Ontliku pojana külastan ikka aeg-ajalt oma ema, kes elab mittedepressiivses Eesti suurlinnas, tüüpilises magalarajoonis. Ükskord väljudes nägin maja ees autos istuvat ühte naabrimeest, paar korrust kõrgemalt. Istus seal ja põrnitses ilma ning inimesi. Ka kolmandal ja neljandal korral käies avastasin taadi oma autost. Uurisin natuke asja ja selgus, et taadil lihtsalt ei ole mujal istuda ja keskkonnavahetust nautida. Tüütab ju ära ka hommikust õhtuni kodus mooriga tõtt vahtida, nelja seina vahel, niigi seda terve elu tehtud. Bensiin on ka kallis, et kuhugi metsavahele sõita ja erinevate istumiskohtade ning varjualuste osas on meie nõukaajast pärit magalarajoonid kitsid ja viletsad. Nii ei jäägi taadil muud üle, kui päevast päeva oma vähemalt 20 aastat vanas Kesk-Euroopa päritoluga autos istuda ja tundide kaupa autoaknast ilma uudistada.
Eesti liiglihtsustatud pilt
Kui meid ümbritsevast keskkonnast rääkida, siis puutume iga päev kokku poliitilise keskkonnaga, milles elame. Eriti oluline on majanduskeskkond. See oli Karl Marx, kes postuleeris, et üks riik ongi just selline, milline on tema majanduslik formatsioon. Antud mõtte edasiarendusest tekkiski poliitiline ökonoomika. Kuigi Ilmamaa suurepärases filosoofiliste teoste sarjas 2005|. aastal ilmunud A. Smithi “Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest” eessõna kirjutanud Arno Köörna on väljendanud mõtet, et esimene poliitökonoomik oli just nimelt Smith, mitte Marx.
Hiljuti sai jälle sõna üks reformierakonna juhtfiguure Jürgen Ligi, ühes rahvusringhäälingu probleemsaates, kus tal oli järjekordne võimalus välja öelda oma seisukoht, et tema näeb eelkõige Reformierakonna ja liberalismi rolli Eesti ühiskonnas kui keskkonna loojat. Eeldan, et ta pidas selleks üliväikest riigi sekkumist, vaba ettevõtlust ja ka vähem konservatismi ning sotsiaaldemokraatiat ehk siis minimaalset maksutulu ümberjaotust ja riigikulusid. Et seda lihtsustatud pilti on propageerinud mitmed antud erakonna juhtfiguurid eesotsas Andrus Ansipiga, oleks huvitav vaadata, kas selline absoluutne mittesekkumine on kooskõlas ka klassikalise liberalismi postulaatidega. Aluseks võtan ma ühe liberalismi rajaja John Stuart Milli (1806-1873) mõtted. Ehkki klassikalise liberalismi seisukohast on olulised veel sellised mehed nagu John Locke, J.J. Rousseau, Adam Smith ja David Ricardo. Aga J.S. Millist rääkides on oluline konstateerida, et tema ristiisa on utilitaristliku õigus- ja maailmakäsitluse üks rajajatest Jeremy Bentham.
Kuidas otsustab haridusküsimusi loll?
Milli üks oluline mõte, mille üle soovitaks Eesti liberaalidel arutleda, on, et kuna ainult poliitiline eliit omab majanduses kogu informatsiooni ja tema käes on ka võimutäius, siis ei toimi ühiskonnas ja majanduses automaatse regulatsiooni printsiip absoluutselt, vaid teatud juhtudel on vaja keskvõimu sekkumist.
Seega, olles ise liberaal ja pooldades absoluutseid vabadusi, sedastas Mill siiski, et kuna inimesed võivad olla harimatud, sest ei suuda ega taha saavutada harituse teadmiste taseme tippu, ja kuna nad on ka ahned ja kammitsetud tavadest ning eelarvamustest, siis on poliitilisel eliidil kohustus ja moraalne õigustus keskvõimu sekkumiseks absoluutsetesse vabadustesse. Näiteks ei saa hariduse ja kultuuri küsimusi otsustada inimene, kes ei ole haritud ja kultuurne.
Tuues Milli põhimõtted tänapäeva, siis – kuidas peaks ettevõtja ise otsustama oma ettevõtluse teadmistepõhisemaks viimise üle, kui tal ei ole selleks eeldusigi. Ta ei näe kogu pilti, sest ta ei valda kogu infot. Ta on irratsionaalne ja eelarvamuste küüsis, sest on terve elu näiteks kas hamburgereid küpsetanud või soomlastele metsa ärinud, mõningatel helgematel perioodidel ka aktsiate ja kinnisvaraga monkey business’i harrastanud.
Pühendatutele on teada, et pikki aastaid avaldasid ühe teise suure liberaali, Smithi mõtted väga suurt mõju tervele suurele hiidriigile – USA-le. Võeti ju iseseisvusdeklaratsioon vastu samal aastal (1776), kui ilmus Smithi peamise teos. Kõik oli kaunis ja kena kuni 20. sajandi kolmekümnendateni, mil Smithi absoluutset liberalismi ja invisible hand’i hakkas asendama ülimalt ratsionaalne turgudesse sekkumise põhimõte, mille filosoofilise aluse kandjaks on John Maynard Keynes.
