On maid, millest on just pärast reisi raskem rääkida kui enne reisi. Millest see tuleb, ei teagi, aga julgen öelda, et Marimaa on selline koht. Võib-olla pole selles aga süüdi mitte marid ja nende maa, vaid pigem Eesti – siinsed inimesed kipuvad vägisi kujutlema Marimaad ühelt poolt nõukogulikumaks, teisalt etnograafilisemaks, kui ta tegelikkuses on. On ju eestlastele marisid tutvustatud eelkõige rahvariietes laulikute ja tantsijatena, samas kui koha peal on ikkagi tegu küll üksjagu nukras seisus, aga ikkagi ka igapäevaselt toimiva rahva ja keelega.
Pidev tervitustelegrammide ettelugemine
Maride soovi oma kultuuri hoida ja arendada näitab 10.-13. septembrini Jo?kar-Olas toimunud X rahvusvaheline soome-ugri kirjanike kongress. Kohal olid eesti, ersa, handi, karjala, komi, mansi, neenetsi, mok?a, udmurdi, saami, soome, ungari, vepsa ja muidugi mari kirjanikud. Lisaks veel sekka asjahuvilisi indo-germaane Leedust, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja T?ehhist.
Nii nagu Marimaast oli raske aru saada, oli raske saada aru ka kongressist. Ja seda isegi mitte põhjusel, et korraldajad ei pidanud kinni algsest lubadusest korraldada ettekannetele sünkroontõlge. Hämmingut tekitasid hoopis pidevad üllatused – spontaansed, kavas kaugeltki mitte ettenähtud sõnavõtud, pidev tervitustelegrammide ettelugemine, pompoossed pidustused ja ubikuiteetne miilitsajärelevalve. Aga loomulikult ei seisnenud soome-ugri kirjanike kongress ainult naeruväärses?
Peeti ka sisutihedaid ja huvitavaid ettekandeid. Räägiti soome-ugri rahvaste kirjanduste ees seisvatest ülesannetest, Venemaa soomeugrilaste igikestvatest ja kahjuks pigem süvenevatest kui lahenevatest probleemidest ning ühes või teises keeles ilmuvast ilukirjandusest üldiselt.
Numbrite ja nimede jada
Loomulikult andis esimesel päeval Tallinna Vene Kultuurikeskust ehk ДОФ-i meenutavas ooperiteatris, järgnevatel päevadel aga ennevanasti Poliitharidusmaja, nüüd kõigest Ühiskondlik-poliitilise keskuse (Общественно-политический центр) nime kandvas hoones toimunud kongress ka väga hea ülevaate eriti just idapoolsete soomeugrilaste kirjanduses toimuvast. Samas tuleb tunnistada, et see ülevaade kujunes võrdselt nii tänu sellele, mida räägiti kui ka tänu sellele, mida ei räägitud.
Näiteks proosasektsioonis esines vanema põlve mari kirjandusuurija Ivan Ivanov pigem entsüklopeediaartiklit meenutava ettekandega. Vanahärra vuristas paberi pealt maha kronoloogilise ülevaate mari kirjanduskriitika ajaloost ning röögatas peaaegu et loomastunult sektsioonijuhataja märkuse peale, et ettekandeks antud aeg on otsas. Numbrite ja nimede jada just palju targemaks ei teinud, küll aga sellele järgnenud arutelu, kus mitu saalis istujat kritiseeris Ivanovi selle eest, et viimane räägib suure pühalikkusega möödunud aegadest, samas kui olevik koosneb ainult probleemidest.
60-aastased ja vanemad meeskirjanikud
Kriitika oli seda enam põhjendatud, et tänavune soome-ugri kirjanike kongress toimus egiidi all “Soome-ugri kirjanduse tulevik”. Mitte ainult proosa töörühmas – mille esinejad koosnesid väheste eranditega vanaldastest meestest – ei torganud silma ilmne vastuolu hüüdlause ja tegelikkuse vahel. Ka kongressi delegaadid olid valdavas enamuses keskea ületanud, 60-aastased ja vanemad meeskirjanikud.
Nagu teadjamad seletasid, on see Venemaal alati nii – olgu pealegi teemaks noored ja tulevik, neid asju peavad ikka ajama vanemad ja targemad inimesed. Nii oligi ungarlaste, soomlaste, komide, hantide-manside ja eestlaste delegatsioonides noori inimesi, samas kui kõiki teisi esindasid vanemad ja privilegeeritumad autorid või kultuuribürokraadid.
