Tagantjärele on saanud teatavaks, et Saksamaal alustati sõjaplaanide koostamist T?ehhoslovakkia ründamiseks juba 1937. aastal. Samal ajal saavutas Sudeedisakslaste Parteis ülekaalu Berliinist rahastatud natsionaalsotsialistlik tiib, mis nõudis sudeedisakslastega asustatud alade liitmist Saksamaaga. Selle poole läks lõpuks üle ka erakonna rajaja dr Konrad Henlein, kes oli jäänud seni vähemalt avalikkuse ees lojaalseks T?ehhoslovakkiale ning rõhutanud isikuvabaduste austamise olulisust, mis ei olnud teatavasti natsionaalsotsialistide tugevaim külg.
Sudeedimaa: Suur-Saksamaa viies kolonn
Esimese maailmasõja tulemusel ehk Austria-Ungari impeeriumi lagunemisel tekkinud T?ehhoslovakkias elas toona veidi enam kui kolm miljonit sakslast, kes moodustasid peaaegu veerandi riigi elanikkonnast. Nad elasid suhteliselt kompaktselt piirialadel, kuhu nende esivanemad olid jõudnud juba 13. sajandil alanud ekspansiooni käigus. Ülejäänud sakslaste asualadest eraldasid neid aga mäeahelikud, mis moodustasid loodusliku piiri, mille tõttu nad jäetigi Austria-Ungari impeeriumi lagunemisel sõja võitjate poolt T?ehhoslovakkia koosseisu.
Sudeedisakslased ei olnud sellise lahendusega esialgu sugugi rahul. Toimusid suured meeleavaldused, mille mahasurumisel tapeti enam kui poolsada inimest. Nende erakonnad üritasid igati takistada parlamendi tööd. Aga kui demokraatliku Saksamaa juhid soovitasid neil olukorraga leppida, siis muutus sudeedisakslaste suhtumine T?ehhoslovakkiasse konstruktiivsemaks. Nad asusid võitlema oma kollektiivsete õiguste eest T?ehhoslovakkia koosseisus, demokraatlikul teel, nõudes suuremat detsentraliseerimist.
1935. aasta parlamendivalimistel oli Sudeedisakslaste Partei mitte üksnes sudeedisakslaste populaarseim erakond, mida toetas enam kui 60% sealsetest sakslastest, vaid üldse enim hääli saanud erakond T?ehhoslovakkias. Selle asumine Berliini teenistusse tähendas, et sudeedisakslased aktiviseeriti Suur-Saksamaa viienda kolonnina.
Sudeedimaa vabatahtlikud terroristid
Paar nädalat pärast Austria annekteerimist Suur-Saksamaa koosseisu ehk 1938. aasta märtsis leppisid Saksa kantsler Adolf Hitler ja Henlein kokku, et Sudeedisakslaste Partei peab esitama nõudmisi, millega T?ehhoslovakkia valitsus ei saa nõustuda, andes sellega ettekäände Saksamaa sissetungiks sakslaste kaitseks. Järgmisel kuul esitatigi rida nõudmisi. Muuhulgas taheti saada Sudeedimaale täielikku autonoomiat ning nõuti, et sudeedisakslased saaksid astuda Suur-Saksamaad valitseva Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liikmeteks. Sisuliselt tähendanuks see, et need alad muudetakse Suur-Saksamaa ripatsiks T?ehhoslovakkia koosseisus.
Samal ajal hoogustus Saksamaal väljaõppe saanud sudeedisakslastest vabatahtlike terroristide tegevus. Tapeti enam kui sada t?ehhi ning rööviti tuhandeid T?ehhoslovakkia kodanikke, teisitimõtlejatest sakslasi, kes viidi Saksamaale vangi, et nad ei segaks plaanide teostamist. T?ehhoslovakkia võimud üritasid korda jalule seada, kuid nende operatsioonide peale pasundas Saksa propagandamasin süütute sudeedisakslaste rõhumisest ning president Edvard Benes ristiti türanniks. Selle nägemuse võttis osaliselt omaks ka lääneriikide vaba ajakirjandus.
