*
Teil tuli välja plaat 19. sajandi Eesti ärkamisaegsete hittidega. Miks? Kas lood olid teile varem nii südamelähedased?
Mul ei olnud enne “Ei saa mitte vaiki olla” plaati selle repertuaariga erilist suhet. Koolis me neid laule ei laulnud, üheski laulukooris ei ole ma osalenud ja laulupeolegi pole ma siiani kahjuks jõudnud.
*
Aga miks sai siis tehtud see plaat?
Kord tehti mulle ettepanek ühe luuleplaadi tarvis laulda K. A. Hermanni ja J. Kunderi laulu “Munamäele”. See lugu mõjus mulle väga võimsalt ja ma otsustasin isamaalistest koorilauludest teha terve plaadi. “Munamäele” on ka plaadi avalugu. Sellest sai kõik alguse.
Ma võiksin öelda, et rahvuslikud tunded on seoses selle albumiga suurenenud ja süvenenud küll. Mitte et ma nüüd marurahvuslane või metsik patrioot oleks, aga ma olen uhke oma esivanemate ja maa ja nende laulude üle. Ja see plaat on minu parim võimalus ja tahe üles näidata austust oma kodumaa vastu.
*
Mitme laulu sõnad teil juba varemalt peas olid? Mul, näiteks, läheb hümn alati kusagil
teise salmi lõpus ja kolmanda alul sassi…
Pean oma häbiks tunnistama, et mitte ühegi.
*
Olen alati neid lugusid väga hinnanud, aga pigem kultuuri- kui muusikaloolisest aspektist. Mida avastasite neid töödeldes?
Need laulud võivad tunduda pealtnäha lihtsakoelisena ja mõne loo puhul see nii ka on. Aga enamiku laulude harmooniad on tegelikult päris keerulised ning üliosavalt ja meisterlikult komponeeritud. Ma kuulasin üpris palju selleaegset koorimuusikat ja avastasin, kui vägevaid laule meil juba sada aastat tagasi kirjutati.
Ainuke asi, mis mind aeg-ajalt selle sessiooni ajal valdas, oli pisike masendus. Eriti alguses, kui me salvestasime klaveri, harmooniumi ja laulu, mille peale kogu seda asja üles ehitama hakkasime. See hall tiib käis mitmel korral üle me pea ja stuudio lagi oli ikka päris must. Paaril korral?mõtlesin, et see asi jääb pooleli. Et seda lauludesse sissekodeeritud ängi natuke leevendada, hakkasime erinevate pillidega heas mõttes veiderdama ja pilt läks kohe rõõmsamaks.
*
Kui kuulsin, et olete teinud plaadi Eesti ärkamisaegsete laulukestega, mõtlesin ma “oh õudust, mis rahvuslik paatos siit nüüd tuleb”. Plaati kuulates avastasin üllatusega, et paatosest on asi üsna kaugel. Kas hoidusite sellest meelega?
Kindlasti. Käsitlesime seda materjali äärmise õrnuse ja ettevaatusega. See on nagu noateral käimine, kus väikene libastumine võib kõik su püüdlused ära nullida.
*
Lugude seaded erinevad kardinaalselt sellest, kuidas oleme harjunud neid kuulma – enamasti kõlavad nad laulupeol kooriseades. Tuli see “võti” ise teie juurde või pidite seda kaua otsima?
Püüdsin endale ette kujutada näiteks Lüdigit, kes istub oma pisut häälest ära klaveri taga, viimistleb ja laulab läbi oma uut laulu “Koit”, enne kui ta seab selle mitmehäälseks koorilauluks. Püüdsin tabada ja säilitada seda autentsust. Mul oli visioon ühest Virumaa mehest, kes käis kord laulupidu kaemas ja tahtis ka neid laule laulda, aga teda ei võetud ühessegi laulukoori. Siis läks ta ülikoolilinna, laulupidude hälli kaare alla, leidis sealt lähedalt puhvetist mõned ärksamad moosekandid ja laulis neid laule nii, nagu tema oskas.
