Mingil hetkel, kusagil 90ndate keskel, hakkas mulle üha rohkem tunduma, et tegelik poeetilisus, tõeline ja sügav ilukirjanduslikkus ei ilmne enam oma tavapärastes ?anrites, vaid on pigem neist ära nihkunud.
Üks selliseid kohti, kus ma veidi borgheslikul kombel osa sellest kaduma läinud poeetilisusest suure lugemismõnuga taas avastasin, oli populaarteaduslik kirjandus. See kujunes nauditavaks baroklikuks kompensatsiooniks. Hakkasin täiesti sihipäraselt koguma võltsi ja vähepakkuva ilukirjanduse asemel üha rohkem raamatuid ja bro?üürikesi küll Tallinna apteekidest, meditsiini, linna- ja merekindlustuste, kõrtside ja postijaamade, isegi karastusjookide ajaloost (siinkohal au ületamatule vanameistrile Heino Gustavsonile!), rääkimata kõikvõimalikest muudest kohati etnograafiasse või näiteks raamatuajalukku piidlevatest teostest, mille põhjalikkus ja nõudlikkus, ladus esitusviis, ootamatud näited ja seosed konkreetsete kohtadega linnaruumis mind üha rohkem paelusid.
Olen mõelnud, kustkohast võib joosta nende teoste isikupärasuse piiriala, mis tegi lugeja vaatenurgast võimalikuks sellise poeetilise nihkumise. Seda õhkõrna piiri (ja ka selle kadumist) tajusin kohe, kui sattusin juba pisut hiljem lugema arheoloogiliste välitööde kogumikke, mille pakutav põnevus oli täiesti teistlaadne, ebapoeetiline, vähem ilukirjanduslik.
Liikumised samades kvartalites
Üheks äärmiselt köitvaks alaliigiks, kus aga poeetilisus pesitses ja ilmnes eriti selgel kujul, said minu jaoks igasugused linnajuhid, vähese või rohkema tekstiga, ka lihtsad kommenteeritud linnakaardid, millel mõni huvitav kiiks sees. Siin võis leida täiesti kummalisi fookusi ja objektide valikuid, hämmastavaid üksikasju, mis signaliseerisid kadunud poeetilisusest.
Toon mõned näited. Kasutasin Iraagi sõja eelõhtul üksinda Kairos hulkudes tuntud ekskursioonisarja “Rought Guide” raamatut, mis hämmastas oma täpsuse ja samas väga isikliku ning sooja esituslaadiga. Oli selgesti arusaadav, et inimesed, kes selle kirjutasid, olid tõesti liikunud samades müstilistes kvartalites ja söögikohtades, kuhu juhtusin minagi.
Muidugi oleks olnud huvitav lugeda ka mõne araablase koostatud linnajuhti samade asjade kohta. Mida seal oleks rõhutatud, kas ka seal oleks olnud kadunud poeetilisust?
Mõnikord võivad kohad olla ka muutunud ja mitte enam vastata kirjeldatule ja varemolnule, seda tajusin näiteks Pariisis, kui siirdusin restorani, milles kirjelduse järgi pidi olema sõbralik teenindus ja kus pidi olema üks suur laud, et üksi (ka reisil) olevad inimesed võiksid tutvuda omavahel, nägin seda aga hüljatuna, justkui “eilsena” ja külmana. Oma osa võib niisugusel juhul olla ka selles, et iga populaarne juht mingis mõttes võib purustada objekti, kui suunab sinna turistide voo.
Teine kord Pariisis viibides ja P?re-Lachaise’i kalmistul hulkudes oli mul aga “abiks” müstiliselt ning prantslaslikult segane kaart mitmete kattuvate numeratsioonide, värvide ja veel ei-tea-millega, mille abil aga midagi (näiteks Jim Morrisoni hauda) üles leida oli täiesti võimatu. Ent tänu sellele kaardile sattusin ekslema surnute linna väga romantilistesse ja hüljatud nurkadesse.
Kalmistu on alati nagu linn linnas, meenutades niiviisi ohtliku teisikuna meile meie surelikkust ja “linna”, kus hakkame kunagi “elama”. Morrisoni haua leidmiseks tuli lihtsalt järgneda elavatele, inimestele.
Mida meil ei ole?
