Gruusia saatust ei otsustatud Lõuna-Osseetia lahinguväljal alates 7. augusti hilisõhtust. Gruusia saatus otsustati tegelikult selle aasta 3. aprillil, Rumeenia pealinnas Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel. Põhiliselt Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseisu tõttu ei saanud Gruusia ja Ukraina kutset NATO ühinemisläbirääkimisteks. See oli Venemaale tegevussignaaliks.
Ebalev Euro
Pärast Vene-Gruusia sõja reaalsust on arad eurooplased üritanud hirmud käsikiimluse taha peita. Esmalt käratas Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner teda pressikonverentsil kodumaa kiiret abistamist anunud Gruusia noorele naisajakirjanikule – kui me ei oleks venelastega relvarahu läbirääkimisi pidanud, oleks nende tankid Thbilisis olnud. Kui põhiline oli juba läbi, tõttas ka Venemaa hullu polkovniku Vladimiri sõber Silvio vastu rinda taguma. Itaalia peaminister teatas, et just tema palus sõpra Vladimir Putinit Thbilisit mitte maatasa teha. Hale.
Huvitav on jälgida praegu Venemaal läbiviidavaid avaliku arvamuse küsitlusi sõja kohta. Nendes on 70-80% Venemaa elanikke veendunud, et Euroopa ei sekku, et nad on arad ja gaasi ning naftasõltuvuses Venemaast. Ja neil on paraku õigus.
Jääb täielikult nõustuda kunagise saadikuga Venemaal Mart Helmega, kes on juba öelnud, et ohu korral ei ole meil eurooplastelt erilist tuge loota. Ka meil tuleb eelkõige loota Ameerikale. Gruusia sündmused kinnitavad seda paraku taas.
Sõjaline aspekt
Vene-Gruusia sõjal on ka puhtsõjaline õppetund. Gruusia armee raskerelvastuse moodustasid peamiselt Vene päritoluga tankid, haubitsad, soomukid, raketi- ja õhutõrjesüsteemid. Lahingud näitasid, et esimesena andsid tagasilöögi side ja õhutõrje. Et venelastele olid Gruusia relvasüsteemid tuttavad, suudeti nende tegevust häirida.
Ja ikka ja jälle kinnitus põhitõde – väikeriigil ei ole suurema naabri agressiooni korral vaja tanke ja lennukeid, vaid tanki- ja õhutõrjerelvi, modernseid ja töökindlaid. Eesti Kaitsevägi on selles suunas liikunud ja see tee on õige.
Teiseks julgeolekutagatiseks on NATO reaalne kohalolek. Samal ajal kui Gruusias kontrollivad Vene väed jätkuvalt olulist sadamat Potit, on Batumi sadamas USA sõjalaevad, kes toovad kohale humanitaarabi. Juba ainuüksi USA sõjalaeva kohalolek vallandas Venemaal vihase, kuid jõuetu protesti.
Ilmselgelt on õigus neil, kes väidavad, et aeg-ajalt üle Eesti lendavast kolmest NATO hävitajast on vähe, vaja oleks ka meie territooriumile alalist NATO sõjaväebaasi.
“Lollid” ja “lambad”
Loll olla on üks asi, lammas hoopis teine. Tülgastav on jälgida, kuidas Venemaa sõpradele kuuluv gaasi taskukompanii ostab ära Saksamaa ja Soome endisi riigijuhte. Ja Venemaal on praegu kaks presidenti, Vladimir Putin ja teine, kelle nimi ei tule meelde.
25. augustil 1968 tulid Moskvas Punasele väljakule T?ehhoslovakkia okupeerimise vastu meelt avaldama mõned dissidendid. Loomulikult oli see meeletu julgustükk. Ja sama loomulik, et nad kohe arreteeriti, vangistati või hullumajadesse sundravile toimetati. 40 aastat hiljem kordas käputäis julgeid inimesi sama. Nad kandsid Punasel väljakul sama loosungit: “Meie ja teie vabaduse eest”. Miilits ajas taas miitingu momentaalselt laiali ja arreteeris demonstrandid.
Venemaa-Gruusia sõja puhkedes toetas Venemaad avalikult ainult üks riik maailmas – kommunistlik Kuuba. Alles hiljem tuli arglik avaldus Venezuelast ja Süüriast, mittemidagi tähendav pobin midagi Vene relvaoperatsiooni ilu kohta Valgevene isakeselt Luka?enkalt. Ja see oli kõik. Isegi sellised Venemaa sõbrad nagu Iraan, Põhja-Korea, Kesk-Aasia SRÜ riigid ja teised paariare?iimid eelistasid vaikimist.