Mais kuulutas T?ehhoslovakkia välja osalise mobilisatsiooni, sest oli saadud teada Saksa vägede koondumisest piirile. Saksamaa aga levitas diplomaatilisi kanaleid pidi, oma mõjuagentide kaudu ja massimeedia vahendusel kuulujutte, mille kohaselt t?ehhid üritasid kutsuda tahtlikult esile suurt rahvusvahelist kriisi, et takistada oma riigi lagunemist. T?ehhoslovakkia president Benes ei tahtnud esitatud ultimaatumiga loomulikult nõustuda, kuid Suurbritannia ja Prantsusmaa survel pidi ta minema järeleandmiste teed. See oli reetmise algus.
Meeleavaldused T?ehhoslovakkias
T?ehhoslovakkias olid need nõudmised viinud suurte meeleavaldusteni, millega nõuti riigi territoriaalse terviklikkuse kaitsmist. T?ehhoslovakkia armee oli suhteliselt heal tasemel ja hästi relvastatud. Valitsus astus tagasi ja 23. septembril määras president uueks peaministriks kindral Jan Syrov?, kes kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Aga sõda veel siiski ei tulnud, sest T?ehhoslovakkia juhid jõudsid järeldusele, et vastupanu osutamise korral hakataks just neid pidama suure sõja vallapäästjateks ja see seaks riigi pärast sõda raskemasse olukorda.
Hitler kinnitas taas, et pärast Sudeedimaa saamist on tema isu täis ning rohkem territoriaalseid nõudmisi tal Euroopas enam ei ole. “Ma tahan öelda saksa rahva ees, et kui asi puudutab sudeedisakslaste probleemi, siis on minu kannatus katkemas. Benes sai minu pakkumise,” teatas ta Berliinis joovastunud rahvamassile esinedes. “Otsuse langetamine sõja ja rahu vahel on tema kätes. Ta kas võtab selle pakkumise vastu ja annab sakslastele lõpuks nende vabaduse või kindlustame me selle vabaduse endile ise.”
Itaalia peaministri Benito Mussolini ettepanekul kogunesid Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia juhid 29. septembril Münchenis. T?ehhoslovakkia riigijuhte ei kutsutud. Seal siis allkirjastati see kurikuulus kokkulepe, millega lubati Saksamaal annekteerida Sudeedimaa vastavalt Adolf Hitleri nõudmistele. Prantsuse peaminister Édouard Daladier olevat tundnud toimuva pärast nii suurt häbi, et hakkas peaaegu nutma. T?ehhoslovakkia riigijuhtidel ei jäänud muud üle, kui selle suurriikide kokkuleppega nõustuda.
Alusetud garantiid
“Euroopa peab nüüd mõistma, mida ta võlgneb T?ehhoslovakkia rahvale, mis on toonud suurima ohvri, mida ühelt riigilt võib nõuda, loovutanud vabatahtlikult osa oma territooriumist. Meie suudame mõista seda kibestumist, mida tunneb uhke ja vaba rahvas, mis oli sunnitud taanduma piiride tagant tulevate ähvarduste ees, seistes silmitsi vältimatu alistumise või ebavõrdse võitlusega, milles puudub igasugunegi lootus võita,” kirjutas Prantsuse ajaleht Le Temps. “Euroopa on võtnud nüüd T?ehhoslovakkia ees võlgu, mida suudetakse maksta tagasi vaid siis, kui see riik saab kogu meie moraalse, poliitilise ja riikliku toe. See vajab seda hädasti, et kindlustada oma sõltumatu eksistents uues raamistikus.”
Suurbritannia ja Prantsusmaa lubasid garanteerida kinnipidamise T?ehhoslovakkia uutest piiridest, aga kui Suur-Saksamaa alustatu ligi kuus kuud hiljem lõpule viis ehk lisaks Sudeedimaale ka ülejäänud T?ehhoslovakkia anastas, siis olid t?ehhid ikkagi üksi. Ajalugu ei kordu tegelikult kunagi, aga paratamatult tulevad pähe paralleelid sündmustega Georgias.
Kas eurooplased on valmis eurooplaste eest sõdima?
