Hiljaaegu kirjutas mulle hea sõber Bukarestist Vasile Ernu, edukas kirjanik ja õite teadmishimuline inimene. Ta tundis huvi Soome õpetlase Johan Bäckmani peatselt ilmuva raamatu vastu. Sellesama, mis Eestis ja Soomes kõvasti paksu verd on tekitanud – üllitis pronkssõdurist ning ka sellest, et Eesti Vabariiki ei ole justkui olemas.
Eetilised ja esteetilised aspektid
Vastasin ausalt, et pole raamatut lugenud, et olen lugenud ainult mõningaid tema arvamusavaldusi, nagu näiteks, et Eesti parlament ei ole demokraatlik ja et kümne aasta pärast ei ole Eestit kui iseseisvat riiki üldse enam olemas. Peale selle ütlesin veel, et see ülikooli õppejõud on vist lihtsalt samasugune marginaal nagu vene euraasialane Aleksandr Dugin. Seda märkisin ma nii intelligentselt selleks, et ei peaks ütlema Bäckmani kohta, et ta ei ole isegi mitte “alumiste ihuliikmete mõtleja”.
Siis huvitus mu Bukaresti sõber artiklist, mis ilmus mingis briti ajalehes, mida ma ei mäleta, kus Eestit võrreldi Las Vegasega, noh et palju kasiinosid või nii.
Vastasin, et olen kasiinos käinud üksainus kord, juhtus see Vene linnas Jekaterinburgis, ja siis kah mitte ei mänginud, vaid jõin õlut, sest kasiinos oli seal kõige odavam õlu.
Vasile ei suutnud kuidagi maha rahuneda ja päris saladusliku nõukogude vabariigi kohta, mis olevat kusagil Vene piiri kandis välja kuulutatud. Muide, see niinimetatud uudis ilmus paljudes Rumeenia ajalehtedes.
Siis ei pidanud ma vastu ja kirjutasin talle: kuule, sa oled nagu vilets sõdur – kuhu ka tulistad, ikka mööda. Ja jutustasin talle loo Tallinna kesklinna ehitatavast hiigelsuurest klaasristist. Seletasin lühidalt kõike, mida sellest projektist arvan ja peatusin meelega mitte mälestusmärgi esteetilistel aspektidel (enamik mu tuttavatest leiab, et “ta on nii inetu”), vaid hoopis eetilistel.
Vaadeldav igast suvalisest kohast linnas
Selle peale muutus Vasile Ernu väga lõbusaks ja rääkis kohe loo Rahvuse Päästmise Katedraali ehitamisest Bukaresti (rumeenia keeles siis Catedrala Mintuirii Neamului). Ainuüksi see tagasihoidlik nimi viitab sellele, et tegu pole sugugi tavalise projektiga. Autorite plaani kohaselt peab sellest religioossest ehitisest saama kõige suurem õigeusu kirik mitte ainult Balkanil, vaid lausa kogu maailmas.
Arvud on kaalukad: kirik võtab enda alla rohkem kui 1800 ruutmeetrit ja mahutab umbes 5500 inimest. Hoone pikkus on 87,60 meetrit, laius 52 meetrit. Kirikule tuleb kuus torni, peatorni kõrgus koos ristiga ulatub peagu 100 meetrini. Kiriku, kõrvalhoonete ja pargi jaoks eraldatud maa-ala on 11 hektarit.
Rahvuse Päästmise Katedraali arhitektuuril saab olema rahvuslik iseloom, nii-öelda sümbioos Valahhia, Transilvaania ja Moldaavia rahvatraditsioonidest. Autorite projekti kohaselt peab kirikust saama Rumeenia pealinna kõrgeim ehitis, mida saab imetleda linna suvalisest paigast. Ehituse maksumuse kohta liigub igasuguseid jutte, ning kõige söakamad kinnitavad, et kogusumma võib ulatuda poole miljardi euroni.
Kümme aastat skandaale
Üldiselt ei ole kogu rumeenia rahva kiriku ehitamise mõte sugugi uus. See sai alguse pärast Esimese maailmasõja lõppu, kui Rumeenia kuningriigi koosseisu lisandusid Ungari Transilvaania, Austria Bukoviina ja Vene Bessaraabia ning Rumeeniast sai Ida-Euroopa üks suuremaid riike.
Ent kahekümnendate aastate lõpul algas majanduslik kriis ja hiigelkirik jäi sinnapaika. Selle asemel ehitati igasse Transilvaania linna katoliku või protestandi kiriku kõrvale õigeusu oma, mille kellatornide kõrgus ei tohtinud alla jääda sakslaste ja ungarlaste gooti tornidele.
Loomulikult ei pöördunud kommunistide ajal keegi kiriku ehitamise mõtte juurde tagasi. Vastupidi, Nicolae Ceau?escu ajal lammutati pealinna moderniseerimise nimel vanalinna kvartaleid koos kümnete kirikutega. Aga pärast diktaatori mahalaskmist hakati jälle superkatedraali peale mõtlema.
Kõik olid selle poolt, nii võimulolevad poliitikud kui ka opositsioon ning muidugi õigeusu kirik, ja nagu öeldakse – üldsus. Vastu seisid väga vähesed, mõned arhitektid ja paar intelligenti.
Kuid Rumeenias ei tähenda pooltolemine veel tööle hakkamist. Konkurss parima projekti leidmiseks kestis üle kümne aasta. Seejärel otsiti veel viis aastat kirikule kohta. Kõik see aeg lahvatasid erinevate asjasthuvitatud organisatsioonide ja inimeste vahel skandaalid. Nagu ikka Balkanil, kadus ettevalmistustööde ja igasuguste ekspertiiside jaoks ettenähtud raha aeg-ajalt.
Kõige kõrgemad mütsid, kõige rumalamad ohvitserid
Aga kolm aastat tagasi jõudsid rumeenlased selgusele. Valiti välja projekt ja valiti välja asupaik. Saatuse iroonia tõttu hakkab Rahvuse Päästmise Katedraal seisma kõrvuti Sotsialismi Võidu Majaga, mis ehitati sellesama Ceau?escu ajal ja mis kõigile teadaolevalt on maailma kõige suurem hoone pärast Pentagoni.
Ning lugedes Vasile juttu Rumeenia kirikust ja võrreldes seda meie Vabadussõja uue mälestusmärgiga, tuli mul meelde tähelepanek oma sõjaväeaegadest: märkasin, et kõige kõrgemad mütsid olid kõige rumalamatel ohvitseridel, nii nagu ka akselbante õmblesid paraadmundrile kõige rumalamad sõdurid.