Tunnistan kohe alguses ausalt üles, et eriline maailmaparandaja ei ole ma kunagi olnud. Kuna maailm koosneb inimestest, tuleb maailma muutmiseks muuta kõigepealt inimest. Intelligentne inimene teab ise, millise fiaskoga on inimloomuse muutmise katsed eranditult lõppenud.
Kuid sellegipoolest ei mõelnud ma eriti kaua, kui leidsin oma meilboksist kirja, milles kutsuti osalema humanitaarmissioonis Gruusias. Otsustasin vaid paari tunniga end kirja panna. Enda plussiks pidasin seda, et olen kunagi parameedikuna töötanud ja teatavasti läheb konfliktipiirkondades meedikuid vaja. Lisaks ei olnud ma üle aasta päevagi puhanud, nii et võtsin seda kergelt süllekukkunud puhkusena. Üks mu hea kamraad küsis, kas ma surma ei karda. Vastasin et ei, pigem kardan seda, et pean kängitsema oma järjekordse mõtte PowerPointi.
Vaataks, kes lennujaamas on?
Väljalend pidi olema esmaspäeval, kuid venis kolmapäeva õhtuni. Selle ajaga tekkisid kerged kahtlused, sest korraldajad meid just infoga üle ei külvanud ning meedia küttis samuti üles hüsteeriat. Näiteks ilmus napakas uudis sellest, et ERR-i ajakirjanik Krister Paris on venelaste poolt pantvangi võetud. Ise mõtlesin, et lähen lennujaama, vaatan üle, mis seltskond on ja siis otsustan, kas istuda lennukile või mitte. Seltskond tundus täiesti OK. Oli nii tudengeid, pritsumehi, leheneegreid, häguse taustaga ärimehi, õppejõude kui ka üks inkassaator.
Kuid see selleks. Lühidalt väljendudes istusin kolmapäeva hilisõhtul lennukile, mis oli võtnud kursi Jerevanile. Otse ei saanud Gruusiasse lennata, sest sealne lennujaam nendel päevadel ei töötanud. Jerevani maandudes oli sügav öö. Tänu ajavahele oli kell hommikul ca 5.
Rinnakas tibi ütleb, et mu pass pole minu oma
Meil kellelgi ei olnud Armeenia viisat. Sellepärast pidime seisma igaüks üle tunni sabas, et see enda passi saada. See maksis 35 000 kohalikku. Ma ei tea, kui palju see meie rahas on (u 450 EEK – Toim.), kuid lihtsalt võrdluseks: õlu maksis 500 kohalikku. Kuid see ei olnud veel kõik. Peale kolmveerand tundi sabas seismist näitasin oma passi rinnakale särasilmsele piirivalvurile. Templit sinna saada ei olnud sugugi lihtne. Ma ei tea, kas ta flirtis minuga või mitte, aga küsimusi sadas nagu oavarrest. ? la kus töötan, miks tulin, mis mu isikukood on, kui kaua lend kestis, kas ma olen ikka kindel, et ma lendasin siia Tallinnast jne. Lõpuks ütles, et mu pass ei ole minu oma.
Kuna armeenlased on suured venelaste sõbrad, tundsin kerget ebalust, sest mu ID-kaart oli pagasis ja kohe tagasi lennata oleks olnud nõme. Lõpuks olin veetlev ja sain läraka passi. Armeenlaste külalislahkusest veel niipalju, et lindilt, kust lennukist pambud tulevad, olid kõik kotid lambist põrandale visatud. Õnneks jäi köharohuks kaasa võetud Jägermeister terveks.
Ilusad sõjaväebaasid, õled hoovil, õlgedel sõjardid
Meid pidid küll ootama bussid, mis meid Thbilisi toimetavad, kuid nagu lõunamaal kombeks, neid ei olnud. Tiksusime siis paar tundi kõledas lennujaamas. Kebabi ega midagi muud seal süüa ei olnud. Kohalikku õlut pakuti aga küll. Meeldiv üllatus oli Saku Heledat meenutav Kilikia, mille etiketil oli lisaks alkoprotsendile kirjas ka kalorisisaldus: 47 kcal/100 g kohta. Nii et jälle üks saladus siin maailmas vähem.
Õnneks ei sumisenud kõik õlleklaasi taga. Tegijamad sebisid kusagilt bussi ja sõit läks lahti. Jerevan on ilus linn, aga maapiirkonnad erilise jõukusega silma ei paistnud. Samas, kas meie maapiirkonnad paistavad? Möödusime ka mõnest Armeenia sõjaväebaasist – need nägid välja nagu keskmised Eesti valgeksvõõbatud taluhoovid, kolm maja ja aed ümber. Õled keset hoovi ja õlgedel sõjardid. Samas olid sõdurid vähesed elusolendid, keda me üldse nägime, sest lähenesime Gruusiale Mägi-Karabahhia poolt, kus enamik külasid olid kummituslikult tühjad.
No ja siis taheti mundreid anda
Gruusia tervitas meid paari eesli ja kerge pingega. Enamik külasid tundusid olevat nagu sõja läbi teinud. Poolikute majade ja katkiste akendega. Kuid selgus, et nii ongi sealmaal kombeks.
Thbilisi jõudes algas tõeline PR-karussell. Juba linna piiril võtsid meid vastu Eesti, Gruusia ja millegipärast ka USA lippudega ülevoolavad noored mehed. Lärmati loosungeid ja üldse oldi lõbusad. Samas jäi mulle mulje, et tegemist on lihtsalt tsiviilriietes sõjaväelastega, kes aeti välja pakazuhhat tegema. Aga võib-olla olen ma võõrustajate suhtes lihtsalt ülekohtune.