Ometi on see vaid üks võimalik lähenemine linna ja poeetilisuse seostamisele. Paljud linnad toetuvad ka otseselt mingitele lugudele ja müütidele. Võiks öelda isegi, et õnnelik on linn, millel on temast kirjutaja. Nii näiteks suutis Gustav Meyrink 20. sajandi alguses Prahas liikunud juudi legendile golemi tegemisest anda oma teosega “Golem” (1915) nagu uue elu ja sellest sai üks kesksemaid linnaga seotud legende, mida tänaseni osavalt rahaks tehakse. Praha vanalinnas on Golemi-nimelisi restorane, müüakse nukke jne.
Kui võrrelda Tallinnaga, siis pole meil midagi siia kõrvale panna, meil puudub niivõrd reljeefseks kirjutatud legend, ja seepärast ka nüüdseks juba restoran Vana Toomas (kuuldavasti pidi küll Narvas olema midagi sellenimelist).
Vanu lugusid tuleks mingi aja tagant uuesti söödavaks kirjutada, Meyrinki käsitluses muutus legendaarne savimees pigem mingiks psüühiliseks nähtuseks, mis peitus inimeste mitteteadvuses, ta andis tuntud loole moodsa sügavuse kõige ajatumas mõttes. Kõrge vabamüürlasena suutis ta linna ja ehitisi (nii olemasolevaid kui ka nähtamatuid-ilmutuslikke, nii-öelda uks-kuristikke) kirjeldada äärmise tundlikkusega.
Mis meil siis on?
Kõigepealt on meil Werner Bergengruen. Tema käsitles oma raamatus “Surm Tallinnas” linna läbi eriskummaliste surmaga seotud juhtumite: mumifitseerunud hertsog de Croy; maanteehulkur Jakubson, kes surnud vanamutiga ühte voodi satub; doktor Barg, kes loob varjupaiga elusalt maetutele, millest saab aga hoopis armunutele mõnus kohtamispaik jne, jne. Ega Bergengrueni kõrvale kedagi väga asetada olegi.
Kui vaadata asjale natuke laiemalt, vaid müstika vaatenurgast, siis on meil teoloog Robert Kannuke, kelle ülimahukad ilmutuse ja teaduse piiril balansseerivad teosed alles ootavad avaldamist kusagil Usuteaduse Instituudi keldrihämarustes. Tänases eesti kirjanduses aga ei ole eriti müstilise kaemusega autoreid. Mõnikord on selliseks kirjanikuks peetud Jaan Kaplinskit, aga ma ei ühineks selle määratlusega. Minu arusaamise kohaselt müstik ei vaidle kusagil ajakirjanduses.
Kas müstilisel kirjandusel üldse on autor?
Olen mitmel pool rääkinud ja kirjutanud, et kui viibisin Kairos, siis suhtlesin ka ühe sufimeistriga, keda minu viietärnihotelli ei tahetud plekiliste ja vanade ülikonnapükste pärast sisse lasta. Tutvusin temaga, kui olin hüpanud jooksu pealt liinibussi ning ühtlasi hiiglasliku naela otsa sõidukiukse juures, nii et mu rinna peale tekkis müstiline, üha laienev vereplekk, mille peatas meistri hea käsi.
Hilisõhtusel jalutuskäigul Kairo Khan el-Khalili turu tähistaeva all rääkis ta muuhulgas ka kirjandusest ja ühest oma kuulsast kaasmaalasest, Nobeli laureaadist, kirjanikust, kellega ta oli ikka tavatsenud turukohvikus vestelda. Siin tabas mind üks arusaamine teise järel, muuhulgas meenus mulle, mis meie Bergengruen oli kirjutanud oma teoste vastuvõtust: “Mõistagi leidis minu raamat “Surm Tallinnas” erilist tähelepanu ja oli tihti vestlusteemaks mu balti kaasmaalaste hulgas.
Mulle jõudis kõrvu ühe Tallinna vanahärra järgmine ütelus: “Ikka räägitakse, nagu oleks selle raamatu kirjutanud Bergengruen. Ma ütlen teile täpselt, kuidas lugu oli. Kui ta Tallinnas käis, pummeldasime temaga ühe öö Aktsia-klubis – ja seal pajatati siis muidugi kõik-suguseid lugusid. Need siis tähendas ta lihtsalt üles ja nüüd räägitakse, nagu oleks tema selle raamatu kirjutanud.” (Vt W. Bergengruen “Surm Tallinnas” tagakaas, kirjastus Varrak 1998.)
Jah, kas müstilisel kirjandusel on üldse autorit?
