Majandusanalüütiku ja aeg-ajalt Keskuseski lugejatega oma kultuurihuvi jagava Hardo Pajula (mõnede sõprade poolt Majandusteaduste Traktoriks kutsutud) juurde saabudes selgitab ta mulle, et pole kunagi olnud mingi raamatuneelaja, kuid üsna pea saan ma aru, et oma lugemuse pärast ei peaks enamiku oma teadlikust elust finantsmaailmas veetnud Pajula küll muretsema.
VÄHJA-TIIDU MAJANDUSNÕUNIKUST MANNI JUURDE
Pigem meeldib talle süveneda. Saksa keele õppimise perioodil 2000. aastal töötas ta näiteks Thomas Manni “Buddenbrookid” läbi peaaegu et teaduslikult, lugedes paralleelselt saksa- ja eestikeelset teksti ning kuulates plaadi pealt veel kõrvale ka heliraamatut. Thomas Mann ongi Pajulale üks hingelähedasemaid autoreid, kelle loomingu ja mõtete vastu ta ikka huvi tunneb. Autori teatud melanhoolia on talle südamelähedane. “Kui Mannilt endalt metafoor laenata,” mõtiskleb Pajula suure sakslase tähenduse üle, “siis ta on kindlasti minu elu üks kinnistähtedest.”
Huvi Thomas Manni vastu sai alguse 1996. aastal, mil Pajulast sai peaminister Tiit Vähi majandusnõunik. Ühest küljest tähendas see avalikkuse huviorbiiti sattumist, mis oli Pajula sõnutsi negatiivne kogemus. Kuid positiivne kogemus seisnes kontaktides inimestega, kellega muidu vaevalt et saatus kokku oleks viinud.
Üks sellistest oli tolleaegne IMFi esindaja Eestis ja Lätis Dimitri Demekas, kellega Pajula jõi koos õlut ja arutas maailma asju. “Majandusharidus ei pea inimest tingimata päris ära rikkuma,” nendib Pajula ja selgitab, et 1960. aastal sündinud kreeklane avardas tol ajal Albert Camus’ jüngrist Pajula kirjanduslikku maailmapilti. Tema soovitaski Pajulal tutvuda Thomas Manni loomingu, eriti just “Võlumäega”.
Praeguseks on Pajula lugenud läbi terve hulga Thomas Manni raamatuid ning arutledes selle üle, millised talle kõige olulisemad on, tsiteerib Pajula Enn Tarvelit: “”Võlumägi” on intelligentsete inimeste raamat, aga mulle meeldib “Buddenbrookid.””
Kuid nende raamatute hindamisel ei pääse mööda ka tõlkeküsimusest. Hardo ütleb, et Eesti-aegne Nobeli laureaatide sarjas ilmunud “Buddenbrookide” tõlge on “ajast ja arust”, kuid selle hilisemale, kohendatud ja ületoimetatud versioonile ei ole Pajulal muid etteheiteid peale üksikute tõlkevigade.
VEIDI KEELTEST JA TÕLKIMISEST
Kuid enne eestikeelse (ja veelgi hiljem saksakeelse) Thomas Mannini jõudmist, puutus Pajula Lübecki kaupmeheperekonnast võrsunud Võluriga kokku inglise keele vahendusel. “Võlumäe” ingliskeelse, John E. Woodsi 1995. aastal ilmunud tõlke hindamiseks kasutab ta kokakunstist tuntud ?esti – paneb nimetissõrme ja pöidla otsad kokku ning annab neile matsuvalt suud – kõrgeim klass.
“Buddenbrookide” ingliskeelne tõlge mõjub Pajulale seevastu võõristavalt. Selle autoriks on küll tunnustatud Helen Tracy Lowe-Porter, kellele kuulus sõdadevahelisel ajal eksklusiivne privileeg olla Thomas Manni ainutõlkija inglise keelde, kuid Pajula märgib, et kahe tõlkija stiilide erinevuse tõttu jääb mulje, nagu oleks “Võlumäe” ja “Buddenbrookid” kirjutanud kaks täiesti erinevat autorit. Tema sümpaatia kuulub vaieldamatult Woodsile.
Osalt see tõdemus, üleüldse aga suur huvi ja austus Thomas Manni vastu, sai ka põhjuseks, miks Pajula õppis ära saksa keele. Selle üsnagi radikaalse, töö kõrvalt palju aega ja kontsentratsiooni nõudnud pingutuse peale tagasi vaadates nendib Pajula, et eks see üks poolenisti hullumeelne ettevõtmine oli. Kuid mitte kahetsevalt: uue keele õppimisega kiskus ta enda jaoks ikkagi lahti ukse uude ja senitundmatusse maailma.
