Mõne kuu eest leidis Venemaal opositsionääride koosolekul aset “amüsantne” vahejuhtum. Kõnet pidavat malemeistrit ja opositsionääri Garri Kasparovit ründas lendav peenis. Muidugi mõista riputasid klipi üles ka kõik Eesti uudistekanalid. “Eh, Venemaa paneb ikka täiega,” mõtlesin mina ja linkisin video edasi sõbrannale.
Reaktsioon oli üllatavalt tuim. Lähemal torkimisel selgus hämmastav asjaolu – noorel daamil polnud õrna aimugi, kes on Kasparov! Või kui, siis väga ähmaselt. On vist mingi venelane, tegi vist sporti? “Sa seda ikka tead, kes on Hodorkovski?” küsisin naljaga pooleks. Ei teadnud. Toonitan, et tegu oli intelligentse ja kultuurse naisterahvaga, kel veerandsada täis ja kes on mingis mõttes poliitikaga vägagi hästi kursis. Barack Obama? USA presidendikandidaat, olge lahke. Angela Merkel? Saksamaa kantsler, milles küsimus. Kuna asi ei andnud mulle rahu, uurisin teisteltki eakaaslastelt, aga ka kooliealistelt, kui teadlikud on nad Venemaast ja Venemaal toimuvast. Mis selgus? Kõik lääne poole jääv – palun väga, teada. Ida suunas – null.
Ühekülgsus
Jääb mulje, et praegusel kujul teavad noored eestlased Venemaast ja seal toimuvast ilmselgelt liiga vähe ja liiga ühekülgseid asju. Üks lihtne võimalus, kuidas pisutki parandada teadlikkust meie suurest naabrist, oleks kasutada selleks keskkooli kohustuslikku kirjandust. Aga seegi on praegusel kujul liialt klassikasse kaldu.
Ma ei eita, et vene kirjanduse klassika on suurepärane ja vajalik (kui vürst Bolkonski surma sai, lahistasin ma südamest nutta). Aga olgem nüüd ausad – mida peaks “Jevgeni Onegin” ütlema ühele keskkooli kutile, kes vabal ajal kuulab nu-metal’it? Või mida muud peale hämmastuse peaksid ühes vemmeldava verega murdeealises tekitama Pu?kini kirjatükid, kus naisterahval piisab vaid pahkluu näitamisest ja mehel läheb sisuliselt pilt eest?
Vahetus oleks vajalik
Eesti keeles on ilmunud terve ports väga head uuemat vene kirjandust. Ma ei räägi Jerofejevi “Moskva – Petu?kist”, mida noorsugu tõesti võib ehk pisut valesti tõlgendada. Aga meil on trükitud ohtralt Pelevinit, kes näitab postnõukogude ühiskonna üleminekut kapitalismile kogu selle glamuurses absurdsuses. Gelassimovi “Janu”, mis kirjeldab salingeriliku nappusega T?et?eenia sõda ja seda, kuidas kiirele jõukusele määratud sotsiaalne keskkond prevaleerib sügavamate väärtuste üle. Või kas või äratrööbatud Dovlatovit, kes peaks olema kohustuslik kirjandus ainuüksi seetõttu, et meeleolukamat pilti 1970ndate aastate Tallinnast on raske luua.
Seega, kui oleks minu teha, vahetaksin ma suure osa keskkoolide vene kirjandusklassikast välja uuema vastu (ehkki kahtlemata oleks kihvt, kui õpilased loeksid nii ühte kui ka teist, aga ilmselgelt pole see õppeainete mahtude juures reaalne). Muidugi on tore, kui pealekasvav põlvkond teeb tutvust vene klassikutega ja õpib tundma prantsuse keelt kõnelevat vene aadlikku, aga praegusel kujul, kus kohustuslikus kirjanduses domineeribki valdavalt 19. sajandi literatuur ja kõige moekam sulekunstnik suri aastal 1940, võib juhtuda, et preilide Larinate seiklused hirmutavad noored vene kirjandusest igaveseks eemale.
Ilukirjanduse jõud
Aga sõnastame teisiti. Kahtlen sügavalt, kas enamik eelnimetatud teostest suudab noortes empaatiat tekitada. Aga empaatia on vajalik. Ehk nagu on mingis intervjuus öelnud vene tänapäeva kirjandust tõlkinud muusikateadlane Jaan Ross: “See, mis toimub tänapäeva vene kirjanduses, on palju olulisem, kui meie ühiskond seda teadvustab. Et mõista, mis toimub tänapäeval eesti ühiskonnas, on sageli lihtsam leida võtit vene kirjandusest. Tänapäeva Vene ühiskond ei erine nii palju Eesti omast. Kuna vene kirjandus on lihtsalt palju suurem ja seal on rohkem autoreid, olen vähemasti mina oma Eesti ühiskonna peegeldust sealt otsinud ja leidnud.”
Seega aitavad kõik need uued vene kirjanikud kaudselt mõista ka neid protsesse, mis on teoksil siin.
Aga veelgi tähtsam on see, et just ilukirjanduse käes on jõud panna noor inimene mõtlema, mis värk ikka T?et?eeniaga on, miks mõistavad eri rahvad ajalugu nii erinevalt, kui killustunud võib üks suur riik ise sisemiselt olla või – palun väga – millisena näivad kõrvalseisjale väikelinlased-tallinlased. Ja tegelikult loob just see aluse sügavamaks huviks vene kultuuri vastu. Siis ehk ei jää õpilased juba ette igavaks peetud kirjandusest kõrvale vaatama, nagu 1980ndatel aastatel üks eliitkooli nooruk, kes ei tahtnud lugeda “Kuritööd ja karistust” ning läks viimases meeleheites Estoniasse samateemalist balletti vaatama. Peaasi, et telliskivi puutumata jääks!
“Nad on seal nii vaiksed!”
Oleks muidugi samas ka naiivne salata, et Venemaalt tuleb hetkel ka palju jama, mis kombineerub edukalt siinse vene elanikkonna kisaga, tipuks nõudmised “vene keel teiseks riigikeeleks”. Aga tuleb õppida kõrvuti elama, sest kumbki rahvas tõenäoliselt ei kao.
Just seetõttu olekski vaja, et noorte eestlaste suhtumist naaberrahvasse kujundaks ka miski muu. Muidu jääbki domineerima suhtumine, mida väljendas elavalt üks Peterburist kooliekskursioonilt naasnud keskkoolinooruk: “Ja kujutad sa ette, nad on seal nii vaiksed!”
* * *
Tibake koolide kodukülgedelt
Vaatame huupi suvaliste koolide kodulehekülgedelt, mida peab õpilane keskkooliaastate jooksul lugema. Kümnes klass näeb ette Pu?kini “Jevgeni Onegini” ja Lermontovi “Meie aja kangelase”. Üheteistkümnendas klassis loetakse Dostojevski “Kuritööd ja karistust” ja harvemini “Idiooti”, Tolstoi “Anna Kareninat” või “Sõda ja rahu” ning T?ehhovi teoseid. Viimasel õppeaastal on ette nähtud Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Üks ilmselgelt progressiivne kool oli lisanud lugemisnimekirja ka Majakovski, Jessenini ja Ahmatova luule.
Ja kogu lugu. Värskemast kraamist ei leia ka siis mõhkugi, kui päevadeks otsima jääda.