Mihklit kohtab teinegi kord hirmus ootamatult. Tatsad sisse mingisse täiesti koledasse nurgatagusesse õllekasse, mis avastatud kunagi pikema ürituse käigus, õhtusel ajal ja segases seltskonnas ja seal tema järsku istub, kaabu viltu, käsi põse all, poolik kahtlane õlu ees. Ümberringi koristamise seebilõhnad ja mingi kopitus, mis keldrikõrtsides hommikupoole tunda on. Istub seal härra kirjanik, pilk sügav ja mõtleb mõtteid.
D?entelmeni moodi
“Tahaks alanduda! Ma olen kultuuri nii täis, et tahaksin vahel ammutada endasse elu kõige labasemaid külgi! Pätiõllekaid!” seletas Mihkel ükskord. Või umbes nii. Tuleb märkida, seletas elusast peast, sest samasugused laused on tal ka raamatutest läbi lipsanud, olgu siis ütlejaks Fabian-Veebian-Erlend-Victor-Kobra või mis hulle nimesid ta oma tegelastele külge on väänanud.
Kõik need tegelased oma eluviisidega, kus kultuurielamus vahetub rämepohmakaga, on nähtavasti ka Mihklile andnud maine, et eks ta üks “paras boheem” ole. Mind kunagi… oih, 14 aastat tagasi, tema eest niimoodi hoiatati. Või lohutati, kui töllasin mina õnnetu näoga ja ootasin härra kirjanikku intervjuule, aga teda ei paistnud kuskilt.
Tegelikult saabus ta täpselt, minul oli kell vale. D?entelmeni moodi, vähemalt tollal tunnistas Mihkel endal olevat inglise orientatsiooni ja sai hakkama riigireetmise moodi asjaga, lausudes: on ikka kahju küll, et meid omal ajal inglased ära ei vallutanud, nii tore oleks olla punaste busside ja mustade taksodega krahvkond.
Kõik teavad alati
Ehkki vaevalt ta nii boheem on, kui arvatakse. Jah, teda võib õllekates kohata. Aga kui te teda seal kohtate, siis kus te ise olete? Vat nii, kodanikud. Mis te ise sealt otsite? Mihkel ise kirjeldab “Kõrtsikammijates” õllekate ainulaadsust nii, et nutt tuleb peale ja kõris algab liivatorm. Oh, ma pean võtma…
Ülepea on see ju alati lihtsustamine, arvata, et kui miski on raamatus kirja pandud, siis järelikult on autor selle oma elust maha kirjutanud. Ju selles on mingit omaette võlu: no näe, missugune, võeh, missugune, teadagi, ise samasugune. Kõik teavad, kõik teavad alati. Kõige paremini teavad need, kes pole autorit elu sees kaugeltki näinud ega ühtki ta raamatut lugenud, et ju ta üks niisugune-naasugune ole.
Kui mängus on viha ja lõke
Teisalt… Mihklil ikka on annet inimesi korralikult välja vihastada. Tema esimest jutukogu, kus sees üliirooniline jutt teemal: nõme on käia kooli- ja klassikokkutulekutel (täiesti nõus!) olla neil üritustel rituaalselt põletatud. Ju müüdi siis tiraa? kähku läbi, tollal, 80ndate aastate alguses, müüdi muidugi kõik tiraa?id kähku läbi.
Aga kui mängus on veel viha ja lõke, ei peata eestlast miski. Mõnus on kujutleda korralikke pereemasid raamatupoes sisisemas: andke mulle selle Muti paskvill! Kõik, mis teil on! Zzz!
Millalgi samal perioodil “Vanemuise” teatrikülastajate konverentsil – olid sellised üritused olemas – teeskles Kaarel Ird, et ajab nime segi ja rääkis kangekaelselt kellestki kirjanik Rotist Tallinnast, kes oli “Vanemuise” kohta midagi halvasti öelnud. Ise olin kohal, ise kuulsin, muud ei mäletagi, sest muidu oli igav.
Keskkoolis me fännasime Mihklit
Keskkoolis me fännasime Mihklit, minu eestvõttel, kardetavasti, ja lugesime läbi kõik, mis tal toks ajaks ilmunud oli, jutud, “Hiired tuules”, “Keerukuju”, “Kallid generatsioonid”. Teismelistele poistele tundus jube ahvatlev see maailm, kus õhtud mööduvad kõrtsudes ja päevad kultuuris… imeline, paheline ja võrgutav. Eh, noorus. Mõni oli vanemate käest pähegi saanud, kui tabati lugemas. Mida ühel kirjanikul veel tahta?
