Ma jumaldan muinasjutte, eluaeg olen jumaldanud. Üle kõige meeldivad mulle võlumuinasjutud. Palju rohkem kui muinasjutud lihtsalt loomadest.
KÕIGEPEALT MUINASJUTUD
Mina, zooloog, saan vist isegi aru, miks see minuga nii on: võlumuinasjutud on reeglina vanade väljapeetud mütoloogiliste (omal ajal inimestele tõelistena tundunud suurtõdede) süsteemide eriti visa hingega killud. Ning loomaliigid, kellel on võlumuinasjuttudes omad kohad ja funktsioonid, pärinevad inimeste aastatuhandete vältel kogutud reaalsetest loodusvaatlustest ja tuginevad väga põhjalikule püüdele mõista loomade osa suures animeeritud terviklikus looduses.
Kes on lumeleopard ehk irbis vanades, omal ajal maailma valitsenud müütides? Ta on Iraani, Turaani, D?ungaaria, Tiibeti, Pamiiri, Himaalaja rahvaste ettekujutustes alati olnud noobel, vapper ja õiglane üksildane rüütel või vürstrüütel. Jätame kõrvale igati tõsise küsimuse, kas mainitud rahvaste ajaloos reaalselt tõesti ka sellised inimsoost vürstrüütlid eksisteerisid. Müütides ilma selliste tegelasteta aga kindlasti läbi ei saa. Ja lumeleopardi eluviis, tema elupaigad ja kogu tema käitumine mahuvad sellise personaa?i omaduste ja kirjelduste raamistikku tõesti suurepäraselt.
TÄIESTI ERILINE TÜÜP
Irbis elab suvel lumepiiri aladel, kõrgustel 3500-5500 meetrit, ta on võimeline poegi ilmale tooma enam kui nelja kilomeetri kõrgusel. Talle spetsiifilise toitumisviisi juures ei ole lumeleopardil rivaale ning konkurente. Nimelt: kui eelistatud saakloomi on palju, ja nendeks on kaljukitsed ja mägilambad, üliettevaatlikud, tohutu vilkad ja järskudel kaljudel üliosavad manööverdajad, kütib ta vägagi mõõdukalt, kuid seda peaaegu sajaprotsendilise efektiivsusega.
Mis omadust, anatoomilist või käitumuslikku, ma lumeleopardi puhul ka ei mainiks, olen ikka sunnitud lisama epiteedi “erakordne”. Tal on erakordselt tihe ja paks, kohev ja pehme karvastik; tal on erakordselt pikk ja tohutu paindlik ning tugev selg ja seda erakordselt laiade ja võimsate jäsemete juures; tal on erakordselt suured ja ettepoole suunatud sinkjasrohelised jäise säraga silmad, mis võimaldavad tal erakordselt täpselt hinnata vahemaad iga objektini, milleni tal on vaja jõuda, olgu see kaljukitse turi või kaljueend; ning tal on erakordselt pikk, üle 90 cm pikkune karvane, paks ja üüratult tugev saba, mis võimaldab tal hüppel erakordselt kontrollida oma keha liikumist, valitseda oma liikumise inertsmomentide (loomulikult töötab saba koostöös seljaga) üle. Ja kõige selle juures on ta erakordselt rahumeelne ja tagasihoidlik ning sealjuures väga
vapper.
KAUNEIM KASUKAS
Hämmastav loom! Tülikaid inimesi, karjuseid või jahimehi ei ründa ta kunagi, vaid päeva-paar kestnud jälitamise peale tuleb inimesele vastu ja näitab ennast ning seda väga viisaka distantsi peal – mõnisada, harva ka mõnikümmend meetrit. Sellega saadab ta jälitajale väga selge sõnumi: vaata mind, me ei saa olla sinuga konkurendid, ma olen superspetsialist, väljaspool konkurentsi, sealjuures olen ma tugev, suur ja väga hästi relvastatud, palun jäta mind rahule, meil pole mitte midagi jagada. Millega vastab sellele inimene, on teada: mul on vaja karjamaad oma loomadele, kuid eelkõige on mul, kallis vürst, tarvis sinu kasukat.
XX sajandi 30ndail aastatel toimus mitu väga prestii?set karusnahkade oksjoni, kus publikule esitati sertifikaat, mis kinnitas paljude tolle aja prominentide allkirjadega, et kaslaste sugukonnas on kõige kaunim kasukas just nimelt lumeleopardil.
Ma võin nõustuda sellega kui puhtesteetilise hinnanguga, ent kujutage ette, milliseks õuduseks muutis see sündmus lumeleopardide elu. Muidugi on irbis ammu – hävimisohus liigina – kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Tõtt-öelda ei ole meil väga selget ettekujutust, kui palju selle võrratu liigi isendeid on loodusesse alles jäänud. Loodetavasti siiski mitu tuhat.