On selge, et Suurbritannia ja Prantsusmaa ei olnud sõjaks valmis ning Chamberlain ja Daladier esindasid lihtsalt oma rahvaste hulgas valitsevaid meeleolusid. Kui viimane sõitis Münchenist tagasi Pariisis, siis kartis ta, et teda tervitavad vihased rahvamassid, sest toime oli pandud suur reetmine. Aga kõik oli nii rahulik, et see mõjus lausa ärritavalt ning ta nimetas prantslasi lollpeadeks, kes ei ole toimunust isegi aru saanud. Suurbritannias oli väike rühm parlamendis aastaid häirekella löönud, aga neid peeti üldiselt äärmuslasteks. Ajakirjanduses ilmus koguni manitsusi mitte ärritada oma teravate sõnavõttudega sakslasi.
Ian Buruma on juhtinud nüüd tähelepanu sellele, et pärast sõda eurooplaste poolt tehtud järeldused on olnud Chamberlaini mõtlemisele lähemal kui Winston Churchilli omale ning viinud taas vana probleemi ette: kas eurooplased on valmis teiste eurooplaste eest sõdima? “Euroopa demokraatiatel on aeg eneses selgusele jõuda,” arvab Buruma. Ja mida varem, seda parem, sest aega ei ole kaotada.
T?ehhoslovakkia reetmise loos on palju õppetunde, aga üks olulisemaid neist on õppetund viiendale kolonnile: pärast sõda aeti peaaegu kõik sakslased Sudeedimaalt välja ja Henlein lõpetas oma elu ameeriklaste käes vangis olles enesetapuga. Ta lõikas endal veenid klaasikilluga läbi. Nähtavasti ei tahtnud enam elada. Ja põhjuseks ei olnud ilmselt halvad kinnipidamistingimused.
Lugu ilmub koostöös portaaliga kirikiri.
* * *
70 aasta taguse krahhi algus Sudeedimaal
Hitler veendus, et T?ehhoslovakkia suured liitlased ei ole tegelikult valmis seda riiki kaitsma. Avalikult väitis ta, et tema ambitsioonid piirduvad Sudeedimaaga ning ta tahab lihtsalt kaitsta sudeedisakslasi, aga kitsamas ringis rääkis, et T?ehhoslovakkia tuleb maakaardilt minema pühkida. Juba mais allkirjastas ta salajase käskkirja, millega nägi ette rünnaku alguse hiljemalt 1. oktoobril. T?ehhoslovakkia valitsus üritas järgnenud suve jooksul pingsalt sudeedisakslastega kokkuleppele jõuda, pakkudes välja aina uusi lahendusi, mis kõik järjest tagasi lükati.
*
Septembris kõnelused katkesid, puhkesid rahutused ja verevalamine. T?ehhoslovakkia üritas olukorda kontrolli alla saada. Henlein põgenes Saksamaale ning kuulutas sealt, et nüüd ei jää enam muud üle kui see, et Sudeedimaa peab minema Saksa võimu alla.
T?ehhoslovakkial oli toona Prantsusmaaga leping, mis kohustas neid teineteist sõja korral abistama. Prantsusmaa sõtta kiskumine oleks toonud sinna ka Suurbritannia. Sellest hoiduda üritades kohtus Briti peaminister Neville Chamberlain 15. septembril Hitleriga, kes nõudis sõjaga ähvardades Sudeedimaa loovutamist Saksamaale. Briti ja Prantsuse valitsus jäid selle pakkumisega nõusse ning esitasid T?ehhoslovakkiale ultimaatumi: kui tahate, et garanteeriksime teie julgeoleku, siis andke ära Sudeedimaa. T?ehhoslovakkia riigijuhid leidsid, et nad ei ole valmis üksi Saksamaaga sõdima. Seetõttu andsid nad 21. septembril järele suurriikide survele.
*
Järgmisel päeval kohtus Chamberlain taas Hitleriga, et neid kokkuleppeid kinnitada, kuid siis olid saksa rahva suurel juhil juba järgmised nõudmised. Nüüd tahtis ta, et Saksa armee võiks oktoobri alguses kohe sisse tulla, jätmata T?ehhoslovakkiale aega uute piiride kindlustamiseks. Samuti oli tal valmis annekteeritavate alade kaart, mis jättis Saksamaale segaasustusega alasid, kus enam kui pooled elanikest olid t?ehhid, kes tulnuks sealt evakueerida.