Absoluutne monetarism ei ole just kõige toimivam
Meie Eestis oleme õnnistatud täieliku ja absoluutse liberalismiga, sest peale poliitilise filosoofia, milles toimetavad liberaalid, on ka meie majandus üles ehitatud pakkumispoolsele monetaristlikule printsiibile. Minu nimekaim Milton Friedman on otse välja öelnud, et arvestades maailma mitmekesisust ja neid jõude, mis mõjutavad majanduslikke protsesse, ei ole absoluutne monetarism kõige õigem ja sujuvamalt toimivam majandusfilosoofia.
Kunagi noore mehena ülikooli astudes kirjutasin ma sisseastumiskirjandi teemal, mis käsitles isiksuse rolli ajaloo kujunemisel. Seal ma siis vahutasin lõpmatuseni Leninist ja Hitlerist ning tõin siis välja, et protsessid ei kujune maailmas kuidagi iseeneslikult, mingite metafüüsiliste jõudude mõjul, vaid nende taga on väga konkreetne isiksuse roll. Sain selle kirjandi eest suurepärase numbri ja hiljem pidas üks komisjonis istunud õppejõud oma kohuseks mind üles otsida ja oma vaimustust avaldada. Rääkisin sellest seepärast, et olin juba noore mehena veendunud, et haritud eliidi roll ühiskondliku elu suunamisel on otsustava tähtsusega.
Loomulikult ei ole Ansip Lenin ja Ligi Hitler, kuigi viimasel paaril võib ühiseid tunnusjooni olla küll, kui võtta aluseks kas või võrdlus oma vaenlaste sarjamises. Hitler armastas seda tribüünilt ja suurte rahvamasside ees teha, Ligi aga ei ole sugugi vähem tuline, kui tema blogi lugeda.
Ansiplik primitivistlik liberalism
Ansiplik ja jürgenligilik lihtsustatud ja mugandunud käsitlus liberalismist on mulle häirivaks muutunud ja muutub iga päevaga üha enam. Nad muudkui räägivad keskkonna loomisest, õigustades omaenese tegematajätmisi ja primitivismi. Iga sekkumine, eelkõige riiklikult poliitiline sekkumine, nõuab ju tähelepanu ja energiat, neil kipub aga kumm tühi olema ja sestap räägitaksegi kogu aeg, et just see liberalism ongi see õige, mida nad ise parasjagu viljeleda suvatsevad.
Jama. Ei salga, et olen läbi taasiseseisvumise perioodi oma hääli andnud kas isamaaliselt meelestatud poliitikutele või liberaalsetele, st kindlasti parempoolsetele; ratsionaalse majandusinimese kretinism teeb urni juures oma töö.
Ent järgmistel valimistel on liberaalid minu häält kaotamas, mis on muidugi väike samm inimkonna jaoks, kuid suur samm minu jaoks.
Ja lõpuks, viimane kord, kui ma ema juures käisin, oli taat autos istekohta muutnud. Ta nimelt oli ettelükatava istme rooli peale tõuganud ja ise lösutas tagapingil, nägu kortsus, ja uudistas ikka ilma ning inimesi.
Eks ta ole siin elus juba kõike näinud? igasuguseid keskkondi.
* * *
John Stuart Mill ja tema teooria
Klassikaline liberalism (lad. k. liberalis – vaba) on poliitiline liikumine, mis pooldab parlamentaarset korda, kodanike põhivabaduste tagamist, erinevat liiki ja kõikehõlmavaid vabadusi, sh trüki-, usu-, südametunnistuse jmt vabadusi ning loomulikult võimalikult vaba ettevõtlust ning riikliku rolli minimeerimist.
Mill viis sisse olulisi muudatusi liberalismi põhipostulaatidesse ja ütles, et liberalismi põhimõtted ei kannata, juhul kui riigil on sekkumiseks otsustavad põhjused.
Nimelt väidab enamik poliitilise filosoofia käsitlusi, olgu need klassikalisest konservatismist või sotsialismist kantud, et nemad (st need käsitlused) viivad inimkonda suurima hüve ja naudingu suunas kõige õigemat teed pidi.
Mill aga ütles otse välja, et teatud hüvede saavutamiseks ja naudingute saamiseks on vaja väga palju tööd teha, miski ei tule niisama. Eriti puudutas tema seisukoht hariduse saamist, sest harituks võib nimetada ennast ainult see inimene, kes on palju ja pikki aastaid vaeva näinud. Milli järgi peab vaimseid naudinguid igal juhul eelistama kehalistele.
Ja siit jõuame sellise termini juurde, mida hiljem on hakatud nimetama Milli kultuuriimperialismiks. Selle põhimõte on, et haritud inimese seisukohad on õigemad ja haritud persooni peaks rohkem kuulama kui mitteharitud tüüpi.
Seega pani ta sügava kahtluse alla senise demokraatia alusprintsiibi, et ühele inimesele vastab üks hääl. Milli arvates on haritud inimese häälel suurem kaal. Teiseks pidas Mill oluliseks inimeste eelarvamusi ja tavasid ning väitis, et tänu nendele tavadele käitub inimene irratsionaalselt.
Kuid veel suurema kahtluse alla asetas Mill inimeste ratsionaalse egoismi. Ta nimelt väitis, et inimesed on ahned ja et nende käitumine võib olla küll suures osas ennustatav, kuid mitte välja arvutatav.