Alates 9. aprillist sellel aastal on Riigikontrolli koduleheküljel avalikuks tehtud Eesti teadus- ja arhiivraamatukogude komplekteerimist käsitleva auditi tulemused alapealkirjaga “Kas teadusraamatukogud suudavad tagada teadusinfo kättesaadavuse ja arhiivraamatukogud rahvustrükise säilimise?”
Kolossaalsed vahed
Tegemist on üsna informatiivse kirjutisega, mille lugemise järel saab selgeks näiteks see, mispärast ei ole Eestis senini suudetud luua ühtegi kõrgel tasemel teadusraamatukogu. Auditi teksti alguses sisaldub tõdemus, et “Eesti teadusraamatukogudele on doktoriõppekavade akrediteerimise ning teadus- ja arendustegevuse evalveerimise käigus ette heidetud teaduskirjanduse ebapiisavust” (lk 1).
Tõsi ta on, võrreldes iga Euroopa tõsisemate riikide teadusraamatukogudega, on Eesti omad üsna sandis seisus – uuemat teaduskirjandust lisandub nendesse ainult küünemusta jagu võrreldes tõeliselt olulisega, mida maailmas ilmub ja mida ostma peaks. Rahvusvahelisel tasemel oluliste teaduslike mõttevahetuste saaduste esindusliku valiku soetamine ei ole taasiseseisvunud Eestis päriselt esiplaanile tõusnudki, hoolimata näiliselt teaduselembelisest poliitretoorikast. Kui ei oleks digitaalset meediat, võiks hakata Eesti teadusraamatukogudele juba haudagi kaevama – sedavõrd kolossaalne on nt Saksamaa ja Eesti teadusraamatukogude kirjandusega varustatuse vahe. Elektrooniliste teavikute ja Internetis ligipääsetavate maksuliste andmebaaside laialdane kasutamine on suutnud nõukogude aja tekitatud ränka musta auku siiski positiivselt leevendada, kuigi ka selles osas ollakse tsiviliseeritud maailma tasemest maas (lk 6).
Võimalik, et kunagi saab kogu maailma (teadus)kirjanduse enamus kättesaadavaks elektrooniliselt, kuid ma kahtlen sügavalt, kas seda kõike hakkab saama tasuta. Raske on mõista, miks Eesti raamatukogunduse süsteemis ei mõisteta, et info maksab.
Lastide kaupa koopiaid
Auditi raames korraldas Riigikontroll veebiküsitluse 2006|/2007|. aastal doktoriväitekirja kaitsnute hulgas: statistika näitas, et doktoritöö kirjutaja jaoks on keskmiselt iga teine vajalik raamat Eesti raamatukogudes olemas. See on keskmine, sest sotsiaal- ja humanitaarteadustes hankis suurem osa vastanutest oma doktoritöö kirjutamiseks enam kui pooled vajalikest teavikutest mujalt kui Eestist (lk 8-9).
Selle statistika järgi võib teha arvutuse, et kui doktorant oma väitekirja jaoks vajab u 400 raamatut, peab ta 200 ise ja omal initsiatiivil hankima. Võttes arvesse rahvusvahelise teaduskirjanduse kõrgeid hindu, kus teadusraamat (= “teavik”) maksab keskmiselt 1000 krooni, hoiab Eesti riik iga doktorandi koolitamise pealt kokku 200 000 krooni. Selle tulemusena näeme sagedasti fenomeni, et doktorant taotleb lühistipendiume välismaiste ülikoolide raamatukogude külastamiseks ja naaseb kserokoopiate lastiga – enamik aega välismaal möödub stipendiaadil paljundusaparaadi taga seistes ja tuima kopeerimistööd tehes. Selle asemel, et nt sihtotstarbelisi Kristjan Jaagu stipendiumeid kraadiõppuritele pidevalt välja maksta, oleks ju märksa kasulikum osta vajalik infohulk abivajajatele koju kätte – tema ülikooli raamatukokku. Viimasel juhul jääksid ostetud teavikud hoiule teadusraamatukogudesse, mitte ei hajuks koopiate kujul laiali.
