Prantsuse sõbrad õpetasid mulle Moldaavia pealinnas Ki?injovis (praeguse kutsungi ja õige nimega Chişinău) koolis – pigem küll naljapärast – lause “Aucune solution, seulement révolution”. 1968. aastal oli see Pariisi tudengite sõjahüüd, aga seitsmekümnendate lõpul rohkem nagu lõbusa joomingu ajal pillatud nali. Postmodernistlik revolutsioon kaotas, kuid kapitalism suri, draamast sai vodevill.
MINISTEERIUMI SÜÜTAJAD
Veel kümme aastat hiljem, 1980. aastate lõpul, kui Nõukogude Liit murenema hakkas, õpetasin seda loosungit omakorda järgmise põlvkonna Chişinău tudengitele, kes käepäraste vahenditega püüdsid parasjagu vallutada kohaliku siseministeeriumi hoonet.
Tookord see neil ei õnnestunud, panid lihtsalt siit-sealt põlema. Aga kahju on, asi on selles, et toona oli siseministriks miilitsakindral Vladimir Voronin, kes kahekümne aasta pärast sai Moldaavia presidendiks. Ja on president tänaseni. Pariisi 1968. aasta mai on pigem sümbol. Revolutsioon ei olnud mitte prantsuse oma, vaid ülemaailmne ja kestis rohkem kui üks kuu. See toimus mitte ainult Prantsuse ülikoolides, vaid kogu Euroopas ja Ameerikas. Isegi niinimetatud idablokis.
“Praha kevadest” kõneldakse sageli, Poola tööliste tulistamisest hoopis vähem. Kuid muutuste lainet tunti igal pool, sealhulgas ka Eestis.
KANGELASED: KARJANE JA KÜNNIMEES
Rumeenias oli 1968. aasta rahutu, ning rahvas tuli tänavatele, hakkas loosungeid hõikama. Ent Bukarestis oli demonstratsioonidel üpris eripärane, ma ütleksin balkanlik iseloom. Muutused algasid Rumeenias pisut varem, kui suri Gheorghe Gheorghiu-Dej, kes oli kaua aega Rumeenia kommunistliku partei juht olnud. Temaga koos hakkasid minevikku lahkuma vanad, Kominterni vaimus kasvatatud revolutsionäärid. Kommunistide-internatsionalistide asemel tulid võimule kommunistid-natsionalistid. Nende eesotsas oli noor Nicolae Ceauşescu.
Tõsi, ei saaks öelda, et see oli midagi ebatavalist. Sealsamas kõrval Jugoslaavias oli sarnane Tito re?iim, Albaanias Enver Hoxha. Nende diktaatorite jaoks oli põhiline sotsialismi ehitamine ainult omaenese jõududega. Vulgaarmarksismile lisaks sisaldas nende ideoloogia kohalikku mütoloogiat, mille kangelasteks olid karjane ja künnimees, kes välisvaenlase kõikidest surkimistest hoolimata elas kodumaa mägedes ja põldudel osavalt lihtsat, kuid tarka elu. Selles sarnanesid nad paljuski Balkani fa?istlike re?iimidega kolmekümnendatel-neljakümnendatel aastatel.
VÄIKESED MEELEHEAD JA TÄIELIK TOETUS
Ceauşescu reformid olid väga tagasihoidlikku laadi. Kommunistliku majanduse aluseid peaaegu ei puudutatudki. Riigi omand oli püha, eraomanikud jäidki majanduse teepervele. Sellele vaatamata tõusis Rumeenia elujärg tublisti. Selle maa ajaloos esimest korda võisid kodanikud lubada endale luksust osta selliseid kaupu nagu tolmuimeja, pesumasin või isegi auto. 1966. aastal pandi Renault’ mudeli põhjal kokku esimene Rumeenia sõiduauto massitootmiseks – Dacia 1300.
