On tõeliselt kahju tõdeda, et Eestis on nii lihtne end “ainukeseks feministiks” tituleerida ja seejärel säärast ebamäärast loba ajada (vt eelmine KesKus, rubriik “Vaba lava” lk 13). Ei olegi lõpuni selge, kas preili magistrandi mõtteavaldused on tingitud tema noorusest, eluvõõrast hoiakust või puhtalt egoismist – artiklis on rohkem või vähem märke kõigist kolmest. Preili Päll heidab oma lapsiku ja lõpuni argumenteerimata väljaütlemistega varju ja ausalt öeldes häbi kõigile tõsiselt võetavatele mõtlejatele ja võitlejatele, kes on kunagi siiralt soolise võrdõiguslikkuse teemaga tegelenud. Seepärast võtsingi nõuks käesoleva kirjutada, et proovida summutada mõningast piinlikust, mis minus endas tekitas preili Pälli kirjatükk. Kui feministid on sellised, siis ei ole küll “härgi”(edaspidi kasutan preili Pälli pakutud “härja” asemel sõna “pull”, kuna härg on kohitsetud pull ja vaevalt kedagi viljastab) vaja, et nood naiste eneseteostamisele vee peale tõmbaksid – õed “feministid” teevad seda täiesti ise.
Pullid ja kodukanad
Kõigepealt siis too ülikool. Eesti haridussüsteem algkoolist kuni ülikoolini välja kipub eelistama tegelikult tütarlapsi, kes on “eeskujulikud,” poiste mõõdupuuks aga on “koolipoisi hinne kolm” ja teadagi “poistega on rohkem tegemist,” tüdrukud on juba lapsepõlves justkui iseseisvamad. Ülikoolid on tütarlastest pungil, noormehi seevastu kipub üha vähemaks jääma. Isiklikult nägin ma rumalaid naisi ülikoolis rohkem, kui rumalaid mehi.
Meesterahvad, kes on juba ülikooli saanud, kasutavad oma võimalust, neiud aga, kes loengus “Kroonikat” sirvivad lõpetavad ka ülikooli, sest paremat neil ka parasjagu teha pole ja issi ju maksab. Selliseid tütarlapsi võiks ülikoolis tunduvalt vähem olla, isegi kui nad on seal, ja mitte ei tooda mõnele “pullile” järelkasvu. Asi on kvaliteedis, nad lihtsalt “on” ülikoolis, mitte ei õpi. Ja ilmselt läheb ta peale ülikooli ikkagi mõnele “pullile” ja muneb endasarnaseid kodukanu. Kas neid siis pole piisavalt? Mitte emasid üldiselt, vaid just selliseid emasid.
No ja… passiivne kana?
See sama ülikool ilmselt teebki meil oma tööd puudulikult, kui jätab preili ajaloomagistrandile mulje, et ta peab vajalikuks teatada, et me ei ela enam muinasajas. Nõukogude okupatsioon hoidis maailmas toimuva ja kirjutatu meist eemal, aga praeguseks võiks juba olla lugenud ja tajunud feministlike mõtlejate (Butler, de Beauvoir, Cixous, Kristeva, Woodman jt) arutlusi soolise võrdõiguslikkuse teemal, seega too muinasaja ahastus on lapsik ja üleliigne.
Jah, tõepoolest seal me enam ei ela, aga lapsi saavad ikka sünnitada vaid naised. Kui rohkem intelligentseid naisi lapsi saaksid väheneks ka duaalne raamistik – mees/naine, mehelik/naiselik, passiivne/aktiive. Ollaksegi liigselt kinni mõttes, et üks välistab teist. Targad emad näitavad oma eeskujuga, kuidas tulevased põlvkonnad oleksid kõrgemal igasugusest soorollilisest määratlusest ja näeksid inimest, mitte rolli. Preili magistrantki tundub arvavat, et sünnitamine muudab ta kohe mingiks allutatud passivseks kanaks. Ei, laste sünniga ei kao ju ometi mõtlemisvõime, see kes nii arvab, ei omanud seda kohe alguses.
Ma tahan!
Artikli lõiku pealkirjaga “Ma tahan, ma tahan!” ma siinkohal tervenisti tsiteerima ei hakka, arvan lihtsalt, et nii rumala mõtteavaldusega pole ma ammu kokku puutunud. (või on see iroonia?). Kui naine tahab rullnokk olla, ei ole ta ei naise ega inimesena kuigi arenemisvõimeline. Omal ajal võitlesid naised ikka õiguse eest kirjutada, maalida, ravida, meil aga kiunutakse, et tahaks bemmi ja röhitseda. Aga palun siis mitte soolise võrdõiguslikkuse lipu all röhitseda!
Loodan siiski, et preili magistrandi mõtteavalduste viis on tingitud tema nooruse uljusest ja ta on valmis oma missiooni jätkama, teinekord aga juba mõtestatumalt, et mitte toetada stereotüüpi, mis kõiki feministe halisevaks meestenäljas kassikooriks peab. Praegu kõlab läbi vaid too lapsik kategooriline “ma tahan!” või “ma ei taha!”, rohkem MEIE, õde!