kirjanik Aleksndr Melihov ja “Tallinna” toimetaja Vjat?eslav Ivanov, kostis ootamatult väljakutsuv ja südi Moskva ajakirjaniku küsimus: “Omal ajal sai ajakiri “Novõi mir” kuulsaks Sol?enitseni “Üks päev Ivan Denissovitsi elust” avaldamisega; mis segab teil, praegustel paksude ajakirjade juhtidel, leida kirjandusteos, mis võiks kõmatades kuulsaks saada kogu maal ja tõstaks tiraa?i sadadesse tuhandetesse?!”
Aleksandr Melihov vastas: “Alustuseks on vaja hävitada, maha lasta, istuma panna kogu intelligents, sisse viia julmim tsensuur, aheldada maa hirmuga. Pärast paari kahtkümmet aastat nõrgendada haaret, anda inimestele õhku, ja sellel esimesel hingetõmbel hakkavad nad kõik, ilma eranditeta, tuhandetes ja miljonites, õnne ning rõõmuga lugema seda, mis täna on huvitav ainult kümnetele või sadadele.
Armastuse tapja
Vabadus on inimesed ära pööranud heast kirjandusest, kirjandus on saanud võimaluse tegeleda eranditult oma asjadega. Jah, kui imelik, ikka on olemas head ja isegi väga head kirjanikud, kuid meie neid ei tea. Neid ei tea peaaegu mitte keegi. Neil on imepisikesed tiraa?id. Neid ei tõlgita teistesse keeltesse, nende autoreid ei kutsuta raamatumessidele. Kuid ikkagi teenivad nad vene kirjandust.
Aleksandr Melihov on üks vähestest kirjanikest, kes, jäänud oivalise kirjanduse piiridesse, on tuntud siiski teatud kitsale, kuid auväärsele lugejate ringile. Uus Aleksandr Melihovi raamat “Armastus – tapja” (tiraa? kaks tuhat eksemplari, kujutage ette, nagu Eestis (!) sai kiiresti otsa), on kirjutatud sellise ladinaameerikaliku kirega, et ootad jutustustest ja lugudest rasvaseid ja eredaid kihistusi lõuendil, aga saad ikka selle sama terava Melihovi skalpelli, mis lõikab sind läbi, rebib lõuendi puruks ja lükkab laiali õhu lõpliku lootusetuse otsinguil.
Kõik selle raamatu kangelased ei saagi tundma armastust oma päevade lõpuni, kuigi midagi muud peale armastuse pole neile elus vaja. Aga nii see millegipärast juhtub, et juba lapsepõlves, noorukieas, nooruses olid nad murtud, hirmutatud, petetud; armastus näib neile vaesuse õudusena, täiusliku armetusena, läbikukkumisena. See on justkui lapse seisund, millest on läbi käinud kõik inimesed. Ent see ületatakse igaühe poolt erinevalt: keegi saab poeediks, keegi pragmaatikuks, kuid Melihovi personaa?id ei saa kellekski, nad on maha surutud sellise kuuletumise ja hirmuga, millega surelikud korjavad enne mahalaskmist kokku oma isiklikke asju.
Voodi ja kingad
Ainus, ehk ainult natuke-natuke lohutav jutustus raamatus on “Omakasupüüdmatu”, mis on üles ehitatud viitele T?ehhovi jutustusele. Ainult et T?ehhovil elab hukkuv ja õnnetu olevus julmas maailmas, aga Melihovil on hukkunud ja õnnetu maailm, milles on õnnetu isegi julm olevus. Jutustuse kangelannas on peegeldatud mingi kõrgeim idiootsus, pahupidipööratud elu, mõeldamatu tase oma enese elu mõnitamisel, vale, teesklus, millel pole mitte mingit praktilist eesmärki.
Näiteks satub kangelanna voodisse talle ebameeldiva mehega (eemaletõukavaga eelkõige oma ilu poolest, sest ilu on naise jaoks märk millestki mittetõelisest, ebainimlikust). Voodisse ronib ta lootuses saada raha uute kingade jaoks. (Kunagi ta oleks võinud minna mehele sellelesamale iludusele, olla edukas, kuid põgenes selle edukuse eest, edukus olnuks normist kõrvalekaldumine). Täielikult piinatuna, mitte midagi küsimata, otsustab ta lahkuda, kuid ootamatult saab mees teada talle lähedase inimese surmast ja nutab ning pisarad tõestavad, et ka ilusad, edukad, klanitud inimesed on inimesed. Naine pehmeneb, ja palub mehelt raha kingade jaoks; too annab ja naine võtab papi vastu ilma igasuguse kohmetuseta…
Elu mõtte tunnetus
Veel: Sol?enitsõn suri ära. Ma pole mitte kunagi soovinud teda üle lugeda, kuid ma mäletan seda kolossaalset mõju, mida tema elu ja looming osutas inimeste teadvusele. Ma mäletan, kuidas tema loomingu lugemise eest pandi istuma, kuidas riskisid need minu tuttavad, kes kirjutasid tema romaane ümber kirjutusmasinatel, et anda neid sõpradele lugeda, kuidas provokaatorid ja reeturid käisid ringi, kuidas murti inimesi, saadi nad romaani koopiaga kätte, kutsuti KGB-sse ja – ometigi olid üha uued ja uued inimesed valmis riskima, usaldama, peitma padja alla, andma edasi.
Kas see oli geniaalne kirjandus? Sol?enitsõn õpetas, nagu oskas, inimestele vabadust. Sisemist vabadust, milleta väline vabadus ei maksa midagi. Sisemine vabadus aga sünnib oma individuaalsuse, kordumatuse tunnetamisest, mis omakorda, nagu mulle näib, annab õnnetunnetuse. Aga õnn – see on omakorda intuitiivne elu mõtte tunnetus.