Tuntud vene etnoloog Lev Gumiljov on ühes intervjuus väitnud, et vana rahvusena on eestlased saavutanud surematuse. Gumiljovi väitel võime me täielikult välja surra vaid juhul, kui meid mõnes suuremas sõjas puhtfüüsiliselt maha tapetakse.
Kunagisest suurusest
Jättes siinkohal kõrvale küsimused sellest, kuidas klapib Gumiljovi poolt antud hinnang meie praeguse demograafilise olukorraga, esitame küsimuse hoopis sellest, miks meist ei ole saanud suurt – või vähemalt suuremat – rahvast?
Eeldused selleks on iseenesest täiesti olemas olnud. 13. sajandi alguses, kui me kroonikate ja muude kirjalike dokumentide vahendusel rahvana sõnastatud ajaloo valgusringi astume, pole meil põhjust kurta, nagu oleksime vaid üks kaduvväike etniline killuke suuremate rahvaste meres. Eesti hõimude tollane arvukus – kuni 200 000 – ületab kümnekordselt liivlaste tollase arvukuse, jätab kaugele maha Soome asukate arvu ning on suurusjärgult täiesti võrreldav Rootsi ning lähemate Vene vürstiriikide rahvaarvudega.
Miks see potentsiaal siis ikkagi ei realiseerunud? Vastuse annabki meile tegelikult Gumiljov: meid on järjest ja järjest maha tapetud.
Tapmislained
Muistse vabadusvõitluse täpset demograafilist kadu on meil üksnes kroonikate valguses raske hinnata, kuid kahtlemata olid terve inimpõlve kestnud võitlused – eriti Lõuna-Eesti maakondades – arvestatavad. Peale otseselt võitlustes tapetute tuleb lisada aga ka naabermaadesse, eriti Soome pagenud sõjapõgenikud.
Teine suurem tapmistelaine tabas sadakond aastat hiljem Põhja-Eestit ja Saaremaad. Jutt on muidugi Jüriöö ülestõusust ja selle ülijõhkrast mahasurumisest Liivi ordu poolt. Mõnede ajaloolaste väitel tapeti ülestõusule järgnenud karistusoperatsioonide käigus Harju- ja Saaremaal koguni kuni kolmandik kogu rahvast.
Ometi poleks isegi need kaks dramaatilist perioodi meie ajaloos iseenesest veel pidanud suruma meid väikerahva lohutuse staatusesse.
Demograafilise selgroo murdmine
Kaotustest – ja üldisest kõrgest surevusest – hoolimata taastus rahvastik endisele tasemele üsna kiiresti, vaid ühe-kahe põlvkonna jooksul. Põhjus selleks oli väga lihtne: tänu madalale keskmisele elueale koosnes rahva enamik valdavalt viljakas eas inimestest. Kui siia lisada ühiskonnas domineeriv viljakusekultus, krooniline tööjõu vajadus ning rasestumisvastaste vahendite praktiline puudumine, pole midagi imestada, et taluõued õige pea taas lastest kihasid.
Meie ajaloo saatuslikud järgud langevad pisut hilisemasse perioodi – 16. ja 18. sajandisse. Loomulikult on jutt Liivi sõdadest ja Põhjasõjast. Just siis murti eestlaste demograafiline selgroog ja seda vigastust kanname endas tänaseni.
Kustkohast tuleb vahe
Ent pisut arve. 16. sajandi keskel küündis tänase Eesti ala elanike arv hinnanguliselt 400 000 inimeseni. Sellega võrreldes olid Moskva võimu alla ühendatud vene vürstiriigid tõepoolest tunduvalt rahvarohkemad. Erinevatel hinnangutel elas Moskoovia aladel sel perioodil umbes 6 miljonit inimest. Kui arvestada aga territooriumi suurust, tasakaalustas Liivimaa asustuse kompaktsus suuresti venelaste arvulise ülekaalu.
Meie vahetud naabrid Läänemerel – Taani ja Rootsi – jäid igatahes endiselt meiega võrreldavasse suurusjärku. Aastal 1600 oli Taani (ilma Norra ja teiste valdusteta) rahvaarvuks kõigest 600 000 ja ka Rootsi rahvaarv 750 000 pole mingi suurriiklik näitaja.
Paraku kahanes Eesti rahvastik just nimetatud ajal 1558. aastast 1624. aastani kestnud võitluste, taudide ja näljahädade tulemusena kõigest neljandikuni Liivi sõdade eelsest. Ja siin see vahe vahele tulebki.
Muu maailm tormas ette
Kuigi järgneva kolme inimpõlve jooksul tõuseb rahvaarv uuesti neljasajale tuhandele, kahaneb see Põhjasõja sündmuste tulemusena uuesti vaid neljandikuni eelnevast. Olukorra iseloomustamiseks tasub meenutada Peeter I käsku oma väejuhile Liivimaal, Boriss ?eremetjevile: hävitada kõik, mis ette jääb. Veel kõnekam on aga ?eremetjevi mõne aja pärast Peetrile saadetud vastus: “Valitseja, pole enam, mida hävitada.”
Jah, sel ajal, kui meie 16.-18. sajandini võitlesime rahvusena puhtfüüsilise ellujäämise eest, tormas muu maailm meist demograafiliselt kaugele ette. 18. sajandi teiseks pooleks oli Venemaa rahvaarv kasvanud juba 25-30 miljonini, miljoni piiri olid 18. sajandi alguseks ammu ületanud ka Taani ning Rootsi rahvaarvud.
Miljon tänapäeva mõistes ei ole muidugi midagi erilist, kuid Eesti asustusega võrreldes oli vahe ometi mõlemal juhul umbes kümnekordne.
Vae victis. Häda võidetutele.
Lugu ilmub koostöös portaaliga www.syndikaat.ee