Seda, kes astub mõhna peal, on loomulik nimetada mõhnjalaliseks. Selliseid on loomariigis nii Vanas Maailmas (küüruga kaamelid) kui ka Uues Maailmas (küüruta laamad).
Siiamaani eksisteerivad zooloogide seas lahkarvamused selle kohta, kas mõhnjalalised moodustavad omaette seltsi või kõigest sõraliste alamseltsi.
Aastatuhandeid vana teener
Mõhnjalgseil loomadel on palju lausa imelisi eripärasid, milliseid ei kohta sõralistel ja milliseid ei leia üldse kellelgi teistest imetajatest. Näiteks mõhnjalaliste punased verelibled ei ole ketasjad, vaid ovaalsed. Selliseid kohtab veel mõnedel roomajatel, kuid mitte kellelgi teistest imetajatest.
Mõhnjalalistel ei ole päris sõrgu, vaid nürid, kõverad küünised. Kõndides või joostes toetuvad nad mitte varbaotstele nagu sõralised, vaid kõigile varbalülidele ja ka tallale, mille moodustab lai, elastne, tugev sidekoeline padjand ehk mõhn. Tänu sellisele jalaehitusele suudavad mõhnjalalised erinevalt kõikidest sõralistest joosta või kõndida mitte lihtsalt kiiresti, seda suudavad ka paljud sõralised lühikest aega, vaid kiiresti ja kaua. Kogu varbapinnaga astumine, ja mis kõige tähtsam, mõhnkehaga maa peale toetumine, võimaldab lööklainete kiiret kustumist, vapustused ei väsita liigeseid ja tänu sellele on mõhnjalaliste kiire ja kestev jooks näiteks raske koorma all võimalik ja täiesti reaalne nähtus. Seda on inimesed Aafrikas ja ka Lähis-Idas kasutanud enda tarbeks juba aastatuhandeid.
Sõralistest näiteks pole võimalik ratsaloomi vormida. Mõhnjalaliste reied aga on eristunud kehakontuurist, tänu millele jooksevad nad praktiliselt kõik traavi, ühe kehapoole mõlemad jäsemed liiguvad ühes suunas korraga.
Kust ta pärit on?
Mõhnjalalised tekkisid väga ammu, eotseenis (55-37 miljonit aastat tagasi), aladel, mis praegu moodustavad Põhja-Ameerika mandri. Kuid osa kaamellaste sugukonna liikidest siirdusid Vana Maailma aladele Aasiasse, Aafrikasse ning ka Euroopasse. Teine osa, laamade eelkäijad, liikusid Lõuna-Ameerikasse, tõsi, suhteliselt hiljuti – plio- või pleistotseenis (umbes viimase 5 miljoni aasta jooksul).
Kaksküürkaamel ehk baktrian (mongoli keeles haptagai) on olnud ulukiliigina inimesele tuntud kümneid aastatuhandeid.
Aga Euroopas, see tähendab zooloogia teaduse jaoks, avastas baktriani esmakordselt N. M. Pr?evalski (samanimelise hobuseliigi avastaja) 1878. aastal Tsentraal-Aasia kõrbealadel.
Haptagai on kodustatud baktrianiga äärmiselt sarnane, suur, tüvepikkusega kuni 360 cm ja õlakõrgusega kuni 210 cm, kuni 700 kg kaaluv loom, kes on inimest iidsetest aegadest teenindanud.
Ulukkaamelid elavad looduses 5-9-liikmeliste karjadena, mis koosnevad emastest ja noorloomadest, karja juhiks on domineeriv emane ja üks täiskasvanud isasloom, kes ei pruugi olla aasta karja juures. Isaskaamelid elavad väga sagedasti, võib-olla enamasti, üksi.
Ainus poeg
Tiinus vältab kaamelil umbes kolmteist kuud (365-440 ja rohkemgi päeva). Viljastatud munaraku implanteerumisest poja sündimiseni vältab tiinus 11-12 kuud, kuid kaamelitel on latentse ehk peidetud või “edasilükatud” tiinuse võime, viljastatud munarakk võib olla ootel mitu nädalat. Sünnib alati üksainus poeg, kes on väga suur (45 ja rohkemgi kilo raske). Normaalne sünnitus võib kesta kaks tundi ja üle selle, sünnitust kiirendab tõhusalt juba osaliselt ema kehast välja paistva ja protsessist ilmselt tüdinud kaamelipoja veniv, inisev, ümisev hüüd.
Baktrianide (kaksküürkaamelite teaduslik nimi) kasvatajatel mongolitel, kalmõkkidel jt on traditsiooniline puidust vilepill, mis imiteerib seda sündiva kaamelipoja inisevat üleskutset: “Emme, sünnita mind juba ära!” Kui emakaamelil on sünnitusega raskusi, mängitakse talle sellel pillil vastavad palad, millest on alati kasu.
Kaameli piim, mida poeg saab enam kui aasta jooksul ja mida kaamel toodab 4-5 liitrit päevas, sisaldab 6,4% rasva, 4-5% laktoosi ja üle 6% lämmastikühendeid, mis teeb selle üliväärtuslikuks kääritamise tooraineks. Kaamelipiimast tehtud vägijoogid (kumõssid, airaagid) on tõelised elupäästjad (võite uskuda kõrbes käinud zooloogi, need päästavad janust, väsimusest ja mis kõige tähtsam – tüdimusest).
Kaksküürkaamelist kirjutaksin hea meelega palju pikemalt, kuid Euroopas on alati kõige rohkem muljet avaldanud (ja laiemalt tuttav olnud) siiski üksküürkaamel ehk dromedar.
