Tegu oli mu nooruspõlve lemmikuga ning kuna olen seda lugenud vähemalt kümmekond korda, kuulub see teos selliste hulka, mida võib siiani avada täiesti suvalise koha pealt ja hüpata loo sisse murdosa jooksul.
Mul on tunne – tõesti tunne, pole asja eraldi uurinud -, et just 70ndate lõpp ja 80ndate algus andis eesti kirjandusele mitmeid tähelepanuväärseid romaane, kus keskendutakse tänapäevaste urbaniseerunud inimeste omavahelistele suhetele ja tundemaailmale. Võiksin oma lemmikutest nimetada näiteks Mati Undi “Sügisballi” (1979) või Raimond Kaugveri “Meie pole süüdi” (1984). Sellist laadi võiks ju nimetada kas või psühholoogiliseks realismiks, aga mõiste tundub mõnevõrra ähmane ja eksitav, kuna nii Undi kui ka Kaugveri romaanid kujutavad endast ka jõulisi sotsiaalseid kommentaare. Olen korduvalt rõhutanud enda kui kirjaniku huvi psühholoogilise realismi vastu, kuna tegu on raske laadiga – realistlik jutustamine peaks justkui peegeldama parajasti toimuvat elu, kuid samas ka peegeldatavat võimendama, üldistama, lööma igapäevase elu säbru kõrgelt ja teravalt lainetama. Mainitud raamatutes on see minu meelest õnnestunud. “Sügisballi” eelistamine ei üllata arvatavasti kedagi, aga just “Meie pole süüdi” oli raamat, mida lugedes teadvustasin esmakordselt kirjaniku osavust kirjutada raamatu minategelane, loo usalduslik jutustaja ka selle loo antikangelaseks – võte, mida katsetasin ka iseenda “Tema” puhul.
TIMUKAS BRE?NEVLIKUS VÄIKELINNAS
Peeter Urm liigub oma põneviku sugemetega kättemaksuloos vastassuunas – tema raamatu põhitegelane võib kohe loo alguses tekitada võõristust, hirmu, tõrjumist -, tegu on vangist naasva kurjategijaga, kes on kohelnud jõhkralt armastatud tüdrukut. Kuigi autor pakub lugejaile ka tegelase kodanikunime, liigub too enamiku ajast ringi siiski vanglast saadud pseudonüümiga – Timukas. Kui aga veel arvestada tõsiasjaga, mille kohaselt tahab Timukas maksta kätte inimestele, kelle kallal ta vägivallatses ja kelle kohtulike tunnistuste tõttu ta ülepea vabaduse kaotas, siis tekib mulje tõeliselt ebameeldivast kangelasest, kelle tõusmine loo keskseks tegelaseks võib tekitada kahtlusi. Ometi on lausa võluv, kuidas Urmil õnnestub näidata Timuka julmuse ja jõhkruse, robustse ja nõukogulikult kodukootud mat?olikkuse taga õrnust ja lausa meelenukrust. Kuigi tegu on kättemaksva kurjategijaga, peitub Timukas teatud tarkus, mis ei väljendu küll intellektuaalses võimekuses, vaid tahtmatuski võimes olukordi adekvaatselt hinnata. Timukat kannustab küll tasumine, aga tasumise hetkedel saab ta alati aru, et sel pole justkui suuremat mõtet, et tema viha on naeruväärne ega vii kuhugi välja. Kuid asja teeb seda huvitavamaks – ja tõesemaks – tõsiasi, et Timukas hakkab olukordi hindama õigesti juba siis, kui on hilja. Võiks isegi öelda, et Timukas peitub omajagu eleegilisust. Ta liigub enamasti ringi pisut kopitanud nõukogulikus õhkkonnas – Urm on kirjutanud osavalt ridade kohale bre?nevismi kaisus uimerdava (väike)linna argihõngu -, kuid temas on hoolimata tema robustsest olekust mingit elust suuremat traagikat.
Ühesõnaga, Timukas on tõeliselt huvitav ja mitmekihiline tegelaskuju. Õieti väljendubki tema huvitavus tema kihilisuses, vastuolus. Raamatu õnnetus lõpus võibki hakata Timukast tõeliselt kahju – kuigi tema rada jäävad tähistama murtudmuljutud elud või lausa elutud kehad.