Külm, külmem ja külmim sõda
Kes ikka veel ei taipa, et uus külm sõda on saanud reaalsuseks, see kuulaku venelasi ja seda, mida seal räägitakse uuest maailmakorraldusest. Kuulake näiteks stalinistide ühte vaimset liidrit Aleksandr Prohhanovit: “Putini avaldus selle sõja tipphetkel kandis eneses absoluutset imperialistlikku, vene, nõukogude iseloomu. See on esimene, pisike, tühine, kuid imperialistlik sõda, mis on seotud meie geopoliitiliste eelistuste ja julgeolekuga. Ma eeldan, et me ühendame enesega edaspidi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia mitte sellepärast, et meile on vaja Musta mere rannikut või sellepärast, et Lõuna-Osseetias on kaunis vaade mägedele, vaid sellepärast, et see on garantii meie poolt Kaukaasias vaevaliselt kehtestatavale Venemaa julgeolekusüsteemile.”
* * *
Ära söö! Loe. Kaukaasia puder ja kapsad
TÄIELIK ARUSAAMATUSTE PAABEL: Kaukaasia – palju erinevaid rahvakilde, kultuure, uske. Ja palju erinevaid sõdu. KesKus tutvustab piirkonna ajalugu ning selgitab, miks on lääne inimesel selles pea võimatu orienteeruda. Aga proovige ikka. Ja veenduge – on ikka uskumatu segadus küll.
N. Liidu lagunemise perioodil Kaukaasias tekkinud rahvaliikumiste poolt püstitati kujutlus Gruusiast kui väikesest impeeriumist N. Liidu kõrval. Seda lähenemist süvendasid teatud ringkonnad Venemaal. Gruusias oli kolm sellist autonoomset piirkonda – Abhaasia, Ad?aaria ja Lõuna-Osseetia. Tõele au andes on kõigis kolmes Gruusia autonoomias arengud olnud täiesti isepalgelised. Kui Abhaasia on pidevalt deklareerinud soovi iseseisvuda, siis Lõuna-Osseetia on pigem korrutanud soovi ühineda Põhja-Osseetia ehk Venemaaga. Kolmandast separatistlikust piirkonnast Ad?aariast räägitakse praegu vähem, sest president Mihhail Saaka?vili suutis selle piirkonna edukalt Gruusiale tagasi võita.
* * *
Abhaasia: genotsiidipesa
Ajalooliselt jääb Abhaasia õitseng 8. sajandisse. Abhaasia vürst Leon II ühendas u 780. aastal kogu Lääne-Gruusia ühtseks riigiks pealinnaga Kutaisis. Bagrat III (975-1014) ühendas sellega veel lisaks Kartli, Kahheetia, Ereti ja rajas ühtse Gruusia kuningriigi.
15. sajandil Gruusia killunes; 1810. aastal annekteeris Venemaa Abhaasia, 1864. aastal tühistas kõik Abhaasiale antud eriõigused, mille peale puhkes 1866. aastal apsuate (abhaaside) mäss, mis veriselt maha suruti.
Oma võimalust nägid apsuad 1917. aasta pöördeliste sündmuste ajal. Lühikese Gruusia iseseisvusperioodi jooksul kuulus Abhaasia selle koosseisu, pärast bol?evike vallutusi Kaukaasias oli lühikest aega iseseisev Abhaasia NSV, kuni muudeti Gruusia NSV autonoomseks osaks.
Keeruline alates 1989. aastast
Uuesti muutusid sündmused keeruliseks 1989. aastal. Konflikt algas Gruusia keskvõimude otsusest muuta Suhumi ülikool Thbilisi ülikooli filiaaliks ja viia Abhaasia koolides sisse kohustuslik gruusiakeelne õpe. Sellel ajal elas Abhaasias 530 000 elanikku, kellest vaid 95 000 olid apsuad. Apsuatest humanitaarid vastasid Lõhnõ külas koostatud deklaratsiooniga, milles nõuti Abhaasia lahkulöömist Gruusiast. Abhaasias algasid relvastatud kokkupõrked apsuate ja grusiinide vahel. Tänavatele tulid Nõukogude armee väeosad ning rahutustes hukkus üle saja inimese. Sisuliselt algas Gruusias kodusõda. Kukutatud Gruusia esimene president Zviad Gamsahhurdia sai poliitilise varjupaiga tollase mässulise T?et?eenia presidendi D?ohhar Dudajevi juures.