Veel üks näide normaliseerumisest on turism. Rumeenlased hakkasid puhkama Karpaatia mägedes ja Musta mere kaldal. Aga võimudele ustavad jõukamal järjel kodanikud võisid endale lubada puhkust sotsialistlikes maades. Eriteenistused hoidsid ühiskonda pideva kontrolli all, kuid rumeenlased õppisid ära võimudega mängimise. Teie meile meelehead ja väikseid elurõõme, meie teile täielikku toetust.
PRANTSUSE PRESIDENT DE GAULLE BUKARESTIS
Ceauşescu leidis veel ühe rumeenlaste tundliku koha – ametlikus esituses patriotismi, mitteametlikus aga folkloorse natsionalismi. Asi on nimelt selles, et esimest korda pärast sõda lubasid Rumeenia võimud endale välispoliitika üle vaadata. Üheks tähtsaks momendiks oli eriline positsioon Varssavi lepingu maade hulgas, erilised suhted Nõukogude Liidu ja lääneriikidega.
Selsamal 1968. aasta maikuul külastas Bukaresti vananev Prantsuse president Charles de Gaulle. Ta võeti vastu sama pidulikult kui sada aastat varem tema eelkäijat, Napoleon III. Ceauşescu liigutas Prantsuse presidenti. De Gaulle ütles koguni tema kohta: see on meie mees.
Tõsi küll, sõprusest ei tulnud midagi välja. Järgmisel päeval pidi De Gaulle koju tagasi minema – mässulised tudengid olid Pariisi vallutanud. Peale selle otsustas Bukarest – ehkki küll väga ettevaatlikult – taasluua niinimetatud Väikese Antandi.
Kolmekümnendatel aastatel oli selline liit, kuhu kuulusid Rumeenia, Jugoslaavia ja T?ehhoslovakkia. Nõrk vastukaal Nõukogude Liidule, Saksamaale, ja mis peamine – Ungarile. Sellest ei tulnud midagi välja. Broz Tito oli sellisteks mängudeks liiga tugev isiksus, aga reformeerunud t?ehhi kommunistid tahtsid vaid ehitada “inimnäolist sotsialismi”.
KÕIK LÕPPES VÄGA KIIRESTI
Ent ikkagi, kui Nõukogude Liit otsustas Varssavi lepingu väed T?ehhoslovakkiasse viia, oli Ceauşescu ainuke kommunistlik juht, kes keeldus kuuletumast. Ta ei lasknud Nõukogude ja Bulgaaria diviise läbi, kuulutas välja Rumeenia paramilitaarsete organisatsioonide mobilisatsiooni ja kutsus kokku hiiglasliku miitingu kommunistliku partei keskkomitee ette väljakult.
See oli tõesti ainuke kord kommunistliku Rumeenia ajaloos, kus võim ja rahvas olid üheskoos. Ceauşescu seisis rõdul, rahvas juubeldas tema jalgade ees. Minu isa, kes kuulas miitingu ülekannet, jutustas, et Ceauşescu oli hingestatud ja kõneles, et rumeenia rahvas ei lasku iialgi võõraste ees põlvili. Inimesed aplodeerisid talle ja hüüdsid patriootilisi loosungeid. Rumeenias tundus peaaegu kõigile, et nii jääb kauaks. Ent see lõppes väga kiiresti.
VAAT SELLINE IGAVENE NOORUS
Sama aasta 24. detsembril otsustasid Bukaresti üliõpilased õnnitleda pealinna elanikke jõulude puhul. Kokku tuli kaks tuhat inimest. Nad kõndisid peatänavatel, skandeerides: “Tudengid tahavad vabadust!”, läksid T?ehhoslovakkia saatkonna ette ja protesteerisid Vene okupatsiooni vastu. Siis aeti nad laiali. Kuid järgmisel päeval organisaatorid arreteeriti ja kuulutati hullumeelseteks. Sellega kõik lõppeski. Alles kakskümmend aastat hiljem toimus tõeline revolutsioon ja vananenud tudengid tapsid Nicolae Ceauşescu selle elu eest, mille eest nad 1968. aastal olid valmis surema. Vaat selline igavene rumeenia noorus, raisk.