Ma ei püüelnudki stuudios neid laule lauldes mingi erilise täiuse poole ega lihvinud tundide viisi igat fraasi, vaid tegin igast versioonist paar duublit ja valisin hiljem puhtaima välja. Samamoodi ei tehtud ka saatemuusikutele erilisi seadeid, vaid lasti neil pigem lihtsalt ja vabalt musitseerida.
*
Kuidas eestlastel üldse rahvuslikkusega on? Kas seda tunnet napib? Või vastupidi? On neil tugev ühtsustunne?
Ma arvan, et kui vaja, on eestlased väga ühtne rahvas. Muidu ei paistagi see võib-olla välja. Igaüks podiseb oma territooriumi peal ja loobib naabrile kaikaid kodarasse. Aga kui on mingi jama, hoitakse kokku küll. Ma kujutan ette, mis toimus inimeste südametes möödunud aasta aprillikuus. Arvan, et mõtlesime kõik ühtemoodi.
*
Kuidas teil üldse eestlusega lood on?
Nagu ma juba mainisin, pole ma käinud ühelgi laulupeol. Lapsepõlves tundus see olevat kuidagi kauge ja pealinnakeskne. Reis Rakverest Tallinnasse, mida planeeriti meie peres vähemalt kaks nädalat, oli tolle aja võimalusi ja tingimusi arvestades sama suur ettevõtmine nagu praegu näiteks sõit Prahasse.
Teismelisena olid mul hoopis teised huvid ja ka hiljem on see minust kuidagi mööda läinud. Ma ei ole kunagi olnud eriline koorilaulude tulihingeline austaja. Järgmisele suurele ühislaulmisele lähen aga kindlasti. Aga üldiselt olen ma täiesti tavaline Eestimaa kodanik, kes tunneb nagu enamus meist samamoodi muret ja rõõmu oma maa ja rahva käekäigu pärast.
*
Mida üldse võiks tähendada eestlaseks olemine?
Ma arvan, et eestlaseks olemine tähendab täpselt seda sama mis Gruusias grusiiniks või Soomes soomlaseks olemine. Ega see eestlane nüüd midagi nii ebamaist ka ole, et temaks olemine midagi erilist peaks tähendama. Rahvas nagu iga teinegi siin ilma pääl oma uhkuses ja hääduses.
Tihtipeale tuleb ka muidugi lolluse ja rumaluse pärast piinlikkust tunda, aga seda juhtub ju parimateski maades. Viimati tundsin metsikut piinlikkust eestlaseks olemisest 1. juunil. Läksin oma lastega nende kaitsmise päeval Tallinna Loomaaeda.
Kohutavalt palju rahvast oli. Suuremalt jaolt venelased ja soomlased. Pidades ühe putka juures väikest kohvi- ja söögipausi, imbus sinna kaks noort eesti perekonda. Isad olid purjus ja üks neist, ühes käes õllepudel ja teises laps, rääkis teisele isale valju hääle ja suure õhinaga väikeste vaheaegade tagant kolm korda järjest, kuidas ta ühele tüübile ilgelt lõuga sõitis. Kõik naersid ja ta oli väga õnnelik. Mul oli nii piinlik ja süda läks pahaks ja nendest lastest oli mul kohutavalt kahju.
*
Kes on teie jaoks olnud tähtsad loojad?
Ma pean väga lugu teostest, mille loojateks on näiteks Jumal, Arvo Pärt, Emil Nolde ja Kurt Vonnegut. Minu nime on tihtipeale seostatud Tom Waitsiga. Ta on mind küll kindlasti mõjutanud, kuid ma ei võrdleks ennast temaga. Pigem olen ma inimene ja muusik, kellele on tema õpetused natuke külge jäänud.
*
Ja kuulge, kui tohib küsida, siis kust on tulnud teie pseudonüüm?
1990. aastate algul mängisin ma ühes bluusibändis trumme ja üheks minu suureks eeskujuks oli Led Zeppelini trummar John “Bonzo” Bonham. Bändi kitarristi Elmar Satsi arvates oli minu rüht ja mängumaneer Bonhamiga suhteliselt sarnane ja nii mind ristitigi Bonzoks. Olen seda nime kandnud juba pikka aega ja see on mulle väga omaseks saanud. Mu meelest on sellel väga tüse ja sõbralik kõla ning see on täiesti kooskõlas minu olemusega.