1992. aasta sõja lätted ja massimõrvad
Samal ajal tõid Gamsahhurdia vastased Gruusias võimule vana kommunisti Eduard ?evardnadze. Ilmselt oli Kreml lubanud vastutasuks Gamsahhurdia kukutamise eest abi Abhaasias korra majja löömisel. Igal juhul said Gruusia relvaüksused just 1992. aasta alguses olulist abi venelastelt. Kuid pikas perspektiivis mängis Venemaa kahepalgelist mängu, toetades kord Gruusiat, kord Abhaasiat, et nõrgestada mõlemaid.
Juunis 1992 algasid Abhaasias kallaletungid Gruusia riigiasutustele ning 23. juulil võtsid apsuad vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Augustis tungisid Gruusia rahvuskaart ja sõjaväestatud liikumise Mkhedrioni relvastatud salgad Abhaasiasse. Otsustavat rolli etendasid sõjas Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlike üksused t?et?eeni välikomandöride ?amil Bassajevi ja Aslan Gelajevi juhtimisel. Varjatult osalesid sõjategevuses ka Vene relvaüksused. Gagras tapeti erinevatel andmetel 500-2000 kohalikku grusiinidest tsiviilelanikku.
Pärast Suhumi tagasivallutamist Gruusia vägedelt toimus rahulike gruusia elanike massimõrv ka Abhaasia pealinnas. Abhaasiast põgenes peamiselt piki Kodori orgu üle 200 000 kohaliku põlisgrusiini. Hukkunud grusiinide arvuks nimetatakse kuni 30 000 inimest. OSCE on andnud Abhaasia võimude tegevusele sõjas ametliku hinnangu – etniline puhastus.
Praegu loetakse Abhaasia rahvaarvuks alla 200 000 elaniku. Aastatepikkune isolatsioon on põhjustanud vaesumise ja laostumise. Kunagine jõukas piirkond Musta mere rannikul on välja surnud, külad elanikest tühjenenud. Venemaa on olukorda ära kasutades jaganud paljudele Vene passid, muutes apsuad niimoodi oma kodanikeks.
* * *
Lõuna-Osseetia: kehalise kasvatuse õpetaja
Osseetide asustuse teke lõuna pool Kaukasuse peaahelikku on tegelikult praktiliselt läbiuurimata valdkond.
Loomulikult on osseetidel selle kohta oma ja Gruusia ajaloolastel täiesti oma versioon. Üks on aga selge, reeglina lahutab Kaukasuse peaahelik sealsete rahvaste asuala ja osseedid on selles suhtes ainsad erandid. Osseedid olid Kaukaasia rahvastest pea ainsad, kes Kaukaasia sõdades 18.-19. sajandil läksid venelastega koostööle kui enamik mägirahvaid osutas Vene anastajatele visa vastupanu. Selle koostöö tunnistajaks on osseetide keskuse Vladikavkazi nimetus – “valitse Kaukaasiat”.
20ndad ja Jossifi kamraadid
Umbes sama kordus bol?evike võimuletulekul Venemaal pärast 1917. aastat. Gruusias tuli võimule rahvuslik valitsus, kes suutis kuni 1921. aastani hoida riiklikku iseseisvust. Selle riigi koosseisu läksid ka praeguse Lõuna-Osseetia alad. Bol?evike relvajõud tungisid 1921. aastal Gruusiasse just Põhja-Osseetiast. Osseedid räägivad praegu oma ametlikus ajaloos Gruusia men?evike valitsusest, kes nende veendumusel teostas praeguse Lõuna-Osseetia ala osseetide külades nende suhtes genotsiidi, ning räägivad bol?evikest kui oma vabastajatest. Igal juhul pidas Kaukaasia bol?evike üks liidreid ning Stalini noorpõlvekamraad Sergo Ord?onokidze Gruusia osseete meeles ja andis neile autonoomse oblasti staatuse Gruusia NSV koosseisus. Enne Teist maailmasõda kasutasid õigeusklikud osseedid ladina tähestikku.
Tänane etniline puhastus
Uue sisu Lõuna-Osseetia alale andis kindlasti 1971. aastal alustatud ja 1981. aastal valminud Transkaukaasia magistral, mis ühendab Põhja- ja Lõuna-Osseetia alad läbi Roki mäekuru ehitatud tunneli. See oli N. Liidu kõige pikem tunnel, seoses äsjase sõjaga on sellest tunnelist ka palju juttu olnud.
