Eesti on viimastel aastatel sattunud intensiivsete energiaalaste tulevikuvalikute diskussioonide keerisesse. Sama teevad tegelikult kõik, kogu maailmas, meie Põhjamaadest naabrid, üleaedsed ja -meritsed Euroopast, rääkimata naftahoolikust USA-st. Küsimused on fataalsed ka üsna elukaugele inimesele ja jõuavad nii või teisiti meie kõigi kööki ja magamistuppa.
Tõenäoliselt ei ole kellelgi kahtlust, et naaberriik, mis on absoluutne meister enesepettuse ja suurushullustuse sümbioosis, on loomulikult Venemaa. Paraku usub osa eurooplasi tänaseni, et tegemist on energiaalase kullaauguga, kust annab ammutada küll. Nii et endal justkui polekski väga tõsiselt vaja tulevikustrateegiatega tegelda. Paraku on ka Euroopa siin enesepettusse langenud.
POPULATSIOON JA TEMPERATUUR
Hiljuti avaldati raamat “The Siberian Course. How Communist Planners Left Russia Out in the Cold”. Kirjutatud Harvardi Ülikooli teaduri Fiona Hilli ja Pennsylvania Ülikooli ja Uue Majanduskooli Moskvas teaduri Clifford Gaddy poolt. See, et tegu ei ole järjekordse “suvaüllitisega”, milliseid majanduspublikatsioonides pidevalt ette tuleb, ja et anda edasisele ka suuremat autoriteeti, on raamatule eessõna kirjutanud Strobe Talbot. Tagakaane lugemissoovitusi jagavad Jefrey Sachs (Columbia Ülikool), Niall Fergusson (Oxfordi Ülikool), Richard Pipes (Harvardi Ülikool) ja kõigi baltlaste suur sõber Zbigniew Brzezinski.
Suisa imelik, et usinad majanduskirjanduse eestindajad ei ole seda raamatut üles leidnud ja et sellest pole veel eesti ajakirjanduses juttu tehtud. Kohustuslikus korras peaks selle raamatu läbi lugema kõik parlamendi liikmed, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning rahandusministeeriumi strateegilise planeerimisega seotud ametnikud. Ja loomulikult oleks see kasulik lugemisvara ka näiteks sellistele silmaklapistunud Venemaalt energialunijatele nagu Gerhard Schröder jt.
Raamat baseerub mõnel üsna olulisel aksioomil ja statistilise analüüsi tulemustel. Seal vaadeldakse populatsiooni paiknemist riigis seoses aasta keskmise temperatuuriga antud piirkondades, kuid et vaadeldav andmemaht ei läheks liialt suureks, on vaatluse alla võetud jaanuari keskmised temperatuurid.
KÜLM ILM – KOHUTAV KOORMUS RIIGILE
Temperatuuride ja kogu järgneva juures on vaja lahti mõtestada, milline on tarvilik energiahulk, et tagada inimväärset elu leibkondadele ja efektiivset (milline sõna antud kontekstis on mõnevõrra kohatu) toimimisre?iimi ettevõtluseletööstusele.
Kogu Venemaa probleemistiku alge on seotud sellega, et ta muutus agraarriigist tööstusriigiks plaanimajanduse tingimustes, mitte vaba konkurentsi keskkonnas. Inimesi ja tööstusprojekte loodi ja suunati, tihti ka vägivaldselt – mitte majandusliku efektiivsuse printsiibist lähtuvalt, vaid riiklike laiemaid huve silmas pidades. Peamiseks põhjuseks olid uute maavaramaardlate kasutuselevõtt ja nn rasketööstuse ülesehitamine kaitsetööstuse vajadusi silmas pidades ja potentsiaalse vaenlase lennukite ning kahurite tule alt ohutus kauguses.
Probleem on selles, et sellised territooriumid asuvad looduslikult eriti külmas ja ebasõbralikus keskkonnas ja nüüdseks on see populatsiooni taak kasvanud kümnete miljonite elanikele ja tuhandete tööstusteni.
See omakorda tähendab, et Venemaa energiakaod on meeletult suured ning isegi nemad on viimasel ajal hakanud ärkama ja seda tendentsi kui tõsist probleemi võtma. Eelkõige peaks aga asjale mõtlema inimesed, kes usuvad Vene kui lõputu energiavabriku igikestvusesse.
KUIDAS ASI TÄNA “SEISAB”?
