Gavin Watson alustas pildistamisega 14-aastaselt ja on tänaseks saanud üheks Inglismaa olulisemaks moe- ja muusikafotograafiks. Kasvanud üles 80ndate Inglismaal, sattus ta skinhead’ide teise laine sekka ja pildistas oma sõpru ning seda, mis teda ümbritses. Tema raamat “The Skins” on muutunud kultusraamatuks ja sellel põhinev fotonäitus on nüüd ka Eestis. Koos näitusega tuli Eestisse ka Gavin. Ja Dr. Alimentado pistis talle kohe mikrofoni nina alla.
Miks sa hakkasid skinhead’iks?
Minust sai skinhead otseselt ansambel Madness mõjul. See oli aastal 1980, Two Tone’i ajastul. Kui ma esimest korda nägin Madnessi muusikasaates Top Of The Pops. Me ei teadnud, kes nad on, on nad mod, on nad ameeriklased. Tol ajal liikus informatsioon aeglaselt, internetti polnud. Lihtsalt järgmine päev koolis kõik rääkisid sellest suurepärasest bändist. Kusagilt saime teada, et nad on skinhead’id ja ma otsustasin ka skinhead’iks saada. Madness muutis mu elu. Sel hetkel, kui ma juuksed maha lõikasin, hakkasin ma kontsertidel käima, mulle tekkis tüdruksõber. Kõik olid sel ajal skinhead’id!
Mis oli sinu jaoks skinhead’iks olemise mõte?
See oli minu jaoks täiskasvanuks saamine. Ma olin skinhead kümme aastat ja selle aja jooksul muutusin mina, muutus muusika ja muutus ka ühiskond. Alguses tähendas see aga vaid ühte: ma olin osa millestki, mis on suurem kui sina. Ja kaitse – sul olid sõbrad ümber. Meedia alustas kohe skinhead’ide vastast kampaaniat. Umbes nagu tuleks antikristus. See, et sind vihatakse, tegi sind aga veel tugevamaks.
Mis sa arvad, miks on skinhead’id kõige negatiivsema reputatsiooniga subkultuur?
Well, mis tänapäeval Inglismaal toimub, on kapuutsikandjate vastane propaganda. Inglismaa on alati oma noorsugu kartnud. Muidugi, skinhead’idega juhtus see, et mingil ajal tuli mängu kogu paremradikaalne element. Inglismaal olid terved ringkonnad tol ajal vaesed. Siis tuli immigratsioonilaine ja terved linnaosad muutusid üleöö. Paljudele inimestele see ei meeldinud. National Front hakkas oma propagandat tegema, see kombineeritud vaesusega. Tekkisid natsi-skinhead’id, skinhead-kultuuri äärmuslik vorm. Meedia muidugi armastas seda, kogu teema võimendati üle. Ja järgmisel hetkel oli iga skinhead inimeste arvates nats. Mis muidugi polnud tõsi.
Sinu muusikamaitse on väga mitmekesine, Elvis Costello näiteks kuulub ka su näituse soundtrack’i.
Mida inimesed arvavad, on see, et skinhead-maailm on väike ja suletud. Sa elasid väikeses linnas, kus kõik on skinnid, ei kuula raadiot ega vaata telekat ning kuulad vaid skinhead-muusikat. See pole tõsi. Mulle on alati meeldinud klassikaline muusika, aga ka tolleaegne elektroonika nagu Gary Numan. Muusikaline maitse on igal inimesel individuaalne hoolimata tema subkultuurilisest taustast. Muidugi ei jalutanud ma ringi, riietatuna Gary Numaniks.
Mis oli muusika roll skinhead-kultuuris?
Nagu iga subkultuuri puhul, ilma muusikata poleks ka skinhead’e. Me vaatasime sõbraga kunagi dokumentaalfilmi nii-öelda vene skinhead’idest. Selles dokis polnud ühtegi ülesvõtete kontserdist, ühtegi kaadrit sellest, kuidas nad ostavad muusikat või riideid. Kogu filmi jooksul nad treenisid. See ei ole skinhead-kultuur, need tüübid on sõdurid. On olemas ametlikud sõdurid ja siis need, kes tahaksid olla sõdurid. Sel juhul tuleks kasutada aga õigeid väljendeid selle kirjeldamiseks.
Mis muusika sulle endale omal ajal eriti meeldis?
Mina olin pigem tüüp fotokaameraga. Mu vend ja ta sõbrad olid plaadikogujad ja rõivaste ostjad. Neile meeldis inimestele muljet avaldada. Minule meeldis see ka algusaegadel. Aga mina olin pigem omaette ja too rõivakultus läks mulle pärast vähe korda.