Lõuna-Osseetias asuvad osseetide ja grusiinlaste külad segamini. Võimatu on täpselt määrata elanike arvu ja etnilist koosseisu enne 1921. aastat. Pärast Teist maailmasõda tuuakse tavaliselt esile suhtarve 60-70% osseete, 30-40% grusiinlasi. Praegu on igasugused elanike arvud puhas spekulatsioon, sest mitte keegi ei tea täpselt, kui palju on konflikti ajal sealt rahvast lahkunud. Lõuna-Osseetia võim kasutas Vene vägede rünnakut etnilise puhastuse läbiviimiseks grusiinlastega asustatud külades. Lõuna-Osseetia president Eduard Kokoitõ vastas 15. augustil ajalehe Kommersant küsimusele grusiinlastega asustatud külade saatuse kohta: “Me tegime seal praktiliselt kõik maatasa.”
Teatavasti tunnustas Venemaa kuni viimase ajani Gruusia territoriaalset terviklikkust. Viimased valimised Venemaal näitasid valimisõiguslike Vene kodanike arvuks Lõuna-Osseetias 38 000 inimest. Suured vahed ja segadused elanike arvus on seletatavad sellega, et Kokoitõ re?iim näitab suuremaid numbreid, et Moskvast tulevat abiraha lihtsalt oma tasku toppida.
Sõja algus, 1990
1990. aasta septembris pöördus Lõuna-Osseetia ülemnõukogu Moskva poole palvega tunnustada autonoomset oblastit kui N. Liidu liiduvabariiki. Vastuseks likvideeris Gruusia ülemnõukogu 10. detsembril 1990 oblasti autonoomia ja nimetas selle ühtse Gruusia “Tshinvali piirkonnaks”. Järgmisel päeval algasid Tshinvalis osseedi ja Gruusia miitinguliste vahel kokkupõrked. Sündmused kasvasid üle ulatuslikuks relvakonfliktiks, mida toetasid ühelt poolt Vene ja teiselt poolt Gruusia relvaüksused. Konflikti ajal hukkus mõlemalt poolt 947 inimest.
24. juunil 1992. aastal kohtusid Sot?is Venemaa president Boriss Jeltsin, Gruusia riiginõukogu esimees Eduard ?evardnadze ja Lõuna-Osseetia esindajad, kes kirjutasid alla konflikti reguleerimise põhimõtetele. Praegu vastavaid lepinguid uurides on kindel, et sellel rahuvalve missioonil ei olnud mitte mingisugust rahvusvahelist ega ÜRO mandaati. Vene rahuvalvajad olid siis tegelikult selleks jõuks, kes mängu juhtisid ja määrasid. Ilmselgelt kuulus venelaste poolehoid muidugi osseetidele ehk nn Lõuna-Osseetia marionett-võimudele.
Sõge president
Kui karikatuurne on olnud nn rahuvalve Lõuna-Osseetias, sellest annab hea ülevaate näiteks 2004|. aasta konflikti põhjuste kirjeldus. Kõik sai alguse bensiiniveoautost. Vene rahuvalvajad ajasid sõjaväelt kõrvale pandud bensiiniga musta äri. Gruusia nn rahuvalvajad konfiskeerisid ebaseadusliku bensiiniveoauto. Vene rahuvalvajad saatsid veokit tagasi vallutama oma soomukid, kuid grusiinid ei lasknud neid läbi ja panid venelastele vastu omad soomukid. Nii saavutasid nad kontrolli grusiinide külade üle. Osseedid hakkasid oma külade ümber kindlustusi rajama ja kaevikuid kaevama. Selle eest maksti neile osseedi relvakandjatele Moskvast palka – alla kirjutasid 8000 rublale, kätte said tegelikult 5000 rubla. Muud tööd Lõuna-Osseetias peaaegu ei olnudki.
1996. aasta novembris viidi läbi esimesed presidendivalimised, presidendiks sai kohaliku ülikooli rektor ja ajalooprofessor Ludvig T?ibirov. Ludvig T?ibirovi ajal muutus Lõuna-Osseetia kiiresti salakaubanduskeskuseks. Kuid presidendi ahnusel ei olnud piire. Piirkonna mõjukatele ärimeestele vendadele Ibrahim ja D?ambulat Tedeejevile see aga ei meeldinud. Nendele ustavate relvasalkade toel hakkasid nad presidendilt lihtsalt jõuga “tollitulusid” ära võtma. Ühel hetkel otsustasid vennad aga presidendi lihtsalt ära vahetada. Nende valik langes Eduard Kokojevile. Just nii kirjutas oma nime tulevane president, kes alles hiljem kõrges ametis olles muutus Kokoitõks.