Miks on loo pealkiri “Déj? vu”? Aga seepärast, et järjekordselt on kõlapinda omandamas seisukohad, mis on nagu teoreetilistest õpikutest maha loetud ja jahmatavad oma naiivsusega. Eks ikka meie oma ja ka Euroopa energeetika alased luulud.
Mart Laar ja co juurutas kunagi tõesti toimiva riigi- ning majandusmudeli. Asi elas, tüüp ei jõua täna ühelt lennukilt teisele, et erinevates maakera otsades majanduspreemiaid vastu võtta. Tubli saavutus ajaloolase kohta.
Ent naivismi laine laksatas kokku respublikaanide esiletõusuga, kes kümme aastat hiljem rääkisid üksühele varasemat Laari ja tollaste isamaaliitlaste retoorikat. Kui kuulasin mõnikord noorte äraostmatute majanduspoliitilisi avaldusi, pidin häbist silmi kinni katma, et röögatada: poisid, elu on kümme aastat edasi läinud, see ei toimi enam.
Kuidas asi tänaseks majanduslikult “seisab”, seda oleme kõik ise näinud ja ühiskonna rahalist kaotust nende valitsemisperioodist ei hakka siinkohal välja tooma. Déj? vu ei ole seotud mitte ainult majanduspoliitikaga (kuigi eks energeetika ole üks majanduspoliitika osa), vaid naivismi ja õpiklike lootustega, mida seostatakse Eesti energeetika tulevikusuundumustega.
STRUKTUURSE ISELOOMUGA PUUDUS
Eriti riivab arvamus, et meil polevat vaja põlevkivi-energeetikat (olla ebaefektiivne, loodust reostav jne). Meil polevat vaja ka tuumaenergeetikat. Et me lihtsalt tulevikus vaba energiaturu tingimustes ostame selle energia. Kuid kust ja mille eest, sellele küsimusele ei vasta mitte keegi.
Eesti Energia müüb aastas sisetarbimisse keskmiselt 7 miljardi krooni eest elektrienergiat. Kas me oleme nõus, et see summa (tõenäoliselt vabaturu tingimustes ka 20-30 protsenti rohkem) liigub energia ostmiseks riigist välja, kui kodumaise tootmise kinni paneme, ükskõik missugune ta siis ei ole?
Või siis mõtiskleme hetkeks, kust üldse osta. Eelnev jutt Venest on mõeldud nendele, kes arvavad, et Venemaa on põhjatu energiaallikas ja et ostame sealt. Venemaa tarnib juba praegu 25% Euroopa gaasist.
Üks väheseid teravamõistuselisi ja südametunnistusega tipptegijaid, ja seepärast teda ka vihatakse, Venemaal on Ühtsete Energiavõrkude president Anatoli T?ubais. Ta ütles ühes hiljutises intervjuus Financial Timesile, et Venemaal on juba projektid või ehitamisel gaasitorud Euroopast põhja suunas ja lõuna suunas ning samuti Aasiasse, ida suunas.
Ainuke, mis tegelikult puudu on ja mille järele järjest rohkem vajadust tuntakse, on gaasijuhe Venemaa enda suunas. Just neile samadele külmadele aladele mõeldes, millest vestlesime. Selle piltliku võrdlusega toonitas T?ubais energiapuudust, mis Venemaal juba tekkinud on ja mis tulevikus ainult süveneb. Venemaal ei ole energiapuuduse tekkimine mitte niivõrd majanduslikust kasvust tingitud iseloomuga, vaid hulga sügavam, ta on struktuurse iseloomuga.
MASOHHISM PANEB IMESTAMA
Akadeemik Anto Raukas on juba korduvalt välja toonud, et Põhjamaad vaevlevad ise tohutus energianäljas, sealt meil enda vajadusteks importida ei ole võimalik. Kuid kust siis veel? Mind on alati eestlaste masohhism imestama pannud. Tahetakse lõpetada või muuta asju, mis on hästi ja mis toimivad. Kas tõesti peame me läbima terve agooniat täis energiaalase ühiskondliku eksperimendi, nagu seda on teinud Rootsi ja Saksamaa, kuid mis meile osutuks tõenäolisemalt fataalsemate tagajärgedega tegevuseks, sest puuduvad energiarikkad naaberriigid.
Et lõpuks näiteks vanaduse künnisel ortodoksse, realiteete eirava rohelise ilmavaatega arvamusliider tõdeks, nagu tema kolleegist Greenpeace’i asutaja, et jah, tuumajaam on tegelikult ikka üks tore asi.