Nii mõjusid õõnsalt ka kongressi ettekanded, milles hõigati välja vajadust noorenemise, uuenemise ja muutuste järele. Ei tahaks muidugi hästi uskuda, et keegi tekitas kuritahtlikult olukorra, kus noortest ja tulevikust räägivad ainult vanad. Pigem lihtsalt aetakse seal asju just nii ja ilmselt asjaosalised ise ei tajunudki, et midagi võiks valesti olla?
Laiav president
Ilmselt said aga kõik saalisistujad aru Mari Vabariigi presidendi sm Leonid Markelovi sõnade tühjusest, kui too kiitles, et viimase paari aasta jooksul avaldatud marikeelse kirjanduse kogutiraa? on tervelt 40 000 eksemplari! Muidugi on see parem kui üldse mitte midagi, kuid ikkagi mõjus see nukralt ja sundis küsima, kas Markelov lausub sellise numbri õrritamiseks või ignorantsusest?
Raske öelda, kuid mõeldes tagantjärele ungari keeleteadlase J?nos Pusztay sõnadele – kes ütles, et tänapäeva Venemaal püütakse kunagise homo sovieticus’e asemel luua homo ruslandicus’t -, mõjus Markelovi jutt seda masendavamalt. Samas on seda enam põhjust nentida, et Jo?kar-Ola oli soome-ugri kirjanike kongressi toimumiseks just õige koht. Kus siis mitte, kui seal, kus häda kõige suurem.
* * *
Jo?kar-Ola, kontrastide kohake
Eestist Marimaale läinuna on tagantjärele väga raske korrastada oma mõtteid ja mälestusi. Peamiselt meenuvad just teineteisega näiliselt haakumatud nähtused.
Nii kerkivad silme ette Moskvast Jo?kar-Ola (Mari pealinn) poole sõites kahel pool raudteed laiuvad soised lodumetsad ja asustuse puudumist märkivad raudteejaamad, millel nimeks vaid nii ja nii mitmes kilomeeter. Üle ega ümber ei saa ka Jo?kar-Ola uuest keskväljakust, mida piiravad kolmest küljest Veneetsia renessanss-stiilis, ent betoonist rajatud palazzo’d, kuid mida ümbritsevad viletsas korras hru?t?ovkad ja vaid sadakond meetrit allpool, Izi Kak?ani ehk Väike-Kok?aga jõe suunas seisab omanimelisel väljakul pronksist Lenin.
Niisiis: Йошкар-Ола, город контрастов!
Unine provintsikeskus
Nimetades Marimaa pealinna kontrastseks linnaks, on see tegelikult poeetiline liialdus ning kõigel on siingi oma põhjus.
Esiteks on just provintslikele kolgastele omane, et tahetakse võimsa arhitektuuri abil oma provintslusest väljuda. Mõelgem või Vatikani Peetri kirikut üle lüüa püüdvat Notre Dame de la Paix’ kirikule C?te d’Ivoire’is või miks mitte ka Tallinna pilvelõhkujatele. Täpselt samuti püüavad ka Marimaa ja Jo?kar-Ola juhid hüpata kõigi oma Veneetsia palazzo’de ning sinisest klaasist ja valgest plekist jää- ja spordihallidega üle iseenda varju. Nii nagu C?te d’Ivoire’ jääb vaatamata oma kirikule naeruväärseks ja Tallinn kõikide tornide kiuste kääbuslikuks, ei muuda veider arhitektuur ka Jo?kar-Ola olemust. See linn jääb selleks, mis ta ikka on olnud – uniseks provintsikeskuseks, mis peamiselt külades elavate maride jaoks on nende maa venestamise keskus.
Mingi teave siiski olemas
Samal ajal ei maksa ometi unustada Jo?kar-Ola rolli mari intelligentsi jaoks. Pealinnas ilmub viis korda nädalas marikeelne Марий Эл ja kord kuus mõneti meie Akadeemiat meenutav Ончыко ehk Edasi.
Ka asuvad Marimaa pealinnas kõrgkoolid, kus üliõpilased saavad omandada vähemalt mõningaidki teadmisi mari keele ja kultuuri kohta. Ning olgu see kõik eestlase silmale kui naljakas ja etnograafilises mõttes konserveeritud tahes, on sedalaadi teave siiski olemas ja aitab mingilgi määral hoida maride sidet oma kultuuripärandiga?
* * *
Mari Vabariik – Марий Эл Республик
Pindala: 23 200 km²
Elanike arv: 720 000
Pealinn: Jo?kar-Ola (280 000 el.)
Rahvuslik koosseis: venelasi 345 000, marisid 312 000, tatarlasi 43 000, t?uva??e 7400
Asjaajamiskeeled: vene, mari
Asustustihedus: 31 el. km² kohta