1921. aasta juulis oli Kominternis ägeda sebimise aeg, sest veel usuti maailmarevolutsiooni. Kuussada väga erinevatest riikidest valitud delegaati kuulas Moskva Suures teatris hardunult Trotski kõnet, näha oli Leninit, Zetkinit, Souvarine’i, Schmerali, Terracinit ja teisi Euroopa kommunistliku liikumise tegelasi. Mis oli siis Lev Trotski programmilise ettekande põhisisuks? Ta ütles: “Kõik tööstuslikud pöörded toimuvad edaspidi just Ameerikas, sest USA-s on viimase sõja lõpust alates tootmise raskuspunkt. Iseseisvussõjast saati on USA-s olnud 16 majanduskriisi ja 16 taastumistsüklit iga 8-9,5 aasta tagant.”
Trotski väitis ka, et suured finantskonglomeraadid relvastavad riike ja päästavad valla maailmasõja, mille kestel teravnevad klassiantagonismid ja algab revolutsioon, mis läheb üle maailmarevolutsiooniks. Marksistliku teooria järgi moodustab I maailmasõja puhkemine kapitalismi üldkriisi esimese etapi, tekib sotsialistlik riik. Teine maailmasõda tähistab kapitalismi üldkriisi teist etappi, tekib sotsialistlik maailmasüsteem – ja nii edasi.
MARX POLNUKS ENNUSTUSEGA NÕUS
Karl Marx nägi neid asju hoopis teistmoodi kui Trotski ja tema sõbrad. Erinevalt viimastest ei näinud ta oma “Kapitalis”, et majandussuhted kapitalistlikus ühiskonnas kätkeksid endas tingimatut kriisivõimalust. Marxi järgi puudus selline paratamatus, et turgusid tabaksid krahhid, äkilised tagasilöögid. Marx kirjutas, et müügiprotsessis läheb kauba väärtus üle kulda, mis ilma kauba ja inimeste mitmekülgsete vajadusteta oleks omakorda väärtusetu.
Selliseid üleminekuid, kus kaup läheb üle rahaks, nimetas Marx kaubametamorfoosideks ja kirjutas nende puhul: “Nende metamorfooside vormid sisaldavad seega kriiside võimaluse, kuid ka ainult võimaluse. Selle võimaluse areng tõelisuseks vajab hulga tingimusi.” (Marx, “Kapital”, I köide, “Kapitali produktsiooniprotsess”, Tallinn 1936, tõlkinud Nigol Andresen, lk 60). “Kapitali” kolmandas osas aga vaidleb Marx õpetlastega, kes väidavad, et kapitalism on permanentses kriisis.
Vahepeal on nn punased ained koolidest kadunud, piirid erinevate ideoloogiate vahel on igati avatud ja me saame kõnelda majandustsüklite teooriast mitme õpetuse prisma läbi. Kellel siis on õigus, kas Joseph Kitchinil, kes õpetas, et majandustsüklid kestavad kolm aastat? Või hoopis majandusteadlasel Juglaril, kes näeb laineharja seitsme ja süsteemi kokku kukkumist 11 aasta peale? Ehk mõtleme hoopis Forresteri tsüklitele, mis kestavad kuni 200 aastat või Toffleri omadele, mis kestavad koguni… kuni 2000 aastat? Viimast võib juba nimetada tsivilisatsiooniks.
NULLRE?IIMIST KÄIMA
Majandustsüklilisuse teooriaid on erisuguseid, aga kõik nad kuulutavad üht: tsükli keskel on läinud hästi ja veel paremini, kuid lõpuks kasvab inflatsioon, keskpankadel tekivad bilansiraskused, aktsiahinnad kõiguvad suuresti või on madalal. Inflatsiooniga võitlemine toob kaasa majandusliku kompetentsi suurenemise, samuti on ära kadunud firmad, mis tootsid praaki – nad on alla neelatud firmade poolt, mis ei tooda praaki. Nullre?iimist läheb ühiskonna masin uuesti käima, kuid see on suurfirmade puhul seotud kümnete tuhandete vallandamisega. Algab uus tsükkel. Trotski-sugust oraaklit oleks meil praegugi vaja, kui ta poleks ise olnud paras bandiit. Kes siis kuulutaks meile, mis tuleb “20-30 aasta jooksul”?