PALJU KOLEDAID INIMESI
Aga “Päike tules” näitab samas, et ühest heast tegelasest ei piisa, on vaja tervet galeriid. Timuka kättemaksu objektid, tema kunagised koolikaaslased Anna ja Ahto kannavad lugu Timukast võibolla vähema värvikusega, kuid samas kirjeldab Anna piinatud kuju väga täpselt vägivalla käes kannatanud naise rõhutust ning esmapilgul küll laitmatu kodaniku, ühiskonna alustalakese Ahto puhul selgub, et Timuka vastu tunnistama ei ajendanud teda ainult üllad põhimõtted. Aga lisaks nimetatud armastuse – või vihkamise – kolmnurga otspunktidele pakub “Päike tules” hulgaliselt huvitavaid tegelasi nagu karvane Aadu, Timuka töökaaslane, kelle viimane Gorillaks ristib, Timuka kergatslik, aga samas ettevõtlik kamraad Jänesemokk, Ahto sõbranna Eda jne. Siiski on veel üks kuju, kes on mulle eriliselt sümpaatne. Nimelt keskea piiril elutsev Marjanimeline naine. Tegu on Timuka töökaaslase Gorilla tütrega, kellel tekib Timukaga suhe. Urm mängib jälle lugejate ette paradoksi: ilmetu välimusega tasane naine, kindlasti mitte ilus ega kütkestav, olevus, keda võiks suuremalt distantsilt vabalt liigitada halli massi osaks, muutub ometi inimeseks, kes äratab Timukas viimase üllatuseks õrnuse.
“Päike tules” näitab naise ja mehe sügavaid vastuolusid – Marja soovi klammerduda mehesse ning Timuka sisevõitlust, kus järeleandmine Marja leebele soojusele saab lõpuks lüüa siiani täiesti aktuaalselt – ja minu meelest jätkuvalt ajuvabalt – kujutluselt Tõelisest Mehest, romantilisest poisikesest, kes varjab vastutamise ja vaikelu hirmu põlguse taha. Seega on Marja üks mu ilukirjanduslikke lemmikuid – üks neid tähelepandamatuid kangelasi, kes jäävad alati kaotajaks, kellest minnakse alati mööda või sõidetakse üle, aga kes esindavad kõigutamatult arhetüüpset soovi inimliku läheduse järgi ning kelle soojusest jääb alati jälg. Timukas lahkub Marja juurest, et teostada oma Mehelikku kättemaksu – mille lõpp on ühtlasi sügavalt, poeetiliseltki kurb ja naeruväärselt tulutu -, kuid ei suuda lahkudes varjata meeleliigutust, kahetsust.
LOHUTAV IDEAAL
Miks ma sellest siin räägin? Osalt seetõttu, et pidada silmas praegust eesti kirjandust. Vaadates näiteks eelmise aasta proosat, on näha, kuidas lähiajalugu puuriva mälukirjanduse ning üleloomulikkuses lustiva fantaasiakirjanduse kõrval on üha selgemalt tajuda ka psühholoogilise kirjutuse taastulekut. Kuid samas on retseptsioonis näidatud just sellise kirjutuslaadi positsiooni ja tulemuste osas üles kõige suuremaid kahtlusi või lausa tõrjumist.
Ma ei oskagi seda üsna segadusttekitavat vastuvõttu hinnata ega üldistada, kuid samas tunnen, et praegu kirjutatakse ikkagi kuidagi vähevõitu Urmi “Päike tules” laadi nüüdisaja inimesi kujutavaid ning nende (enese)hinnanguid kihiliselt, rikka karakterite koosluse kaudu hindavaid romaane, raamatuid, mis tõukuksid otseselt ajast, milles nad tekivad.
Võib-olla ei oska ma olukorda adekvaatselt hinnata, sest olen antud olukorras otsene osaline. Igatahes, Urmi “Päike tules” mõjub lohutavalt – keegi on siinsamas ja alles äsja kirjutanud loo, mis räägib asjadest nii, nagu ma neist ise tahaksin rääkida. Ideaal ei asugi ei ajas ega ruumis lootusetult kaugel.