Soome-ugrilaste viies maailmakongress toimus sedapuhku Handimaal, selle pealinnas Hantõ-Mansiiskis. Sündmuse tähtsust iseloomustab tõsiasi, et korraldavaks jõuks oli sedapuhku mitte mõni soome-ugri rahvas, vaid Vene föderaalvõim. Samuti oli kongressiga kohakuti ajastatud Euroopa Liidu riigipeade kohtumine Venemaa värske presidendiga. Varemnägematu kvaliteedi tõi Eesti, Ungari, Soome ja Venemaa presidentide austav osalemine maailmakongressi avamisel.
Uued nimed
Oodatult sündis Vene riigi sees ootamatusi, mida ükski osaline polnud osanud ennustada. Esimese üllatusena Eesti delegatsiooni jaoks tuli kogeda vastuvõtjate ebatavaliselt hästi läbi viidud kodutööd. Vähe sellest, et meie grupi hooldusmeeskonna üks võtmetegijaid tundis delegaate ja vaatlejaid nägu- ja nimepidi – põhjaliku taustauuringuga oli tuvastatud eestlaste ka seni varjatuimad sopid. Nii näiteks oli Juku-Kalle Raidi osalejakaardil ladina tähestikus tema tavapärane nimi, mille järgi me teda ikka tunneme. Kirillitsas aga oli meil tegu Juku Kole Raidiga. Kogu Eesti grupp võttis selle täpsustuse tänu ja rõõmuga omaks.
Tegelikult oli korraldajate sisetunne neid hoiatanud üllatuste osas. Paraku peeti nende peamiseks allikaks Eesti delegatsiooni, eriti meiega kaasas olnud kingituspakke. Abivalmilt laaditi kingitusekastid bussile ja nägime neid alles kahe päeva pärast – viimne kui üllatus tuli ju üles leida. Ühtlasi selgus, et Art Leete uurimusraamat “Kazõmi sõda”, mis käsitleb hantide vastuhakku Nõukogude võimule, kuulub oma ajaloolise sisu tõttu ebasoovitava kirjanduse hulka, mis rikub üldist peomeeleolu.
Sääsed
Teise üllatusena olid linnatänavad praktiliselt tühjad sääskedest ja inimestest. Sääskede osas: kolm päeva enne maailmamastaabi sündmusi mürgitati nad kõik ära. Inimeste osas ei julgenud eestlased pärast seda väga urgitseda – leppisime hooldusgrupi pealiku selgitusega, et Hantõ-Mansiiski elanikel on iidne ja põline tava suveks daat?adesse kolida.
Linn ise oli varasemate külastustega võrreldes tundmatuseni muutunud – julge (tihtipeale püstkojast inspireeritud elemente sisaldava) arhitektuuriga, verivärskelt naftaraha järele lõhnavad hooned, laiad (ja puhtad) tänavad, värske asfalt. Ei mingeid Lenini kuju all rohtu söövaid lehmi linna peaväljakul, keda võis kohata veel mõni aasta tagasi. Oma hilisematel öistel patrullkäikudel püüdis Juku Kole Raid kinni ühe kohaliku mehe, kes rääkis koleda loo, mille järgi veel paar päeva varem kaotati linnast lisaks sääskedele ja inimestele ka vanad palkmajad. Mõned kultuuriväärtused, nagu näiteks vürst Potjomkini pärand, on meie naabri juures jätkuvalt elujõulised ning au sees. Pole neid hävitanud aeg ega kaotanud globaliseerimine.
Eesti punk
Tuleb tunnistada, et kongressi korraldus oli kõrgel tasemel. Igale grupile oli eraldatud lisaks hooldemeeskonnale oma buss või kaks, võimuesindajate kostitused varustatud ülirikkalikult. Huvitaval kombel oli samal ajal Handimaa pealinnas ka Siberi miilitsate ja eriüksuslaste kokkutulek, mis andis kogu sündmusele juurde nii mõnegi tärni.
Ülipüüdlikkus külaliste heaolu ja sündmuste korraldamisel tekitas omapärase, nõukogude-aegse déj? vu tunde. Gruppi püüti hoida pidevalt koos ning liikumisi tihedas ajagraafikus. Eestlased ja ungarlased majutati seejuures värskesse, rahvusvahelisse spordilinnakusse, mis asus teiste soome-ugri rahvaste majutuspaikadest vähe kaugemal. Sellega prooviti nähtavasti tagada külaliste piisavat uneaega, mida hilisõhtune vennastumine ja juturääkimine kahtlemata oleks ju alatult lühendanud. Eestlased olid paraku tänamatud. Delegaadid Mart Meri ja Kaido Kama pühkisid tolmu vanadelt vaikse vastupanu võtete arsenalilt ning ülejäänud võtsid ennast täiesti süüdimatult nende eeskuju kiiluvette.