Järgmine samm aga tekitas rohkem küsimusi. Nimelt sõitsime kaitseministeeriumisse. Seal anti meile kätte kohalik välimunder ning paluti see selga ajada ja rivistusele minna. Üle poole seltskonnast seda tegigi. Vähemus, ka mina, ütlesid, et oot-oot, mida nüüd? Kas me lähme teise riigi mundris liputama. No way! Nii et võtsime mundrid välja ja olime teksades edasi. Mul olid veel moodsad pealuude ja kontidega lumivalged papud ka jalas, et võimalikult eristuda.
Enesenäitamine parlamendihoones
Lisaks kõigele sellele andis kas kohalik kaitsejõudude ülem või kaitseminister meile üle gruusia lipumärgid, mis käele käivad. Seda oli kohe selgelt liiga palju ja asi tekitas loomulikult pingeid. Õli valas tulle ka see, et kohalikul kaitseministeeriumil oli juba valmis pressikas, et Eesti vabatahtlikud astuvad Gruusia armeesse. Õnneks see naerdi välja, kuid vahepeal oli tunne imelik.
Samasse päeva mahtus ka enda näitamine parlamendihoones ja siis kohalikus peakirikus, kus tarkuseteri jagas Armeenia Patriarh ise. Ilus kirik ja intelligentne vestlus. Tore oli ka see, et inimesed tulid meid tänama selle eest, et olime kohale laekunud.
Hommikuks oli kolm tükki jalga lasknud
Öö hakul sõitsime majutuspaika, mis asus ühes renoveeritud sõjaväeosas. Kõik oli ilus ja viisakas, isegi puhtad vedrumadratsid voodis, kuid kultuuri?oki tekitasid peldikud. Need olid sellised ilma potita. Ning et põnevust tekitada, ei olnud peldikutes ka vett. Kuid mis ei tapa, teeb tugevaks, nagu öeldakse.
Kuna me ei olnud üle 36 tunni maganud ja söönud, lõid sellest mundrijamast tekkinud pinged välja. Ise küll vajusin pehmele voodile ja sinna ka jäin, kuid kuulsin hommikul, et kolm inimest meie seltskonnast olid lahkunud. Paljud mõistsid neid hukka, aga mina mitte. Arusaadav, et inimesed olid valmis selleks, et teha rasket tööd, mitte poseerida välklampide sähvatustes. Pealegi – igaüks teab ise, mida teeb ning igal arusaamatusel on vähemalt kaks poolt.
Reporter Paris ei olnudki vangis
Kuigi esimene päev läks PR-iks, siis teised päevad olid asisemad. PR oli muideks nii hea, et inimesed tänaval tundsid meid ära, surusid kätt ja vahel toppisid ka pudeli käevangu. Mõned ärksamad andsid toimetamise vahepeal intekaid paremale ja vasakule, teised hoidsid rohkem õllekate varju. Kuulusin ise n-ö teise kolonni. Samas ei näe ma selles midagi halba, et me puhkehetkel tundsime end mõnusalt, mitte ei seisnud valvel nagu puunukud. Töövõimelised olime alati!
Kusagil seal sain kokku ka Krister Parisega. Sellesamaga, kes väidetavalt pantvangi võeti. Küsisin, mis värk on. Tüüp ütles, et ta oli saatnud Gorist, kus Vene väed, sõnumi toimetusele, et ta on venelaste poolt KINNI PEETUD – dokumentide kontrolliks. Sellest aga tehti lugu, et ta on KINNI VÕETUD. Enamik uudiseid Gruusiast olid sellised, nii et targem oli/on uudiseid üldse mitte lugeda. Lihtsalt rikub päeva. Thbilisis näiteks on väga rahulik, noored käivad käest kinni ja vanemad libistavad kusagil varjulisemates kohtades lihtsalt õlut ja veini või popsivad vaikselt midagi kahtlast ja aromaatset.
Ja kui ma olnuks venelane, oleks vana mind köisraudteelt välja visanud
Tegelikult tegime päris palju tööd ka. Näiteks panime normaalselt toimima ühe põgenikelaagri, töö toimus mitmes laos, kus laaditi maha ja komplekteeriti erinevat humanitaarabi, ning normaliseerisime värgi passilauas. Passilauas oli n-ö töö inimestega. Üllatav oli see, et kui kohalikke juhendada vene keeles, siis nad aru ei saa, aga kui sulaselges eestis, on kõik selge. Lisaks kuulasime ära nii mõnegi kohaliku. Keegi teine neid ei kuulanud ja jagatud mure on ju pool muret.
Mul on tegelikult natukene kahju, et ma meedikuna näppu veriseks ei saanud. Kuid selle eest sain kaheksakesi ?igulis sõita, bussirooli keerata ja olla üldse “oma mees”. Üheks säravamaks mälestuseks on see, et kui me köisraudteega ühte mägijärve ujuma läksime, küsis tegelane köisraudtee liikuva vaguni avatud ukselt, all sada meetrit tühjust ja majakatused, kas ma olen venelane. Ütlesin, et olen eestlane. Selle peale naeris ta sõbralikult ja tunnistas üles, et kui ma oleksin venelane, siis ta viskaks mu uksest välja. Head naljad neil kohalikel, kuid üks on kindel: eestlane on seal maal olla hea.