1923. aastal ilmutas Anton Hansen Tammsaare oma kõige müstilisema jutu “Pöialpoiss”. Novell on esitatud polguülema jutustusena. Sõjast laastatud maastikule ilmub helevalge kaunitar – preili Kurella, kelle suureks sooviks on ohvitseriga tutvuda. Polkovnik hoiab väga oma koera, keda Kurella püüab ära osta. Polkovnik ei müü oma koera. Veendudes, et kaunitar on veidi hajevil ja irooniline ning soovides temaga kurameerima hakata, läheb ohvitser kasarmusse tagasi. Kuid probleem on selles, et ohvitseril on kasarmus omaette tuba, teised on eraldi ega ei jõua õigel ajal appi. Sel hetkel, kui ohvitser on oma peniga kahekesi jäänud, tuleb üle läve veider päkapikuvanamees, kes ihub tema jaoks ebaproportsionaalselt suurt nuga. Veider olend läheneb hirmuäratavalt, ta ihub oma nuga, tehes peopesa ja pöidlaga imelikke liigutusi.
Sü?ee
Ohvitser tahab appi karjuda, aga häält talle sel hetkel ei anta. Sel hetkel meenub talle, et preili Kurella eelmine peigmees on leitud võika kaelahaavaga, millest aga ei ole absoluutselt tulnud verd. See saatus ootab nüüd ka teda, sest imelikul kombel halvatakse ta tahe; ta kukub pikali ja jääb päkapikumehe võimusesse, kes järjest kaelale ligineb. Enam ei tea ohvitser, mis sünnib, kuid koer päästab ta viimasel hetkel, õgides päkapiku tervelt nahka, nagu tal kombeks. Pöialpoiss aga kisub koera seestpoolt lõhki ja väljub tema suure kaelahaava kaudu. Nüüd jõuavad ka võitluskaaslased ligi, aga pole midagi teha: tulirelvade kuulid ei võta pöialpoissi. Koera surmast toibunud, läheb polkovnik mõisa, kus näeb preili Kurellat seksikas öösärgis magamas, süütu inglinägu peas. Ta käsi kordab unes täpselt samasugust liigutust nagu ohver on näinud pöialpoissi tegemas, mistõttu väike vanamees on tema unenäo reinkarnatsioon. Ohvitser laseb Kurella une pealt maha.
Mati Unt on nimetanud “Pöialpoisi” tegevustikku hallutsinatoorseks ja tal oli sügavalt õigus. Mis see siis on? Kirjanik võttis oma sü?eed elust, kas elust on võetud ka see? Telepaatiline mõjutamine? Kui telepaatiat ei oleks olemas, ei kulutaks näiteks Ühendriikide sõjamasin ainuüksi mõtterelva loomiseks iga-aastaselt kümme miljonit dollarit.
Maailmas on väga palju ratsionaalse väega seletamatut. “Argentiinas Salta provintsis asuvas väikelinnas külvab hirmu kohalike poolt päkapikuks kutsutav olend. Elanike kinnitusel ilmub päkapikk öösiti ja on ehmatanud tänavatel liikuvaid inimesi. “Päkapikul on peas teravatipuline müts ja ta kõnnak on kummaline, küljelt küljele,” laususid teda näinud. Grupil noorukitel õnnestus kääbus jäädvustada ka mobiilivideole,” pajatatakse YouTube’is aastal 2008|.
Katse peaajuga
Filmilõik väikese olendi ilmumisest kestab 48 sekundit. Alguses räägib grupp poisse öös mingist kalapüügist. On külameeleolu, kaugelt kostavad koerte hääled. Päkapikk ilmub välja teele kõrge rohu seest ja esialgu jäävad poiste hääled rahulikuks, ilmuja tuleb niivõrd ootamatult ja tema olemus on sedavõrd absurdne. Teravatipuline müts on tal peas tõesti ja ta liigub küljelt küljele, nagu kannaks ta püksis pamperseid. Seda näevad kõik, asi on tõsine. “Õudukpäkapikk vaevab meid nii, et mõni on ehmatuse?okist isegi haiglasse sattunud,” kõnelevad väikelinna elanikud. “See ei ole enam mingi nali.” Ometi on mobiilipilt niivõrd segane, et see võib olla ükskõik kes, kas või väike laps. Kogu videolõik lõpeb hirmsate karjetega.
Laps ilmuks karjumise aegu kusagilt välja, see olend aga kaobki. Kas tegu on paranormaalse olendiga?
KesKus’i lugeja on haritud ja tema on küll viimane, kellele on mõtet kõnelda lugusid daamide taldrikukeerutamisest. Vaimudel on ka ratsionaalne seletus ja ühe sellise on andnud professor Michael Persinger Kanadast Laurentiuse ülikoolist. Tektoonilised pinged maakoores tekitavad geomagnetilisi välju, mis avaldavad mõju inimese otsmikusagarale, tekitades hallutsinatsioone. Persingeri katses said 43 katsealust oma aju ümber magnetvälju suuruses 3-7 mikroteslat ja kõik nad rääkisid, et “ruumis on veel keegi”. Kuid nägemusi ei saa pildistada ega filmida, nii et mobiilivideol peab olema ikka keegi muu. Kõige lihtsam seletus, et videol on lihtsalt väike laps. Tammsaare “Pöialpoiss” on ilukirjandus, konstruktsioon ja pole mingit mõtet hakata tõsimeeli arutama, mis on seal ühe või teise nähtuse taga. Kuid netiavarustes leidub väga küsitavaid videosid, millele seletuse andmine ei ole niisama lihtne. Näiteks see kummitus ühes Mehhiko haiglas: http://www.youtube.com/watch?v=HFcpIRrewLo&feature=related. Kes on see must kogu, kes klaasukse tagant mööda läheb? Kas me oleme kollektiivselt hulluks läinud – me kõik ju näeme seda! Ka siin leiavad skeptikud lahenduse – keegi tegi lihtsalt nalja.