Kokoitõ oli aastatel 1988-1990 linna komsomolide juht, osales isiklikult konfliktis Gruusiaga. Hariduselt kehalise kasvatuse õpetaja. 1992. aastal ilmus välja Moskvas, kus teda seostati Solntsevo kuritegeliku jõuguga. Moskva päevilt tekkisid tal sidemed Vene miilitsa ja FSB-ga. 1997. aastal määras president T?ibirov Kokoitõ piirkonna kaubandusesindajaks Moskvasse. Kokoitõ muutus oluliseks kujuks ka Moskva osseetide kogukonnale, sest kontrollis kaubavoogusid läbi Lõuna-Osseetia. Kokoitõ re?iimi valitsuses domineerivad venelased, endised sõjaväelased või FSB taustaga tegelased.
* * *
Ad?aaria: keskaegse vürsti seiklused XXI sajandil
17. sajandil kaotas Gruusia oma edelapoolse osa Ad?aaria Türgile. Pärast seda islamiseeriti Ad?aaria vägivaldselt.
1878. aastal annekteeris Berliini kongressi otsusega piirkonna Venemaa; pärast 1917. aastat oli Ad?aaria piirkond ajutiselt Türgi ja Briti vägede kontrolli all. Kui Gruusia vallutati ja Nõukogude re?iim kehtestati, kujundati islamiusulistest grusiinlastest autonoomia.
1990ndate aastate iseseisvusliikumine võttis Ad?aarias õige kummalise vormi. Nagu ka Lõuna-Osseetias, ühinesid punaste lippude alla kommunistid ja separatistid. Neid kannustasid eelkõige vastuväited Gruusia sammudele iseseisvuse deklareerimisel ja N. Liidu lagunemise tendentsidele. Ka Ad?aarias nõuti lahkulöömist Gruusiast.
1991. Venemaa vaikiv nõusolek
1991. aasta aprillis asus Ad?aaria parlamenti juhtima Thbilisi poolt separatistliku piirkonna komissariks määratud Aslan Aba?idze. Varsti ajas ta parlamendi laiali ja takistas uue valimist ning valitses Ad?aariat nagu mingi keskaegne vürst oma vürstiriiki. Kõik see toimus Venemaa vaikival toetusel, kes säilitas piirkonnas oma sõjaväebaasid. Aba?idze re?iim toimetas Gruusiast sõltumatult, lõi oma politsei ja relvajõud, kehtestas Gruusia transiidile läbi Ad?aaria Türgisse ja Batumi sadamast maksud. Julmalt õiendas ta arveid oma poliitiliste vastaste ja opositsiooniga.
Kui suhted Thbilisiga väga teravaks läksid, ähvardas Aba?idze Ad?aaria lahkulöömisega Gruusiast. Tegelikult oli Aba?idze perekonnale kõige kasulikum segase olukorra säilimine, iseseisva riigina ega Venemaa osana ei oleks ta sellist võimutäiust suutnud arvatavasti säilitada.
Isepäine direktor
2003|. aastal oli Aba?idze rooside revolutsiooni verivaenlane ning klammerdus üha meeleheitlikumalt võimu külge, lämmatades igasuguse opositsiooni toore jõuga. Märtsis 2004| nõudis president Saaka?vili Ad?aaria relvaüksuste laialisaatmist, keskvõimu otsest kontrolli Batumi sadama ja tolli üle. Aba?idze valmistus sõjaks, president Saaka?vilit ei lastud Ad?aaria pinnale. Gruusia keskvalitsuse nõudmistele ei kavatsenudki Aba?idze alluda. Sisuliselt puhkes 5. mail Batumis Aba?idze vastane ülestõus.
Pärast kohtumist 6. mail Venemaa välisministri Igor Ivanoviga põgenes Aba?idze Venemaale. Ilmselt ei olnud Venemaa tollal veel valmis sõjaliseks sekkumiseks. Mihhail Saaka?vili liitis Ad?aaria kiiresti ja valutult demokraatliku Gruusiaga. Majanduslikult on Ad?aaria praegu üks kõige kiiremini arenenud piirkondi Gruusias.