Ometi võiks Mihkel olla, vähemalt praeguseks, pigem eeskuju. Mõelda – tunnustatud kirjanik, “Loomingu” peatoimetaja, isamaaline mees ja kaitseliitlane. Astus peale pronksiööd, ehkki, nagu ühes õllekas tunnistas: ma ütlesin neile, et ega ma püssiga jooksma hakka, aga te võite mind kasutada kui… ma ei teagi, mis teil pähe tuleb.
(Nüüd tunnistab Mihkel: “Kui aus olla, siis palusin end paar kuud tagasi tegevliikmest üle viia toetajaliikmeks, sest põlved ei luba õppustel käia ning joosta. Ka president on toetajaliige!”)
“Loomingu” peatoimetajaks saanuna nentis Mihkel: “Ma olen nüüd nirvaanasse jõudnud. Ma ei pea enam mitte midagi tegema. “Sirbis” ikka veel tuli autoreid taga utsitada, et nad jooma ei kukuks ja lood ikka ära teeksid, aga nüüd – kirjanikud, need kirjutavad ju ise! Muudkui kirjutavad! Ilma sundimata!”
(Pärast ütleb Mihkel: “”Loomingus” tuleb siiski natuke tööd teha, tõrjuda grafomaane, arvestada honorare (mis elukalliduse tõusu taustal üha kehvemaks jäävad) jne. Aga ametnikud ei s..u krae vahele, see on pluss.”)
Selline luterlik
Nojah, “kirjutavad ilma sundimata”. Nagu ta ise ei kirjutaks. Rääkis kunagi, et tegelikult ikka maadleb ja nikerdab kah. Ei ole nii, et torust tuleb. Ehkki oli eksperimendi korras kunagi kirjutanud ühe jutu, “Elu allikad”, ühe joruga ja ühes olekus, et mis välja tuleb.
“On pandud segast nii palju, kui veel suudetakse,” nentis üks arvustaja ja Mihkel jäi nõusse. “On järgi proovitud, ega sealt midagi liiga head välja tule.” Muidu on ikka tammsaarelik ellusuhtumine ja töömoraal, mida Mihkel endale omaseks väidab. Selline luterlik, Tammelinnast pärit usk, et “töö, töö lunastab alati”, nagu Mihkel ise on kirjutanud. Võib-olla ongi nii. Eramaja, ehkki Võru tänavalt, Ropka tööstuspiirkonnast. (Mihkel: “Meie elamine oli küllalt tagasihoidlik, kuivkäimla, kaevust toodi pangega vett, ei telefoni, autost rääkimata.”)
Aga eks eramajad on koht, kust ühe kohaliku õelkeele järgi on pärit “need vaesed vanematega lapsed”. Ehk “heast perekonnast”.
Mihkel ise kah, paadunud haritlasperest… millest ta suurt ei räägi, ainult mõnedest juttudest jooksevad läbi maailmade kokkupõrked, kui haritlane üritab prolest inimest teha, ja haledalt läbi kukub.
Märkavad, märkavad!
Ah, see polegi huvitav. Huvitav on, et luterliku töömoraali ülistaja, mees, kes Tammsaare kirumisele, kui jutuks tuleb “tee tööd…” tsitaat ja seda mõnitatakse, tsiteerib tavaliselt lõpuni: “… sina oled tööd teinud, aga kus on armastus?” on ise hoopis õigeusklik. Ja türklane ka veel.
Nimelt olla kuskil 16. sajandil laenanud kas Krimmi khaan või koguni sultan ise Ivanile kamba janit?are, kes Liivimaale kaasa toodud, siin ära eksinud ja otsustanud, et enam tagasi ei lähegi. Nendest väidab Mihkel ennast põlvnevat. “Miks ma muidu kirjutasin, et võib küll Türgit Euroopa Liitu võtta?” küsis ise ja rääkis, kuidas hiljem oli Türgi saatkond saatnud talle türgi veini. “Märkavad, märkavad!”
Neid igasugu lugusid on veel ja palju ja teised teavad niikuinii rohkem. Öeldes Mihkli enda sõnadega: “Kirjanik peab laskma endale juhtuda.”