PALUN VÄGA: EESTI AUTOREID
Pajula ei olegi vähemalt viimastel aastatel mingi süstemaatiline lugeja. Töö nõuab oma ning raamatud on vaba aja veetmise vahend. “Ma ei ole kunagi olnud raamatute ahmija,” räägib Pajula ja ütleb, et see kehtib ka kõige tavalisemate jutukate kohta. Aeglase nautija loomusele vastavalt on Hardo Pajula ka luulesõber. Siin on tema lemmikud eesti klassikud. Vast kõige enam hindab ta Juhan Viidingu loomingut. Kuid näiteks ka Viivi Luike, kelle ta enda jaoks luuletajana alles hiljuti avastas – prosaistina oli Luik “Seitsmenda rahukevade” kaudu Pajula jaoks tuntud ja hinnatud juba varemgi.
Üsna sarnane on ka Pajula kontakt eesti proosaga – klassikud on läbi võetud, uuemaid asju loeb vähe, peamiselt vaid tuttavate autorite omi. Kuid neid tal jagub. Lisaks nelja aasta eest lahkunud Andres Vanapale kuuluvad Pajula tutvusringkonda näiteks ka Enn Vetemaa ja Tõnu Õnnepalu – kui tuua vaid mõned näited. Nende autorite loominguga on ta iseenesestmõistetavalt põhjalikult tutvust teinud ega ole pidanud pettuma. Kõige põhjalikumalt on aga Pajula ilmselt läbi võtnud sellise autori nagu Andrus Kivirähk, kuigi: uuemaid asju ta siiski lugenud ei ole. Ainuke autor, keda Pajula tõesti jälgib, on Õnnepalu.
Väga meeldib Pajulale ka Mehis Heinsaare “Liblikmees” ning nendib, et ilmselt see ja “Ivan Orava mälestused” on uuemast Eesti kirjandusest tema suurimad lemmikud. Viimast teost loeb Pajula aeg-ajalt ikka uuesti. Oma sõnutsi selleks, et tuletada meelde “kuidas see kõik oli”. Nojah, eks on 1966. aastal sündinud Pajula ka omamoodi nõukogudeaegne inimene, kelle elu jõudis NSV Liit mitmelgi moel mõjutada: muu hulgas tänu teenistusele Nõukogude armees?
AMEERIKA JUUDID
Hardo ei jää oma üsnagi auväärse läbi loetud Eesti autorite nimekirjaga ikkagi rahule ning nendib, et on vähe lugenud, sest selline see kontoritöö juba on: kui tahta enam-vähem korralikult teha, tuleb tuua ohvreid. Peamiseks ohvriks on mõistagi aeg. Pajula ongi sunnitud nentima, et “kui pean valima, kas Saul Bellow või mõni kohalik autor – kogu lugupidamise juures – siis?” ning rehmab resigneerunult käega. Hiljem langevad tänapäevased Eesti autorid Pajula edetabelis veelgi. Nimelt nendib ta, et kui peaks valima, kas lugeda kedagi neist või Anton Hansen Tammsaaret, siis kipub valik ikkagi viimase kasuks langema. Tammsaaret on Pajula iseenesest päris palju lugenud, mitmeid asju seejuures ka mitu korda.
Väliskirjandusest on saksa kirjanduse kõrval Pajulale eriti südamelähedased mõned Ameerika juudid. Bellow kõrval nimetab ta veel Isaac Bashevis Singeri ja Philip Rothi nime. Jällegi, tunnistab ta justkui häbenedes, pole ta lugenud kõike. Rothilt näiteks vaid “Portnoy tõbe”, mille meenutamine toob Pajula näole hetkega laia naeratuse.