Trotski väide aga, et Iseseisvussõjast alates on USA-s olnud 16 majanduskriisi… Kui see oleks ajalooliselt pädev, siis ei saaks keegi vastu vaielda, et majandusel on kombeks käia lainetena: kord tõusta, kord langeda.
VEERANDDOLLARILINE HAMBA VAHEL
1797. aasta paanika. USA paberraha mõjujõud oli olematu, sest kõik arveldasid hõbedas ja kullas. “Mida kõrgemale tõstsid iseseisvuse isad tähelipu, seda enam kadus dollari nn “kupüüri” mõjujõud,” on kirjutanud 20. sajandi alguse majandusteadlane Ludwig Mises. Kupüüre nähti nüüd veel vaid maaga hangeldajate käes. Kaugel läänes olevate maatükkide ostjatele maksis riik ise kompensatsiooni või madalaprotsendilisi laene, seda raha ei näinud riik enam iialgi. Euroopas arvati, et sellest on USA-s tekkinud suur kriis, aga 90 jänkidest olid primitiivsed põlluharijad, kes elatusid põllult suhu meetodist. Mises väidab, et nad ei märganudki selle paberraha kadumist, mida isamaa isad Washington ja Jefferson oma riigile olid plaaninud.
1807. aasta depressioon. USA valitsus sundis laevandusfirmasid Inglismaa kaupu boikoteerima, misjärel kümned neist läksid pankrotti. See aeglustas majandust. 1819. aasta paanika. Kinnisvarasid läks haamri alla, 1812. aasta sõda Inglismaaga avaldas mõju, pangad andsid valesid laene, mille tagajärjel tekkis eriti linnades palju töötuid ja kerjuseid. Esimene majanduskriis, mida ameeriklased ise sellena tajusid.
1837.-1893. AASTATE PAANIKAD
1837. aasta paanika. USA tegi uue katse paberrahareformi läbi suruda ja keskpank lõpetas kuldja hõbemüntide emiteerimise. Tekkis segadus aktsiaturul, kriisi mõjud olid tunda veel viie aasta jooksul.
1857. aasta paanika. Suure Ohio Elukindlustuskompanii pankrot tekitas funktsioneerimisraskused riigi raudteevõrgus, järgnes üle 5000 pankroti, töötuse tase oli enneolematu. 1873. aasta segadus. Viini börs kukkus kokku ja järgnes USA suurima panga Jay Cooke & Company pankrot. Kuigi olukord tekitas kriisi mõnes tööstusharus, ei saa seda majanduskriisiks kutsuda, sest järgneva 20 aasta jooksul kasvas USA majandus neli korda (enam kui kusagil mujal maailmas).
1893. aasta paanika. Raskustes Euroopa riigid tõmbasid USA-st välja oma investeeringuid, mis mõjutas kohalikku aktsiaturgu.
KUI MAJANDUS KOSUB
1907. aasta paanika. Taas järgneb ühe megapanga, Knickerbocker Trust Company pankrott. Kompanii on alt läinud vase hinna etteennustamisega, tema peamaja juurde (hilisema Empire State Buildingu asukohta) kogunevad järjekorda maruvihased aktsionärid. Panga president laseb ennast maha. Sõjajärgne surutis 1918-1921. Euroopas möllab hüperinflatsioon, mis mõjutab negatiivselt USA majandust. Sõdurid tulevad rinnetelt koju ja esialgu ei suudeta neid kõiki tööle rakendada. Kummatigi hakkavad ilmnema sõjakasud: Antandi riigid, kes enamasti on ise kaotanud oma raha kindla kulla-aluse, on USA finantstuusadele massiliselt võlgu. See saada olev raha avab tee USA tulevasele ja praegusele võimsusele, toob ta välja maailmaisolatsioonist. Loeme siis kokku, mitu kriisi me saime? Ühes 1781. aasta kriisiga 11 kriisi. Mõnikord on segadus Jänkistanis kestnud üsna kaua (1873-1896), kuid just need ajad olid suurima majanduskasvu ajad.
