Energia müümine on alati seotud selle tarbimisega. Venemaal on tootjaks aga väga ebaefektiivsed areaalid – just seepärast, et nad paiknevad ise tohutult külmadel laiuskraadidel ja tarbivad seetõttu meeletu koguse energiat.
25-ST MAAILMA KÜLMEMAST SUURLINNAST ON 23 VENEMAAL
Mõningad numbrid, kõik edasised temperatuurid on antud Celsiuse järgi. Maailma 25-st (populatsioon alates 500 000 elanikku) külmemast linnast, jaanuari keskmise temperatuuri järgi, asub 23 Venemaal ja kaks Kanadas.
Mõned külmemad: Habarovsk (-22), Irkutsk (-21), Novosibirsk, Omsk, Tomsk (-19), järgnevalt kuuendana Kanada linn Winnipeg (-18,6), järgneb veel kuus Venemaa linna keskmiste temperatuuridega -18 kuni -15 ja siis 13. kohal teine Kanada linn Edmonton, keskmise temperatuuriga -15,3. Viimasel, 25. kohal on Venemaa linn Ni?ni-Novgorod:
jaanuari keskmine -12.
Külmemate miljonilinnade (samuti keskmise jaanuari temperatuuri järgi), esikümnes on üheksa Vene linna: Novosibirsk, Omsk (-19), Jekaterinburg (-16), T?eljabinsk, Perm (-15), Samara, Ufa (-14), Kazan (-13), Ni?ni-Novgorod (-12) ja kümnendana Kanada linn Ottawa-Hull keskmise temperatuuriga -11,7.
AASIA-OSAS VAID KOLM INIMEST RUUTKILOMEETRI KOHTA
Vaadates Venemaa miljonilinnu ja üle poolemiljonilise elanikuga linnu, on need kõik tuntud ja teatud tööstuskeskused. Ilma milleta Venemaa edasist arengut hästi ette ei kujuta. Kuid lahkame probleemi edasi. Kui sügav on populatsiooni keskendamine külmades piirkondades?
2001. aasta seisuga elab Venemaal ruutkilomeetri kohta keskmiselt üheksa inimest, nendest Euroopa osas keskmiselt 23 ja Aasia osas 3. USA-s on populatsioonitihedus ruutkilomeetri kohta keskmiselt 30, ilma Alaskata 36, Hiinal 137, Saksamaal 237, Kanadal 3, Suurbritannial 247. Samas, kui võrrelda suuremate linnade suurust Venemaa ja USA vahel, siis vaatamata sellele, et Venemaa elanike arv on enam kui kaks korda väiksem, on suurlinnade suuruse erinevus mitu korda suurem v.a Moskva ja NewYorgi vahel, kus vahe on ainult kahekordne. Väike ülevaade suurematest linnadest Venemaa ja USA suurematest allapoole, kus kasutatud on 2002. aasta andmeid (tuhat elanikku): Moskva (10 102) – New York (21 200), Sankt-Peterburg (4669) – Los Angeles (16 374), Novosibirsk (1426) – Chicago (9158), Ni?ni- Novgorod (1311) – Washington-Baltimore (7608), Jekaterinburg (1293) – San Francisco (7039). Seda nimekirja võiks jätkata veel kümne linna võrra, mis raamatus välja toodud, kuid suhted jäävad samaks – ameeriklaste suurlinnad on mitu korda suuremad. Kokkuvõttes võib öelda, et kogu populatsioonist elab Venemaal üle-miljonilistes linnades 15,5 elanikest ja USA-s 51,9.
VENE TOHUTU EBAEFEKTIIVSUS
Pole vaja vast rõhutada, et jättes kõrvale muud aspektid, on tiheasustuses elamine majanduslikus mõttes märksa efektiivsem kui hajaasustuses. Vähemalt, kui soovitakse maksimeerida oma heaolu, mis tänapäeva sotsiaalteadlaste seisukoha järgi tähendab võimalikult kvaliteetset vaba aja veetmist.
Seega: Venemaa populatsioon ja tööstus on liiga hajutatud ja mis veelgi hullem, see hajutatus asub klimaatiliselt väga ebaefektiivses areaalis. Kokkuvõtvalt: nii Uurali mäestiku piirkonnas (st ka Uurali läänepoolses osas) kui ka sealt ida poole elab üle 40 miljoni elaniku ja areaali jaanuari keskmine kuutemperatuur jääb vahemikku -15 kuni -45 kraadi. Kuid kõik need elanikud vajavad eksistentsiks sooja, liikumiseks energiat. Samuti ka tööstus.
Vaadeldes hetkeks tulevikku ja manades silme ette visiooni sama rikkast ja heade elustandarditega Venemaast, kui seda on USA, siis ceteris paribus ei saa Venemaa majandus olla iialgi (sellise hajutatuse juures ja sellises kliimavööndis) sama efektiivne kui USA majandus. Inflatsioonilise surve tulemusena, elatustaseme kasvu juures, muutub selline elanikkonna ja tööstuse hajutatus majandusele meeletuks taagaks, mis riigil veskikivina kaelas ripub.
Lõputult Venest energiat ei pumpa.