Algas see “Eesti ballaadidega”, mis heleda laksuga nõukaaegses küünis kõikidel korraks vähemalt hinge kinni lõi, jätkus “Eesti naiste lauludega” ja loogilise lõpuna suubus ja sublimeerus “Eesti meeste lauludesse” juuni alguses Kultuurikatlas. (Mille kohta siiamaani – kurat ja perse! – pole linnavalitsuse poolt mitte mingisugust otsust – et kas tuleb jaht või ei tule – kurrrrat ja perrrrrrse!)
Kowalskyle ikka istub, kui on ühendatud mitteühilduvaid asju. See on siis ikka kohe nagu päris elus, tunneb Kowalsky. Kui on nii, et imeilus ja armas naine, kelle silmapõhjade taga aimub päris oma ja siiras maailm, ei lase tal tulla, vaid on usutaganeja ja hüsteerik. Või kui romeokaldalik retsidivist räägib oma kongis kärbeste ja rottidega. Või kuidagi nii. Ühtepidi on see faking ?ikk, teistpidi on armas. Süüdimatu. Mänguline.
Jalaka “Eesti meeste laulud” on täpselt selline teater. Sitta ma aru saan, miks nad seal seda või teist teevad, miks nad mööda seina üles ronivad või suuskadega üle saali lendavad või mis iganes teevad. Aga ega ma kärbsekõnest või hüsteerilisest naisest ka halligi aru ei saa. Ja ega ma sellest ka ei taipa, miks ma aeg-ajalt selliseid lollusi teen, nagu ma teen. Näiteks täis peaga. Või miks ma vahel kahepäevase litri panen, kui ma tean, et selle pohmaka kätte suren ma siis neli päeva. A’ nahhui see mind huvitab kah. Need on meeste laulud, see on meeste värk.
Mehed on vaimukad. Meestel on head naljad. Sitanaljad ja muidu naljad ja Guido naljad. Et mis te arvate, et meeste naljadel on mingi mõte? Nihhuijassi, selles ongi mõte, et mõtet ei ole. Ja kepinaljad ei ole mitte ?ovinism, vaid puhas rõõm.
Ja mehed on hellad, mehed on ühekorraga hellust ja väge täis. Kui mehed rauda neavad, siis sulavad odaotsad, traktorite haakekonksud ja naiste südamed. Mehed on süüdimatud ja targad. Tugevad ja lahedad.
Munnid mehed on pugejad.
Hinne – kunsti tunnustega