USA majandusajaloo analüüsimine annab tervikuna ainest mõtisklemiseks, mis situatsioonis meie isegi elame. Hüpped ja langused normaalselt arenevas majanduses toimivad sinusoidina, mis tähendab, et madalseisu aegadele järgneb uus tõus. Pankrotistunud isade asemele astuvad värskelt ülikooli lõpetanud pojad new money’ga.
KAS TROTSKIL OLI ÕIGUS?
Elasime ise ajastus, kus “puudusid majanduslangused”. Statistikat majandustulemuste kohta võltsiti. Nõukogude ühiskond eiras põhilist majandusreeglit: riik, mis garanteerib maksimaalset tööhõivet, töötab defitsiidiga, sest kui erasektor (ettevõtted) hoiavad palju inimesi tööl, ei saa nad investeerida toodangu kvaliteedi ja kvantiteedi jätkuvasse arendamisse. Kui tublide töötajate saavutuste arvelt hoitakse tööl loodreid, hoiab see ühiskonnas kodurahu, sest kõik on rahul. Samal ajal töötab ühiskond jätkuvasti ebaefektiivselt ja selle majandus ei lõpe isegi mitte languse, vaid pigem suure pauguga.
Eesti Vabariigi taasloomise algusaastate esimese kolme valitsuse (E. Savisaar, T. Vähi, M. Laar) ülesandeks oligi majandus õigete majandusreeglite alusel ümber profileerida ja tuua käibele new money, mis oleks vähem seotud kunagise nõukogudeaegse käibe ja infrastruktuuriga. Ülesanne konkretiseerus selles, et suunata mujale näiteks “Punase RETi” tööline, kes eluaeg oli keeranud liinil mingit mutikat ja kellel puudus kvalifikatsioon muud teha. Et suunata mujale mahajäänud Laimjala sovhoosi üks viieteistkümnest traktoristist, kes oli seni saanud täispalka ja töötanud küsitava koormusega. Mõlemad seltsimehed olid eredaks näiteks ütlemisest, et ühiskond on just nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli.
PERIOODILISED DEPRESSIOONID
Niisiis, vastates lõpuks küsimusele, kas Lev Trotskil oli õigus Kominterni 3. kongressil 1921. aastal sel kombel kõnelda, tuleb tõdeda, et nende 11 kriisi aegu hävitas kapitalism tõesti oma lapsi. Kui arvestada, et iga pankrottide laine toob kaasa reaalseid surmi, enesetappe ja viletsust. Kuid siis läheb mootor taas käima ja inimesed paranevad oma haavadest. Seevastu stalinlikus ühiskonnas, mis loodi alternatiiviks kogu kapitalismile, käis mootor kogu aja, kuid baseerus orjatööl. Orjade lahti laskmine tähendab aga alati suuri kataklüsme ühiskonnas: sa ei saa suurtelt inimmassidelt enam nõuda seda, mida nad varem vastu vaidlemata ära tegid. Nii oli see USA-s 1860ndatel: neegrid läksid kooli, omandasid haridust, lõid püsti oma firmasid. Sajad senised orjafarmid läksid pankrotti, sest isegi, kui osa neegreid nõustus madala palga eest sisuliselt senist orjatööd jätkama, kulus suure osa eksorjade aeg ja ressurss ikkagi mujale.
Nii oli see Nõukogude Liidus 1960ndatel: kodanik nägi ära, et senine repressiivne süsteem on nüüd peaaegu hambutu, sest orjad on lahti lastud. Inimnäoline sotsialism ei ole võimalik, kui impeerium ei ava oma piire ega lase soovijaid välja. Inimnäoline kapitalism aga on võimalik majanduslanguste ja -tõusude hinnaga. Nii, nagu Lev Trotski ütles, nii ka täpselt oli. Ameerika Ühendriikide majanduses vaheldusid depressioonid tõesti perioodilises tempos.