Millal ja mis asjaoludel sai Teist Jaak Joala ja tema bändi Radar manager?
Raivo Sersant: Töötasin Jaak Joala managerina aastatel 1980-1983. Mind kutsuti ansamblisse Radari kauaaegse trummari Paap Kõlari vahendusel. Tegelikult oli sõna manager nõukogulaste arvates kuristiku serval seisva kapitalistliku maailma atavism ning keelatud ja NSVL-is kutsuti samu asjamehi sotsialistlikke töövõite ülistavate nimetustega nagu “ansambli direktor” või “brigadir”.
Kaheksakümnendate alguses oli Jaak Joala Venemaal juba hästi tuntud ja erinevad edetabelid valisid ta mitmel järgneval aastal riigi kolme populaarsema poplaulja hulka. 1983. aasta oktoobris läksid Radari, kes oli selleks ajaks jazz-rocki mängides tulnud aastatel 1982-1984 Tartu Muusikapäevade kolmekordseks Grand Prix võitjaks, ja Joala teed lahku. Radar valis leivateenimiseks tollasel “piiritul kodumaal” instrumentaalse fusioni ehk jazz-rocki hulljulge tee, Joala pani kokku uue heatasemelise saateansambli Lainer. Oraaklite poolt Radarile ette ennustatud äkksurm kestis neli aastat. Läbi aegade kolmele vaalale – Paap Kõlar, Sergei Pedersen ja Raivo Sersant – toetunud kollektiiv lõpetas oma tegevuse sõbraliku ühisotsusega oma kuulsuse tipul 1987. aastal, edasise motivatsiooni puudumisel. Mina jäin Radariga kuni lõpuni.
*
Milles see manageri töö täpsemalt tol ajal seisnes?
No kontserdikorraldajad üritasid pea kõik teda oma kavadesse meelitada, pakkudes erinevaid esinemis- tasustamistingimusi. Meie asi Jaaguga oli siis terad sõkaldest eraldada. Loomulikult oli sellise otsuse tegemise juures Jaagu sõna määrav. Seejärel algas minu tehniline töö: lennuvõi rongipiletite tellimine, hotellide broneerimine, tehnika üleveo organiseerimine. Kontserdipaikades: lavaproovide kokkuleppimine, tänasele lugejale võimalik, et kummalisena kõlav – artistidele võimalikult normaalsete söögi- ja pesemistingimuste tagamine, finantsoperatsioonid kohalikes kontsertorganisatsioonides, intervjuude ning pildistamiste plaanimine. Tallinnas olles tuli korraldada lindistused Eesti Raadios ja ETV-s, leida moedisainerid ja fotograafid, tellida lauludele tekste ja nende tõlkeid.
*
Raske värk…
Nii mõnigi kord tuli kehastuda piksevardaks, mida mööda leidsid oma loomuliku lõpu kokkupõrkes emakese maaga Jaagu, minu ja ansambliliikmete eriarvamused. Selleks, et artistid saaks keskenduda oma põhitegevusele, muretsesin neile maailmatasemel instrumendid, kellele elamispinna Tallinnas, ja tänu minu diversanditegevusele pääses nii mõnigi muusik jääkarude söötmisest kangelasliku punalaevastiku ridades Põhja-Jäämerel.
*
Hästi palju on räägitud tolleaegsest meeletust tempost.
Üks meie rekordeid Jaagu ja Radariga oli anda 82 kontserti 20 päevaga – neli kontserti päevas. Laulda tuli pool kontserdist, kuskil 8-12 lugu. Kontsertide vahe oli 20-30 minutit. Rahvas käis kontserdil nagu kinos. Teine suursaavutus oli seitse kontserti päevas. See tähendas seda, et esimene kontsert toimus kell kümme hommikul sõjaväeosas. Pärast veel kolm staadionikontserti koos täpselt samal ajal toimuva kolme saalikontserdiga. Muusikud esitasid 5-6 lugu staadionil, seejärel hüppasid käiva mootoriga ootavasse bussi ja kihutasid kontsertmajja, kus mängisid ühe poole kontserdist ja kohe tagasi spordirajatisse. Staadion tähendas, sõltuvalt olukorrast, 5000 kuni 20 000 inimest, kontsertsaal 1000 kuni 2000 pealtvaatajat. Joala laulis alati otse ja Radar mängis alati otse. Mingit lindi järgi markeerimist ei tunnistatud. Loomulikult jättis selline koormus Jaagu häälepaeltele oma kühmud ja sõlmekesed.
Siiski, kõikide nende lugematute kontsertide peale suudan meenutada vaid ühte korda, kui esinemine jäi Jaagu hääleprobleemide tõttu ära. Isegi eelmiste õhtute vastuvõttude ja pidude järel oli Jaak alati järgmisel päeval laval kadestamisväärses vormis. Selles mõttes võtan tema ees mütsi maha.