Sihtfinantse doktorantidele ja magistrantidele kõigis Eesti ülikoolides tuleks suurendada ning need summad tuleks anda otse vastavate ülikoolide raamatukogude käsutusse, kuhu kraadiõppur võiks legitiimselt edastada oma kirjanduse ostusoovid vastavalt oma teadustöö teemale.
Enamik tööd seisab paberil
Nagu üldiselt teada ja nagu ka Riigikontrolli auditist selgub, ei ole Eesti suuremad raamatukogud senini suutnud kokku leppida ühtses tööjaotuses ehk ühtses komplekteerimiskavas (ÜKK). Kuigi tööjaotus on kaootiline, lähtub erisuguste raamatukogude tsentraalne finantseerimine siiski sellest mittetöötavast kavast, milles igasugune süsteem puudub. Konkreetne raamatukogu saab rohkem raha siis, kui kas või paberil üles antakse võimalikult palju teadusvaldkondi, milles rasket komplekteerimistööd väidetavalt tehakse (lk 13-17). Enamik tööd seisabki ametniku paberil, raamatukogu lugeja ei saa enamasti näha teoseid, mida ta lugeda sooviks.
Pideva raha eest jagelemise kontekstis näib hämmastav, kui üksmeelsed on Eesti raamatukogud selles, milles nende põhitegevus tegelikult peab seisnema. Eesmärgiks on sundeksemplaride kogumine Eestis ilmuvatest trükistest, koguni kaheksa eksemplari igast raamatust, ajalehest ja lendlehest säilitatakse Eesti kuues raamatukogus. Ühesõnaga, kui aastal AD 3008 tahaks ajaloohuviline lugeda mõnda eesti keeles aastal 2008| ilmunud naisteajakirja numbrit, näiteks Anne Seksi-eri, siis peab ta leidma sellest koguni 8 eksemplari Tartu ja Tallinna erinevates raamatukogudes.
Kas kuue Eesti raamatukogu töötajad peavadki igavesti tegema ühtede ja samade sundeksemplaride arhiveerimise sunnitööd? Mis on selle mõte, samal ajal kui mõned neist raamatukogudest tahavad end samal ajal pidada veel teaduslikeks? Teaduslikku kirjandust ilmub Eestis muu maailmaga võrreldes õige pisut, sundeksemplaride kogumine ei saa olla siin teadusraamatukogudele elu eesmärk.
Tänane süsteem ei ole jätkusuutlik
Riigikontrolli audit paljastab tänuväärsel kombel suurel hulgal Eesti raamatukogunduses ja arhiivinduses esinevaid suuremaid ja väiksemaid juhtimisvigu. Massiivne ressurss, mis pannakse Eestis toodetud trükiste, sealhulgas ka kaheldava väärtusega pahna konserveerimisse koguni kuues erinevas raamatukogus, tuleks osaliselt kiiresti suunata kõrgel tasemel teaduskirjanduse hankimise teenistusse.
Laiemalt mõistes tähendab see, et olemasoleva konserveerimine ei tohi olla nii domineeriv prioriteet, vaid selle kõrval tuleb luua võimalusi ka innovaatiliseks ja uut loovaks tegevuseks Eesti pinnal, mida uuema välismaise teaduskirjanduse hankimine ju sisuliselt tähendab. Audit viitab ka sellele, et praeguseni kehtiv sundeksemplaride kogumise süsteem pärineb paljuski nõukogude ajast, mil teatavasti enamik ühiskondlikku auru kulus olemasoleva säilitamise ja reprodutseerimise peale. Ka mitte toimiv ja mõttetu süsteem rahuldab ametnikku täielikult.
Siiski tahaksin öelda midagi auditi tulemuste erakordse olulisuse kohta – kui innovaatilisus ühes süsteemis muutub nii marginaalseks nagu teadusraamat Eesti teadusraamatukogudes, siis ei saa süsteem olla elujõuline ega jätkusuutlik. Rahvuslik konservatiivsus võib küll korda saata nii mõndagi positiivset, kuid viimselt võib enesesulgu seestunud kultuur ainult iseennast reprodutseerides viljatuks muutuda ja väljaspoolsele tunduda nagu hüljatud ja hinge vaakuv vanaeit.
Riigikontrolli aruande terviktekst on kättesaadav Eesti Riigikontrolli koduleheküljel.