LUMELEOPARDI LOSSID
Lumeleopard elab niivõrd raskesti ligipääsetavates kohtades, et tema loendamine pakub väga tõsiseid metoodilisi väljakutseid. Kõige lihtsam on siiski loendada neid D?ungaarias ning Talassias, seal elab irbis kõigest 600-1200 meetri kõrgusel, puude ja põõsaste vöötmes, kus enam-vähem ühtlasel ja püsival lumekattel jälgi lugeda on mõõtmatult kergem kui näiteks Himaalajas, kus irbise suvine tegevus võib vabalt kulgeda viie ja poole või isegi kuue kilomeetri kõrgusel merepinnast.
Sel rüütlil on elamuks rida kõrgeid losse, reeglina sügavates koobastes ja kaljulõhedes. Klassikaliseks sellise lossi tüübiks on sügav ja mitmekesiselt hargnev, mitme väljapääsuga koobas. Sellises kantsis valmistab emane irbis oma tulevastele poegadele aegsasti paksu pesa vildist, mida teeb ise oma udukarvadest. Karvu kasvab tal kõhu peal nii ohtralt, et palju ta neid oma kareda keelega sealt ka ei lakuks, ei muutu tema kõht iial kiilaks. Udukarva pressib ta käppadega väga tugevaks mitme sentimeetri paksuseks vildiks, mis on pealegi immutatud higi ja rasuga, see on ideaalne termoisolaator ja selle pindala võib tublisti ületada ruutmeetri.
SABA KUI ÕPPEVAHEND
Poegi sünnitab ta tavaliselt kaks kuni viis, väga harva on neid vaid üks. Võib oletada, et isegi kolmest-neljast vastsündinud pojast kasvavad suureks kaks noort looma. Emaga jäävad nad tavaliselt kaheks aastaks, tihtipeale isegi kauemaks, sest nende saakloomad on võimekad mägilased ja nende püüdmine on seotud väga paljude ohtudega ning nõuab pikka-pikka õpet.
Õppetöös ja laste kasvatamises kasutab emane irbis õige mitmekesiselt, ja ma ütleksin leidlikult ära oma üüratult suurt, tugevat, liikuvat ja pikka saba. Rahulikult lamades liigutab emairbis oma sabaotsa nii mitmel erineval ja kutsuval moel, et lapsed lausa peavad seda püüdma. Sabaotsa liigutustega meelitades innustab ema poegi kõrgelt alla hüppama, kasutama esikäppa saaklooma fikseerimiseks ja lubab seda hammustada. Saba on nii tihe, karvane ja paks, et laste hammustused ei tee sellele viga.
* * *
LOE LISAKS:
LUMELEOPARDI PÄÄSTMISE PROGRAMM
Irbise päästmise Euroopa programmi kureerib Helsinki Korkeasaari loomaaed ja mul on väga hea meel kinnitada, et viimaste aastakümnete jooksul on selle programmi raames olnud Tallinna Loomaaed eriti tähtsaks paigaks.
Meil sündisid regulaarselt iga kahe ja poole aasta tagant võrratud kaksikud ja kuna nende ema nimi oli Olivia, siis pidid ka kaksikute nimed algama “o” tähega. Seega on Tallinna Loomaaiast pärit karvased, täpilised printsid ja printsessid Oskar, Otto, Otiilia, Oliver jne, jne. Kunagi sündisid meil isegi kolmikud, küll teisel emasel, kelle nimedeks said ?illing, Nael ja Dollar. Neist kujunesid irbise programmiga tegelevate inimeste jaoks väga tähtsad tegelased.
Praegu ehitab Tallinna Loomaaed uut, kaasaegset, mägist ja loodetavasti ideaalilähedast aedikut lumeleopardidele alpinaariumis, keset juba mitu aastat funktsioneerivaid kaljukitsede ja mägilammaste mägesid. Seoses sellega kuulen alatasa kohkunud küsimust: “Aga lumeleopard on ju nende jaoks suurim kiskja, kuidas nad hakkavad elama ja mis saab leopardist, kui ta pidevalt näeb ja haistab võrratuid saakloomi, aga kätte neid ei saa?” Vastus on väga lihtne: loomad ei ole lollid, nad õpivad oma kogemustest ning toetuvad nendele. Meie sinilammastele – nahuridele, muflonitele, uriaalidele, marhooridele ja kõikidele teistele on ammu selge, et nende aedikutes on poegimine turvaline, sellistes tingimustes hakkavad irbise juuresoleku märgid mõjuma “saakloomaliikidele” võimsate paljunemise stimulaatoritena.
Lubage lihtsat võrdlust: miks meeldib noortele inimestele nii väga, istudes turvaliselt kinosaalis, vaadata õudusfilme? Mis puutub aga irbisesse endasse, siis muidugi hakkab ta sööma liha, vaadates pidevalt mõnusaid ja erutavaid filme Animal Planeti seeriast.