Juku Kole läks oma noorusliku ekstreemsusega isegi kaugemale. Aktiivsed luureretked öises Hantõ-Mansiiskis tõid saagiks lisaks ülalnimetatud põlisasukale ka kolm kohalikku spetsialisti, kes valdasid peast meie teise äratusaja punklaulude täisrepertuaari. Peast ja eesti keeles, nagu Juku-Kalle vaimustusest säravil silmil teatas. Kahtlemata oleksid nad järgmise punklaulupeo eksootilisteks pärliteks.
Ja siis tuleb Vene president
Viimasena keskenduksin ma laineid löönuma seiklustejada juurde. Kuivõrd ettevalmistusperioodil muudeti kongressi aja- ning tegevuskava mitmel korral ja üsna põhjalikult, siis kogenumad delegaadid ootasid mida iganes. Peateema sõnastaski Venemaa president Dmitri Medvedev, kes oma tervituskõne lõpus teatas, et hoolitsus soomeugri rahvaste eest on Venemaa jaoks niivõrd oluline prioriteet, et administratsioon on valmis toetama Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee peakorteri Soomest ületoomist, kui kellelgi selline hea mõte peaks pähe tulema.
Imet ei tulnud kaua oodata – maride värskelt sissevahetatud esindusjuht teataski oma sõnavõtu lõpus, olles üle läinud vene keelele, et punkt üks – mari rahva esindajad ei taha soomeugri ilusasse maailma poliitikat ning number kaks – mari rahvas toetab konsultatiivkomitee peakorteri ületoomist Venemaale. Täpselt sama puuga esinesid mordvalaste ja neenetsite esikõnelejad ning selle kongressi agenda oligi koos.
Ühtlasi selgus ka kongressi üllatusesineja Kossat?ovi kohaletoomise põhjus ja tema roll. Meedias on juba leidnud laialt kajastust tema Eesti presidenti solvav ja Eestit laimav etteaste. Oma leitmotiiviga ta muidugi ei üllatanud, küll aga oma filipika esituseks publiku valimisega. Soome-ugri rahvaid ähvardada ja eestlasi valedega rünnata on ju tore meelelahutus, aga kas selleks peab ikka sõitma Siberisse kongressile, mille otsuseid või seisukohti üldjuhul Venemaal tähelegi ei panda? Vastuse leiabki ühelt poolt mingil põhjusel esile kerkinud vajaduses Konsultatiivkomitee ületoomiseks Venemaale ja teiseks soome-ugri maailmakongressi asjaajamise korras. Nimelt peavad selle järgi sisulised küsimused lahendatud saama konsensuslikult ning tehniliste asjade puhul piisab lihthäälte enamusest. Kuidagi oli vaja teema sisulise küsimuse arutelu võimaluse pealt ära viia. Eestlased on selles mõttes tänu “pronksiajastule” hea sihtmärk ja olukordade politiseerimise vahend. Natuke üllatas korraldajaid muidugi meie presidendi keskmisest “kuumema eesti poisi” reaktsioon, millega keeratigi üle esimene saatuslik vint. Samas, peotuju poliitikaga rikkumise argumendiga läkski peakorteri küsimus tehniliseks, nagu stsenaarium seda nõudis.
Edasi aga tulid korraldajatele juba üllatused kaela, seda küll mitte Eesti delegatsiooni kingitustekotist. Asjad ei läinud üldse nii, nagu planeeritud, vaid läksid täiesti käest ära (ja selles on loomulikult süüdi eestlased, nagu ikka). Andres Heinapuu kinnitusel ei saagi juhtunust anda ajakirjanduslikku ülevaadet – tõepärasema pildi annaks teatriretsensioon. Võib-olla staa?ika teatrispetsina ta seda kunagi teebki, kui väga peale käia.
Paraku-paraku
Kokkuvõtvalt võib öelda, et põnev oli. Ruumipuudusel jäägu siinkohal lisaks lõppsessioonil etendatud punkteatri etendusele kajastamata ka eestlaste kulinaarsed väisangud Siberi Punase Raamatu lehekülgedele jne. Paraku läksid üleorganiseerimise kääriharude vahel lõikesse suur kultuuriprogramm, käsitöö näitusmüük ning kongressiga samaaegselt toimunud karupeied. Enamikust sellest jäid kongressi delegaadid loomulikult ilma. No mis sa teed ära! Ehk tsiteerides kunagist Vene peaministrit Viktor T?ernomõrdinit: “Tahtsime kõige paremat, aga läks nagu alati.”
Itaallaste seiklustega võrreldes läks eestlastel siiski vähe rahulikumalt – varandust kusagil ei terendanud, aga lõvid kuklasse ka ei hinganud. Vaatame, mis ootab ees nelja aasta pärast.