Tammsaare “Pöialpoisil” on sügav psühholoogiline tagamaa. Kõigepealt näevad päkapikutaolist olendit unes eelkõige lapsed, kes ajavad segamini hüpnagoogilise ilmsiune ja tegeliku une. Mida aga raamat kujutab, on bilokatsioon, kellegi reaalse isiku väidetav väljailmumine kahes eri kohas.
Lincoln, Goethe ja Sagée
Taas tuleb kinnitada, et ma ei propageeri paranormaalseid nähtusi – ilmas on niigi segadust küllaga, kuid väidetavatest bilokatsioonijuhtumitest tasub kõnelda. Vahetult pärast enda presidendiks valimist vaatas Abraham Lincoln peeglisse ja nägi sealt iseennast ja enda teisikut, alter ego’t, kes viibis veidi kaugemal ja oli kahvatu. President ei olnud sel hetkel kaine.
1778. aastal, kui Goethe oli ratsutamas oma Elsassi-pruudi juurde, ratsutas talle vastu tema ise, riietatuna kulda. Enne tema juurde jõudmist teisik kadus. Veidi varasemal ajal, keskajal, olid teisikud väga pahaendelised ja tähendasid surma.
Kuulsaim lugu pärineb baltisaksa keskkonnast, 1845. aastast Wolmari lähedalt, kus aadlineiude instituudis õpetas 32-aastane prantsuse õpetajanna Emilie Sagée. Naine kirjutas midagi tahvlile, kuid äkki nägid kõik neiud, et tema kõrvale on ilmunud temakujuline hologramm, kes võtab täpselt samu asendeid. 1846. aasta suvel läks tegelik Sagée midagi direktrissi juurde rääkima, kuid temakujuline hologramm jätkas istumist tema toolil ja selle tunnistajaks oli 42 õpilast. Vaimu ümbritsenud jäine õhk, kuid lõpuks õnnestus kahel tüdrukul lummutisest läbi minna. Pikkamisi koletis haihtus.
Emilie Sagée ei näinud ise oma kujutist kunagi, kuid väitis, et ta paraneb väsimusest, kui õpilased on vaimu näinud. Väsimuse all kannatas naine tihti, sest varsti jäigi ta surmatõppe, aga tema terve jumega vaimteisik jätkas tema toolil istumist ja klassi ees tatsamist. “Wolmar – seda kohta nimetatakse praegu “Latvia”, see asub Venemaal,” kirjutatakse ühes Sagée elust rääkivas artiklis.
Katsu sa koletist mitte tunnistada!
Wolmari kooli 13-aastased plikad on väga organisatsioonikesksed ja kui keegi nõrgemate närvide ja elavama kujutlusvõimega isik juba “teisikut” näeb, siis näevad peatselt kõik. Klassis on nõnda, et pruugib vaid olla liider, piisavalt kisa ja kära teha, taldrikut keerutada ja vaimudest rääkida, kui massipsühhoos levib ja astraalkeha näeb juba ka… vaat see Antonie von Wrangel tagapingist, veidi aeglane uskumatu Toomas, kel koolis edasijõudmisega raskusi. Klassi liidri vaimuärevus kaldub teistele üle. See ei ole just seltskond, mis väga ratsionaalsusse usuks.
Kui nüüd tagasi tulla Tammsaare teose juurde, siis siin oli päkapikk preili Kurella alter ego. Siin võiks tõmmata kaugeid paralleele Tammsaare enda haigusega, millega kirjanik aastaid Punasel Lagedal võitles. Tuberkuloosse meningiidi korral tungib kopsudest alguse saanud haigus ajuainesse ja võib tekitada mitmesuguseid nägemusi. Tänapäeval on ammu avastatud, et luupainajad, kummalised energiad, mida tajub inimene, või ka oma keha eemalt nägemine (OBE, out-of-body-experiences) on kõik ajuaktiivsuse tulemuseks. Näiteks patsiendil, kes kurtis, et ta käib perioodiliselt oma keha kohal lendamas ja sellised lennud kestavad kümneid sekundeid, täheldati neil lennuperioodidel ülemise oimukääru teatud osa ja kiirusagara selle osa, mis saab sisekõrvalt informatsiooni pea hoidmise ja asendite kohta, ebatavalist aktiivsust. Seega ei tasuks liialdada müstikaga, et elust surma üleminek on seotud enda keha kohal lendamise või selle kõrvalt nägemisega. Need lendamisnägemused on seotud hoopis hallutsinatoorse kujutelmaga iseenda pea hoidmisest, mis kliinilisse surma sattunutel ja sealt imekombel tagasi tulnutel on loomulikult problemaatiline. See teadmine muudab muidugi tühjaks ka isakese Freudi kunagise väite, nagu oleksid lendamisunenäod kuidagi seotud seksuaalsusega. Psühhoanalüüs on doktriin, mis aegade vältel on korrigeerinud ennast ise.
Nii et viimane aeg oleks lõpetada surnud hingede rändamise jutt ärilisel ja asjalikul 21. sajandil. Tammsaare “Pöialpoiss” on esmapilgul müstikasse uskuva maailmapildi võidukäik, kuid kui hakata seeüle enam mõtlema ning vaagida kõiki poolt- ja vastuargumente, jõuame just selle novelli najal tõdemusele, et üleloomulikel asjadel on kõige argisemad ja labasemad põhjused, mis ripuvad lihtsalt ära meie ülikeerulisest ajust, meie psühholoogiast.