Sünnilt sirgeselgne
Kes on (või kas ongi üldse kunagi) üksküürkaameli eriline esivanemaliik, ei tea paraku küll keegi. Ent eksisteerib tõsiselt argumenteeritud arvamus, et üksküürkaamel on aretatud kaksküürkaamelist kui esivanemaliigist.
Asi on nimelt selles, et mõlema kaameli vormi embrüol on teatud arenguastmel selgelt eristatavad kahe küüru hakatised, mis dromedaril hiljem sulavad ühte. Üksküürkaameli aretusprotsess pidi leidma aset (Araabia poolsaarel, Kirde-Aafrikas?) küll väga ammu. On leitud koormat kandva üksküürkaameli kujuke (Egiptus), mille vanus on tublisti üle 5000 aasta.
Vana Maailma kaamelite pojad sünnivad täiesti sirge seljaga, millel on aga kindlalt eristuvad vastavalt kas kaks või üks tühja “seljakotikest”, kuhu juba esimesest emapiimalonksust hakkab kiiresti-kiiresti kogunema rasvkudet, nii et juba nädalavanusel kaamelipojal on küürukesed olemas.
Sirge seljaga sünnivad ka Ameerika mõhnjalalised – laamad, kelle perekonda kuulub kaks ulukiliiki – guanaako ja vikunja – ning kaks kodulooma – laama ja alpaka. Ka Uue Maailma kaamellased on ülipädevalt kohastunud väga raskete, ekstreemsete keskkonnatingimustega: kõrbe ja poolkõrbe aladega, mägimaastikega, kõrgustega üle 5 km merepinnast. Vähemalt 4000 aastat tagasi Peruus kodustatud laama on Uue Maailma suurim kohalik koduloomaliik ja sellega olnud tõeliseks elu aluseks inkade riigis Põhja-Equadorist Kesk-T?iilini ja muidugi terves Peruus.
Ei mingit küüruga vee tassimist
Mitte kuskil ei ole kaamellastel mingisuguseid veevarude reservuaare, õõnsusi või kotte, nagu tihtipeale arvatakse. Suurimetajate jaoks lausa erakordse võime kaua aega veeta elada, elada ekstreemtingimustes ja teha veel praktiliselt joomata rasket tööd, selle omaduse eest on kaamelid ja laamad tänu võlgu oma erilistele neerudele ja vereomadustele.
Nimelt suudab selline loom neerus moodustuvast primaarsest uriinist suunata tagasi verre üle 90% vett! Nii et karavanis töötav (näiteks Sahara kõrbes) kaamel eraldab väliskeskkonda urineerides mõned niitjad, viskoossed liimitaolised uriinipaelad ja ükski inimarst ei usu, et see loom ei ole ureemilise kooma seisundis. Vetarstid aga usuvad küll ja õigesti teevad.
Kui aga joogivett on palju (ja kaamel suudab korraga juua üle kahesaja liitri), siis pissib see loom nagu üks eluga rahul tubli hobune kunagi.
Äsjajooksnud loom süüa ei kõlba
Lõpetuseks uudishimulikele turistidele (kes peaksid sattuma piirkonda, kus mõhnjalg on igapäevane elukas) üks hoiatus: pärast kas või pooletunnist kiiret jooksmist ei kõlba näiteks guanaako liha söömiseks õige mitu tundi, sest sellel loomal on jällegi erakordne omadus hoida alles lihaskoes tugeva lihaselise aktiivsuse tõttu moodustunud piimhappe ühendeid väga pikalt, ilma et ta peaks neid kas higiga või urineerides organismist väljastama.
Kui tuletada meelde, et väsimustunne pärast tugevat lihastetööd tekib just nimelt kasvava piimhappe kontsentratsiooni mõjust kehasisestele nn proprioretseptoritele, saame veel ühe võimaluse tunda vaimustavat imestust nende väga eriliste loomade üle.
* * *
Ütle mulle, kes on kaamel!
Kaameleid peetakse Aafrikas ja Aasias. Nad on ideaalsed kõrbeelanikud: suudavad suvel olla joomata kuni nädal, kevadel rahulduvad taimedest saadava veega, söövad ka teravate asteldega taimi. Kaamelid on üle kolme meetri pikad ja harilikult 2-2,1 meetrit kõrged, suuremad neist kaaluvad üle 800 kg. Kaamel suudab kanda rohkem kui 700 kg koormat, ehkki harilikult tehakse koorem 200-400 kg raskune, ja läbida ööpäevas ratsanikuga kuni 100 kilomeetrit (umbes 12 km/h). Kaamel elab 30-40-aastaseks. Ta on tõeliselt kasulik elukas: temalt saadakse villa, nahka, liha ja piima; piimast tehakse kumõssi, võid ja juustu; 4-aastaselt hakatakse teda kasutama tööloomana.
Isased loomad peavad jooksuajal julmi ning jõhkraid taplusi, kaamelite poegimise vahe on 2 aastat, tiinus kestab 12,5-14,5 kuud ning korraga sünnib üks poeg. Üksküürkaamel ehk dromedar elab ainult kodustatuna Aafrikast Indiani ulatuval alal, kaksküürkaamel elab Kesk-, Sise- ja Väike-Aasias ning Hiinas.
On olemas ka üliharuldane ulukkaamel, näiteks 1940ndate aastate lõpul õnnestus ühel Mongoolia filmigrupil väikest ulukkaamelite karja ka filmida. Arvatakse, et tänapäeval elab ainult kaks (väikestest karjadest koosnevat) suuremat ulukkaamelite karja – Mongoolias ja Hiinas.