Kes tsitaadi lõppu tahab teada, küsigu minu käest.
* * *
Mutist, ametlikult
Allikas: http://sinine.ehi.ee/ehi/oppetool/lopetajad/kneiman/mutiteos_32.html
Mihkel Mutt ilmub eesti kirjanduse “eesliinile” 1980ndate aastate algul iroonilise proosa viljelejana. Kirjanduskriitilisi artikleid avaldab ta juba seitsmekümnendatel, kuuludes niisiis Tiit Hennoste periodiseeringu kohaselt keskmisse eesti kriitikute põlvkonda. (Hennoste, 1997)
Ta loob enesest reljeefse imago, olles irooniline, jõuliselt sarkastiline ning arrogantne. Loomingu hilisematel perioodel on tema stiil ja seisukohavõtud leebunud, kõige ehedamal kujul on vast säilinud tema arrogantsus, teatav snobism. Ühelt poolt on tegemist distantseerumisega, kõrvaltvaataja positsioonile jäämisega, parem oleks isegi öelda ülevalt alla vaatamisega või üleoleva jälgimisega. Mutt on algselt marginaalsem, nagu mittepoliitiline kunst stagnatsiooniperioodil üldse. Samas on Mutt marginaalne ka tolle aja eesti kirjanduse “mikrokosmoses”. Ta ei haaku tammsaare-mälguliku talupoegliku realismiga ning selle arvukate arendustega ega nooreestiliku -ismide vaimustuse ning sarnaste katsetuste jätkamisega kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel.
Kaheksakümnendatel on Mutt reeglina kosmopoliitne, isegi antipatriootiline, anglofiilne ning apoliitiline. Sel perioodil jääb ta rõhutatult privaatsfääri, ta ei tegele ühiskondliku moraaliga, on kriitiline nii kaasaja kui kaasaegsete suhtes. Mutt levitab antihumanismi ning asotsiaalsust (subjektikesksust), seisab niinimetatud progressiivsele kirjandusele vastu ning ei tegele rousseau’liku ühiskonna parandamisega. Üheksakümnendatel muutub ta seevastu tunduvalt sotsiaalsemaks, ka poliitilisemaks ning rahvuslikumaks. Poliitikapõlastusest saab koguni poliitikalembus. Seesugusele järeldusele võib jõuda, lugedes tema 80ndate romaane ning kõrvutades neid viimase kümnendi kirjutistega, aga ka vaadeldes tema “moondumist” vabakutselisest kirjanikust ministeeriumiametnikuks, seejärel ajakirjanikuks ja toimetajaks. Siiski on tegemist tunduvalt mitmepalgelisema ning subtiilsema arenguga, mis ei ole ühese opositsiooniga kokku võetav. 80ndate lõpu 90ndate alguse eesti kirjandusele omaselt muutuvad Muti tekstid järjest följetonistlikumateks, paralleeltekste loovateks, tugevalt minakeskseteks, mängulisteks. Ka teistele aktiivsematele eesti kultuuriinimestele on sel perioodil iseloomulik imago tähtsustumine, meediapilt autorist tõuseb järjest olulisemale kohale. Kunstnik ei teki iseenesest, vaid teda tuleb teha, autori roll (nimi) tähtsustub. Nimetatud tendents avaldub ka Mihkel Muti puhul, kes võtab oma imid?i kujundamise iseenda kanda.
Mutt on mängur, aga veelgi enam meeldib talle teiste mängu jälgida. Ta püüab mängu jätkata ka ametniku ja toimetaja rollis ning kui see osutub võimatuks, siis lahkub ta ametist. Ta säilitab privaatsuse stiilis ja mõttes, ka ajakroonikat kirjutades ning selle objektiks olles. Kaasaegsetest sarnaneb ta stiililt ning tsitaatide pikkimiselt tekstidesse Mati Undiga, edevuselt Vaino Vahinguga ning iroonia poolest Jaak Jõerüüdiga. Mutt toetub “intellektuaalse romaani” praktikale ning kirjandus- ja kunstiteaduste “täppismeetodile”. Ta hakkab eesti proosat reformima juba oma esimeste artiklitega (mis on 1985. aastal raamatuna avaldatud, aga kohati juba kümme aastat varem kirjutatud lugudes), hägustades uuskriitilisel kombel piiri kirjaniku ja kriitiku vahel. Tähtis pole enam teksti tüüp, vaid sõnum.