Kui palju oli 80ndate skinhead-kultuur seotud 60ndate algupärase subkultuuriga?
Alguses uued skinnid kaklesid vanadega. 80ndate noored skinhead’id tulid pungist, olid täis pungi agressiivsust. 60ndate skinnid olid meile alguses lihtsalt vanad kutid. Alles hiljem, muusika kaudu, avastasime selle subkultuuri juured. Me olime kõik Madnessi ja Two Tone ska fännid. Aga kui Madnessi kontsertidel läks kaklemiseks ja skinne enam sisse ei lastud, oli see meile nagu löök näkku. Sa oled bändi lojaalne fänn ja siis sind saadetakse pikalt. Siis tulidki Oi!, ansamblid nagu Cockney Rejects. Need poisid nägid ohtlikud välja ja laulsid asjadest, mis meile olulised olid. Nad polnud turvalised ja kunstikoolist nagu oli Clash. Ning asja äärmuslik vorm oli muidugi parempoolsed bändid nagu Screwdriver. Samas, kogu natsimuusika populaarsus ja olulisus on omakorda suur müüt. Skinhead’idel polnud võimalik enam käia ska-kontsertidel. Järelikult läksid nad sinna, kus olid teised skinnid, nad läksid Oi! ja punk-kontsertidele. Aga kui ska tagasi tuli, pöördus skinnide tähelepanu jälle sellele muusikale. Tänu ska-revival lainetele on skinhead’id ka väljaspool Inglismaad üha enam tagasi pöördunud subkultuuri tõeliste juurte poole. Natsiskinnid jäid oma väiksesse ni??i. Ei saa eitada musta muusika osa skinhead-kultuuris!
Nüüd sinu raamatu juurde “The Skins”. Sa oled väitnud, et raamat hakkas mingil hetkel oma elu elama – sõltumata sinust.
Well, selle raamatu tegin ma 1994 skinhead’ide jaoks. Ma ei kujutanud ette, et keegi teine oleks sellest huvitatud peale skinnide Inglismaal, Prantsusmaal, Hispaanias või Saksamaal. Keegi ei tahtnud seda arvustada. Ma isegi ei teadnud, et see raamat sai äkki populaarseks – moedisainerite seas. Levise uus kollektsioon baseerub mu raamatul, Ben Sherman kasutab minu pilte, filmis “This is England” kasutati minu raamatu pilte. Nüüd on skinhead-rõivaid ohutu kanda. Omal ajal oleksid sa selle eest lihtsalt peksa saanud.
Skinhead-rõivastest rääkides, mõni asi – nagu mokassiinid, mida Inglismaal kantakse – on tegelikult väga tobe.
Muidugi on, aga nooruses kantakse ikka lolle riideid. Ent oma olemuselt on skinhead-stiil good looking. Crombie-kuued, polosärgid jne. Samas ei tea paljud, et skinnidel on alati olnud regionaalsed moed. Brixtoni skinnid näiteks tätoveerisid tähekesi peopesadele. Osa asju, nagu 20-augused saapad, tulid hiljem punkmoest ja siis tekkis ka homodel huvi selle stiili vastu, enne kandsid nad baikerrõivaid.
Vägivald, skinhead-imago on väga vägivaldne.
Vägivald on briti töölisklassi mentaliteedi osa. Kui ma olin 13, siis ma sain aru, et parem on osata kakelda, kui sa tahad tänaval ellu jääda.
Kuidas skinhead’iks olemine sinu jaoks lõppes?
80ndail oli kogu subkultuur muutunud, kogu scene oli väga vägivaldne ja paranoiline. Sa kas kaklesid või istusid kõrtsis ja rääkisid sõpradega vanadest kaklustest. Ja kartsid neid, kes on su selja taga. Kui ma sain skinhead’iks, siis oli see muusika, tüdrukute ja tantsimise pärast. Kümne aasta pärast polnud sellest midagi järel. Õnneks tuli reiv, see oli uus ja värske. Illegaalsed peod hommikuni, extacy, sõitsime ühest Inglismaa otsast teise. Mul on foto, mille nimi on “Endiste skinhead’ide igav päev”. Ma ei tahtnud saada samasuguseks paksuks igavaks idioodiks. Üldse, skinhead ja reiv-kultuur on kõige imelisemad noortekultuurid, nad on muutnud maailma. But there is something mystical and spiritual about it, you can’t explain that!
Gavin Watsoni fotonäitus 1980ndate skinhead’idest ja punkaritest on üleval Tartu Kaubamajas, alates oktoobrist ka Tallinnas.