*
Mis oli Joala meeletu populaarsuse võti?
On üldtuntud tõde, et muusik, kes on enne oma lauljakarjääri omandanud korralikult mõne pillimänguoskuse, on ka väga hea interpreet, esitaja. Jaak on suurepärane basskitarrist, õppinud flööti ja klaverit. Ta on väga musikaalne, delikaatse muusikalise maitsega, vokaalselt vaieldamatult erakordselt võimekas. Venelaste jaoks oli Jaak kena noormees “Kuldsest Läänest”, keda ka Kesktelevisioon pushis, õigemini olid omad pusherid selles, enamasti slaavi kuulsusi hauduvas inkubaatoris. Jaak valis väga põhjalikult laule, mida ta esitas. Tänu oma positsioonile NSVL-i estraaditaevas oli tal võimalik valida koostööks parimaid heliloojaid ja tekstikirjutajaid, mis omakorda tagas suure tõenäosusega uue laulu jõudmise mõnda ülipopulaarsesse telesaatesse nagu näiteks üleliidulise kesktelevisiooni “Kutsuv tuluke”. Ärgem siinjuures unustagem, et kõnesoleval ajajärgul nägi KTV programmi kogu NSVL. Üldtuntud oli fraas: “Televisioon tegi lauljaid!” ja seega oli seal esinemine artistile sama vajalik kui tilk vett kõrbes eksinu jaoks. Ja kui te eelöeldule lisate veel kena ja samas meheliku välimuse, siis peaks asi selge olema.
*
Ja andunud naisfännid?
Siinjuures meenub mulle huvitav tähelepanek, et kui vene naised tulid kontserdi lõpus Jaaku lilledega tänama ja lähemalt katsuma-kaema, oli nii mõnigi üllatunud: “Oi, ta on nii armas, no just nagu televiisoris, aga miks nii lühike!?” Inimesed, kes on oma iidoleid üksnes televiisori vahendusel näinud, loovad oma meeltes ettekujutuse, mis ei pruugi reaalsusega alati kokku minna. Täpselt sama sündroom nagu Hollywoodi staaridega, keda kaamera näitab pikemate ja sihvakamatena, kui nad tegelikult on. Kujutate küll ju ette Richard Gere’i puukastil seismas selleks, et õigel kõrgusel Julia Robertsi suud leida. Jaak sai suurepäraselt hakkama ilma taarakombinaadi abita ja ovatsioonid kontsertidel ei tahtnud lõppeda.
*
Joala oli omamoodi ENSV visiitkaart?
Just tänu temale mitmed Eesti artistid üldse Venemaale sattusidki. Joalast vaimustatuna küsiti, keda Eestist veel võiks tuua. Viibisin ise jutuajamise juures, kui Jaagu soovitusel otsustati kutsuda ansambel Apelsin esmakordselt Venemaale. Joala avas ukse Eesti popartistidele suure idanaabri juurde umbes nii, nagu Peeter I raius St. Peterburgi linna rajades, venelaste jaoks akna Euroopasse. Paljus tänu Joalale said Eesti artistid Venemaal meeletult tööd. Vähesed neist on end sellelt mõttelt tabanud.
*
Kas Jaagu repertuaar Venemaa suurlavadel oli eranditult venekeelne?
Venemaa kontserte alustasime tavaliselt kahe eestikeelse looga. Joala laulis Venemaal teise loona kontserdil eesti keeles Sergei Peterseni “Kui mind kutsud sa”, mida laulab nüüd ka superstaaride konkursi võitja Birgit Õigemeel. Aga ega üle kahe eestikeelse loo vene publik välja ei kannatanudki, neil hakkas igav, sest nagu nad küsimise peale siiralt vastasid: “Me ei saa ju aru!” Venemaal tuli siiski laulda põhiliselt vene keeles ja tabada kohalikku koodi.
*
Tallinna Lauluväljaku “Jaak Joala laulude kontserdil” Gerli Padari poolt esitamisele tulevas loos “Kuulsuse ahelad” laulab noor Joala kuulsuse ahelatest ja sellega kaasas käivatest piinadest. Teie, kes te nägite Joalat kõrvalt väga lähedalt tema karjääri tipus – milline oli Joala enda suhe kuulsusega?
Venemaal tähendas kuulus olemine seda, et igas linnas tahtis partei- ja komsomoliladvik koos külla sõitnud artistidega rohkesti kalamarja, paar praadi ja ohtralt viina ära hävitada. Venelased tahtsid oma jumaldatud artistile pakkuda parimat. Nendega taheti rääkida, neid taheti katsuda ja nad taheti vene kombe kohaselt rohkesti üle musitada ja kallistada. Usun, et samamoodi oli see ka Anne Veski, Tõnis Mägi ja Marju Länikuga.