* * *
Tallinn ja alkeemia. Või selle puudumine?
Tallinnal väga tugevat, vettpidava müstilise kaemusega kirjutajat ei ole olnud. Küllap leiaks mitmeid põhjuseid – nagu ka inimesi, kes Tallinnast kirjutada on üritanud.
Gert Helbemäe ega ka Jaan Kross ei suutnud Tallinna olusid mütologiseerida, kuigi käsitlesid oma teostes potentsiaalseid lugusid ja isikuid.
Surm Tallinnas
Kõige paremad eeldused selle kübaratriki tegemiseks olid pigem saksa kirjamehel Werner Bergengruenil (1892-1964), kelle kõige tuntum teos eestlaste jaoks on “Surm Tallinnas” (1939). Ta oli seotud alkeemilise traditsiooniga ja vastavates erialastes leksikonides (näiteks soliidne Helmut Gebeleini “Alchemie”, Heinrich Hugendubel Verlag 1991) asetatakse ta ühte ritta selliste hermetistliku kirjanduse suurkujudega nagu Dante või Rabelais.
Kuna tema kaks varasemat teost “Atumi seadus” (1923) ja “Suur alkahest” (1926) on pühendatud salateadustele, siis just siit oleks võinud avaneda mingid hoopis teised, olemuslikumad vaated Tallinnale, vaated, mis toetuksid kristlusestki vanemale traditsioonile.
Linna tunnetamine
Esmapilgul võib see tunduda segadusse ajavana, kuid ka Carl Gustav Jung pidas just alkeemiat kõige adekvaatsemaks ja näitlikumaks toetavaks materjaliks mitteteadvusega seotud protsesside illustreerimisel. Nii kujundas Gustav Meyrink näiteks Amsterdamile sellise alkeemilises võtmes kirjutatud iroonilise ja naljaka, võimsa apokalüptikaga lõppeva kriminaalromaani “Roheline nägu” (1916). Hollandi usupuhastuslik ja hereetilistest liikumistest kirev ajalugu on seal leidnud nagu oma hullumeelse väljenduse ühe prohvetliku kingsepa ümber kogunenud inimestes, kes manipuleerivad ohtlikult tema poolt neile antud sakraalsete nimedega. Nii mitmekihiline teos eesti kirjanduses puudub.
Muidugi on ka teisi õpetusi alkeemia ja kirikuloo kõrval, millest ühe linna tunnetamiseks võib kasu olla ja mis võivad jätta kirjandusse väärtusliku kõrvaltpilgu. Henrik Visnapuu tundis huvi jooga vastu, August Mälk madam Blavatsky õpetuse vastu jne. Kõik see huvi jäi aga paraku eestlaslikult pealiskaudseks ning sügavama väljundita ilukirjanduses.
* * *
Müstilise kaemusega autorid
Müstik peaks olema eelkõige heas mõttes laps. Selline, kes, kui juhtub kirikuõpetajana töötama, peab ka inimtühjas leeritunnis vaimolenditele tunni ära. 14. sajandi hollandi müstik Geert Groote, kes rõhutas südamelihtsust, toonitas ikka, et ei maksa pürgida kõrgetele ja keerulistele teadmistele, tuleks pigem rääkida ja mõelda nagu laps.
Selles mõttes näen müstilise kaemusega autoritena näiteks Maara Vinti ja Lauri Sommerit. Mõlemad on jätnud oma panuse ka linnadega seotud poeetilisusesse. Vint tegeleb mingi imaginaarse-sakraalse Tallinnaga ja Sommer Viljandi, Jämejala ning Lõuna-Eestiga. Mõlemat iseloomustab ka loomulik distantseerumine peavoolust. Olen viibinud Sommeri kontserdil Jämejalas (22.08.08), kus poole publikust moodustasid patsiendid ning kohati tehti heli diktofoni nühkides, ometi oli tajutav, et tabatakse kohavaimu väga täpselt.
Või kui lugeda Maara Vindi teost “Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint”( Eesti Keele Sihtasutus 2003|), kus lilled moodustavad vabamüürlikke loo?e ning neil on Auline Meister ja kus oluline tegevus toimub kusagil Siselinna kalmistu metsistunud aladel, siis ei ole midagi imestada, et newagelik lugeja eelistab pigem Oshot või Coelhot. Olulised asjad ei saa ju toimuda siinsamas, Siselinna kalmistul või Jämejalal. See kõik on ju liiga lapselik? Ent kas ikka on?