Trammiga seoses meenub linnakodanikele ühe esimese asjana kunagise linnapea Jüri Mõisa ristikäik antud aparaadi vastu. Mõisa nimelt segas, et tramm kooserdab tal jalus, kui ta autoga punktist A punkti B siirdub. Õnneks ei läinud Jüri loll idee läbi, tramm jäi alles. Vastasel korral poleks tänavuaastal võimalik mingit juubelit tähistada ja üldse peaksime linnana nentima, et oleme totrusega hakkama saanud: ühistranspordina on rööbastel kulgev vagun igati rentaabel ning mugav asi. Eriti kui mõelda tipptunnile.
Esimese konka lugu
1870ndal aastal, kui avati Tallinn-Peterburi raudtee, mahtus kogu pealinn piirkonda, mis jäi raudteest vanalinna poole. Sõnaga, väike linn. Seni oli arengut pärssinud tõsiasi, et linn oli Vene tsaaririigi kindluste nimekirjas, mis seadis igasugusele ehitusele konkreetsed piirid. Kui Tallinn 1858 kindluste nimekirjast maha tõmmati, ei hakanud linna kiirem areng sugugi üleöö. Raudtee muutis asjaolusid märgatavalt.
Selleks ajaks töötas “tramvai” elik hoburaudtee juba paljudes maailma linnades, esimesena oli see avatud New Yorgis 1852. aastal, järgnesid juba Pariis (1854), London (1861), Berliin (1865) jpt. Vene impeeriumis tõmbas hobune esimest korda “konkat” – nagu neid vaguneid kutsuma hakati 1863. aastal; liin kulges Peterburis mööda Nevski prospekti.
Toona ei ehitatud hoburaudteid mitte linna rahadega, vaid nende arendamiseks müüdi vastav õigus erakätesse. Tallinna hoburaudtee kontsessionärid olid näiteks belglased.
Üleüldse hakati Tallinnas hoburaudtee vajalikkusest ja võimalikkusest rääkima 1880ndate aastate alguses, esimesed kaks liini (tänasest Vana Turu kaelast, restorani Olde Hansa juurest Kadriorgu ning sealtsamast Tartu maantee alguseni) avatigi augustis 1888. Linna tähtsamad näod kogunesid esimesele sõidule 22. augustil, kõnede ja shampuse saatel lõikas lindi pidulikult läbi Eestimaa kuberner. Meeleolu oli muidugi ülev ning esimestel päevadel sõitis konkaga koguni 5000 inimest päevas – ilmselgelt pigem uudishimust uue tehnilise saavutuse vastu, mitte reaalsest vajadusest.
Hoburaudtee allakäik
Voorimehed olid närvis: võistlejat transpordi vallas võeti vastu kõigil muudel viisidel, välja arvatud külm rahu. Rööbastele valati solki, sisse pilluti trammivagunite aknaid, rööbastele ehitati takistusi – kas kividest või siis sõideti lihtsalt vankriga risti teele ette. Paraku lõppes jama kiiresti: linnavõim karistas voorimehi karmilt, väänati soolaseid trahve ning aktiivsemad mehed topiti kongi.
Umbes sel ajal kui tallinlased konkaga harjuma hakkasid, see on XIX sajandi lõpul, mõeldi mujal maailmas juba mootor- või elektritrammile, need võeti ka üsna kiirelt käiku.
Tallinnas käis hoburaudtee samal ajal kiirelt alla: vagunid väsisid, teid ei remonditud ning peagi sai hoburaudteest esialgse vaimustuse asemel nurisemisobjekt. Nii näiteks avaldas pilaleht “Kilk” 1912. aastal karikatuuri konka kohta: “Vagunit tõmbab hirmsa kiiruga lihaseline hobu, kelle sõõrmeist purskab võimas aurujuga. Pildi juures oli tekst: “Kilulinn on üks suurematest linnadest Baltimere ääres, kus väga palju vabriku korstnaid, joogikohtasid, vanu tornisid ja salamonopolisid on. Kõige tähtsam aga kõigist kilulinna sisseseadetest on ta kuulus sõiduriist, mida siin saksa keele järele “konka” nimetatakse. Sel käib miski masin ees, mis väga hobuse nägu on ja ta liikumise kiirus on kolmes tunnis pool versta. Ainus viga on tal see, et ta jooksul koledasti hüppab ja niisugust raginat sünnitab, mis aina kõrvad lukku paneb. Selle pärast o kõigil, kes tema peal sõidavad, suured takutombid kõrvas. Siinjuures saadan sulle selle imeliku riista pildi (Väljavõte Ameerika laevapoisi kirjast)”.
Pilt on enamvähem selge.