Hotellides elasid Venemaa staarid lukstubades. Jaak oli selles mõttes lahke, et kutsus poisid tihti enda juurde mugavamatesse tingimustesse õhtut veetma.
Kontsertidele sõideti oma aja limusiinides, milleks olid Volgad või T?aikad. Ansambel tuhises bussis järgi. Ka minul kui manageril oli auväärne koht sõiduauto laial tagaistmel, sest ma ju pidin lahingu edasiseks edukaks juhtimiseks olema kursis kõigega, mis komandosillal juhtus. Kuulsusega kaasneva positiivsema poole pealt meenuvad mulle meeletud lillesülemid, mis Jaagule toodi. Talle kingiti temast joonistatud ja maalitud pilte, kodusoojust õhkuvaid küpsetisi ja imepäraseid hoidiseid. Paar korda toodi ka sõrmus, peidetuna lilledesse. Tüüpilised olid ka autogrammiküttide trügivad kuhilad hotellide ja kontserdipaikade uste taga ning bussiakende all. Midagi sinna kanti, mis toimub tänapäevaste meelelahutusmaailma tippude ümber.
*
Tahaksin provotseerivalt küsida, kas silmipimestav kuulsus Venemaa avarustes hakkas Jaak Joalale ka pähe?
Eks selline tohutu populaarsus viiks igal inimesel mõnel hetkel igapäevase reaalsusevaiba jalgade alt. Tekib tunne, et oled superkangelane. See võib staari võitluskaaslastele, kellega iga päev koos seda tööd tehakse, vahel natuke haiget teha. Liialt selles osas siiski ette heita ei tahaks. Jaagul vedas, et talle olid suureks toeks tugevad ja professionaalsed muusikud, kellele ta võis alati loota. Eraelu poole pealt toetas Jaaku tema tolleaegne abikaasa Doris Joala. Dorise maitsvaid roogasid ja sooja suhtumist bändimeestesse on raske üle hinnata.
*
Kuidas võrdleksite Jaak Joalat teise Eestist pärit ja Venemaa avarustes meeletu edu ja populaarsuse saavutanud laulja Georg Otsaga, kui sellise võrdluse üldse võib püstitada?
Jaak Joalat ja Georg Otsa on tõesti väga raske võrrelda. Tegemist on eri aegadel ja erinevates muusika?anrides tegutsenud suurepäraste lauljatega. Üks, mis on aga kaljust kindlam, on fakt, et sõltumata sellest, mis keeles nad Venemaal laulsid, reklaamisid nad Eestimaad ja eestlasi antud oludes parimal viisil. Ma suudan mõista inimesi, kellel vastava kogemuse puudumise tõttu on minuga võib-olla raske nõustuda.
*
Kuidas Teie kui Jaak Joala tollane manager hindate, kas ta oleks võinud saavutada edu ka kapitalistlikus maailmas, väljaspool NSV Liitu? Ta ise on ühes intervjuus vihjanud, et keegi tolle ajal Lääne meelelahutusmaailma tipp-produtsentidest talle ka sellise pakkumise tegi?
Olen sellest kuulnud. Nii palju, kui mina Jaaku tunnen, on ta vaatamata oma tavalisele välisele rõõmsameelsusele suhteliselt kinnine ja ettevaatlik. Peab nägema päris palju vaeva, et temaga ühele liinile saada. Mina olin küll meie koostöö ajal tema lähedal, aga ma arvan, et ma ei olnud nende väga väheste väljavalitute seas, keda ta 100 usaldas. Lihtne see samm Jaagule kindlasti ei oleks olnud, aga olukorras, kus money talks, pluss noormehe vaieldamatu talent, oleks see asjaolude soodsal kokkulangemisel kindlasti võimalik olnud.
*
Jaak Joala ise on ühes oma intervjuus märkinud, et sel hetkel, kui Venemaal algas see n-ö tümpsuajastu, tundis tema, et ta ei taha enam sellel turul olla.
Ma ei olnud siis enam Venemaal. Loomulikult see tümpsuajastu jättis oma märgi ja tõi kaasa teatavad raskused traditsioonilisemates stiilides esinejatele. Usun siiski, et Jaak oleks ka tümpsuajastul leidnud oma ni?i, võib-olla oleks publikut jäänud perioodiks natuke vähemaks, kes teab. Joalat armastati ennekõike kui romantikut. Arvan pigem, et Jaak väsis emotsionaalselt. Minul isiklikult on väga kahju, et nii võimekas muusik oma karjääri lauljana ebaõiglaselt vara lõpetas.
*
Ja tagantjärgi, Raivo Seersant, mida see hull karussell teile pakkus?
Tagantjärele kaaludes hindan seda, et manageri-töö Venemaal õpetas suhtlema põnevate inimestega erinevatest kultuuridest ja lahendama naeratusega näol situatsioone seeriast “Mission impossible”.