Piisab vaid põgusast pilguheidust sellel teemal kirjutatud raamatutele, et tõdeda: ajalookirjutuse enese ajalugu võib olla sageli põnevamgi minevikusündmuste uurimisest. Eestis – nagu ka mineviku varjudega heitlevas Ida-Euroopas tervikuna – aga ootab selle lugu alles kaardistamist.
Pildi kujunemisest
Kibedalt n-ö mälutööd vajavate lähiajaloo sündmuste kõrval tuleks esimeste hulgas tähelepanu pöörata muinas- ja keskajale, arvestades nende võtmetähendust Eesti ajaloo- ja eneseteadvuse jaoks. Kui 2005|. aastal asutati Tallinna Ülikooli Keskaja Keskus, siis sai selle peamiseks eesmärgiks muuta nägemust vanemast ajaloost senisest mitmetahulisemaks.
Muuhulgas tähendab see nii Eesti ajaloo tihedamat sidumist Euroopa ajalooga kui ka muutusi ajaloosündmuste ja -kangelaste juba armsakssaanud, aga paraku üsna kitsas ringis. Soov senist voolusängi parendada aga muudab samavõrd oluliseks õppida tundma, millisel moel ja mille mõjul on varasem ajaloopilt kujunenud ning kuidas on seda kasutatud.
Kaks utoopiat ja rahvuspedagoogiline nokaut
Esiteks tasub tähele panna, et muinas- ja keskaeg ei ole olnud keskse tähendusega mitte ainult eestlaste ajaloolise identiteedi jaoks. Praegusajast kõneldakse tihti kui mälestamise ajastust. Siiski võib tõeliseks traditsioonide leiutamise perioodiks pidada 19. sajandit, mil nii uued kui ka vanad rahvusriigid asusid end legitimeerima esmajoones mineviku abil ja mil huvi iidsete tavade “taaselustamise” vastu hõlmas nii riigipiire kui rahvariideid.
Pilgud pöördusid minevikku ka Eestis, kus 19. sajandil sündis paralleelselt koguni kaks rahvusromantilist nägemust ajaloost: baltisaksa ja eesti oma. Mõlema minevikupildi juures mängis erakordselt suurt rolli just keskaeg. Nii nagu baltisakslased otsisid oma juuri ristisõdade ja keskaja romantiseerimises, nii pöörasid eesti äratajad selle pildi vastupidiseks, muutes kangelasliku sõja ja misjoni röövvallutuseks.
Paljusus ajaloopildis
Kui koos Eesti Vabariigi loomisega tõrjus üks utoopia välja teise, omandasid muinas- ja keskaeg veelgi selgema tähenduse: muinasaeg ei tähistanud enam käestlibisenud kuldaega, vaid ka poliitiliselt iseseisvat riiki. Arusaam muistse omariikluse kaotamisest andis selge raami ka hilisema ajaloo käsitlemiseks muistse vabadusvõitluse jätkumisena ning kuulutas selle viimaseks lüliks Vabadussõja. Vastandusele üles ehitatud ajaloonägemus, mis projitseeris 19. sajandi sotsiaalsed vastuolud varasemasse ajalukku, tõi omakorda kaasa terava “oma” ja “võõra” eristuse.
Just soov tuua ajaloopilti paljusust, kõneleda vastandumise asemel enam ka kohandumisest ja kultuurivahetusest ning näidata, et rahvuslikud vastuolud ei olnud keskajal nõnda määravad kui tänapäeval, on praegust keskajauurimust paljuski kannustanud. Seeläbi võidaksime oma aja- ja kultuurilukku tagasi ka palju kohalikke “võõramaalasi” nii isikute, sündmuste kui ka kultuuriajaloo artefaktide vallast, keda oleme sealt põhjendamatult välja arvanud. Viimane oskus aga võiks meile in spe kasuks tulla ka tänapäevaga toimetulemisel.