TÕLKIJA JA KIRJUTAJA PAJULA
Väikestviisi tegeleb Hardo Pajula ka ise kirjutamisega. Ja küsimus ei ole mitte arvukates majandusteemalistes ajaleheartiklites, vaid Pajula kuulub nende privilegeeritud autorite ringi, keda on avaldanud ajakiri Looming. 2002. aasta augustikuises numbris ilmus temalt seal mõlgutus pealkirjaga “Igavesti rahvuslik ja “Monnet’ meetod” – on need üldse ühendatavad?”, milles ta vaatleb ühendatud Euroopa identiteedi ja enesekuvandi piire. Saksa suursaadiku Gerhard Enver Schrömbgensi lahkumisürituse puhuks koostatud kõne on vaimukas ja rutiinivaba lugemine – nagu tegelikult ka päevalehtedes ja Sirbis ilmuvad Pajula kirjutised – ning tiirleb loomulikult Thomas Manni mõtete ümber. Oma seniseid kirjutamiskogemusi kokku võttes nendib Pajula, et “kirjutamise puhul on see huvitav asi, et nagu jutuajamise puhul, nii ei või ka kirjutades kunagi teada, kuhu see välja viib.” Ja lisab pärast hetkelist pausi: “Mann teadis muidugi.” Ning pärast järgmist pausi: “Ei, tema ka ei teadnud!”
Kuid sellega Pajula kirjanduslikud rollid ei piirdu. Lisaks lugemisele ja kirjutamisele on ta ka tõlkija. Tõsi – tõlkinud on ta erialakirjandust, kuid oma ala tippu kuuluvat erialakirjandust. Friedrich von Hayeki “Tee orjusesse” ning Ronald H. Coase’i “Firma, turg ja õigus” eestindamist peabki Pajula oma äärmiselt olulisteks saavutusteks. Hetkel tal midagi suuremat pooleli ei ole, kuid oma rõõmuks on ta tõlkinud ka Kurt Vonneguti ning ideaalis meeldiks talle, kui ühel päeval sellest ka asja saaks?
TÄHTIS ON PUSIDA
Aga nii see Pajula meelest kirjandusega juba kord on. Mõni teos saab üsna segastel põhjustel tuntuks, mõni parem teos jääb varju. Sellest olulisemaks peab Pajula nähtust, mida ta kirjeldab “pusimisena”: kirjanduse loomist ka teadmisega, et sellest midagi suurt ei tule, et see jääb kirjanike ja kriitikute omavaheliseks mänguks.
Selline tegevus aitab traditsioonil elus püsida, keelel areneda ning loob vähemasti võimaluse, et ühel hetkel sünnib ka Eestis midagi, millest saab maailmakirjandus. Seni on ta aga lihtsalt meie enda kirjandus oma heade ja vigadega ning küsimus sellest, kui keskne või oluline ta on, tuletab Pajulale kohe naeru saatel meelde Kivisildniku kurikuulsa Sirbis ilmunud artikli. Lõpetuseks sedastabki Pajula enda suhet lugemisega nii, et ühelt poolt on see rõõm, kuid teisalt on ta ikkagi ka töö, mis nõuab aega ja süvenemist. Pajulale, kes armastab väga muusikat ja teatrit ega põlga teinekord ära kino külastamist – eeldusel, et seal näidatav film seda ka tõesti väärt on -, on kirjandus selgelt kõige hingelähedasem kunstiliik.
* * *
LOE LISAKS:
10 ESILETÕSTET: HARDO PAJULA LEMMIKAUTOREID
Saul Bellow, Albert Camus, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Kivisildnik, Viivi Luik, Thomas Mann, Juhan Viiding, Kurt Vonnegut, Tõnu Õnnepalu
* * *
OMADUSTEGA MEES, AGA MITTE HARDCORE
Hardcore-majandusmeheks Pajula ennast ei peagi. Ta selgitab, et kuna Eestis ei ole majandusharidust olnud, siis mõistetakse selle sõna all enamasti vaid ärijuhtimist, kuid “iga inimene, kes on kaudseltki kursis minu rahalise seisuga, mõistab, et mul ei ole selle alaga mitte mingit pistmist.” Pajula eriala on majandusteooria, kuhu valgub kõik kokku: filosoofia, teoloogia, majandus. Ja muidugi ka kirjandus. Oma eriala – ja üleüldse elu mõistmine – eeldab inimese käsitlemist tervikuna. “Lõppude lõpuks on teadustevahelised eristusjooned liivale veetud piirid,” selgitab Pajula ning lisab, et hindab renessansiaegset ideaali, mille standarditele ta küll ennast vastavaks ei pea.
Ometi mõjub see võltstagasihoidlikkusena inimese suust, kes SEB majandusanalüütikuna leiab teinekord aega kuulata Deutsche Welle kirjandusminuteid ning on nõnda kursis uuema saksa kirjandusega. Viimati luges ta läbi Matthias Politicky romaani “Herr der Hörner” ning Daniel Kehlmanni “Maailma mõõtmine” (Die Vermessung der Welt). Viimast autorit iseloomustab Pajula kui “saksa Kivirähki” – mõlemad kirjanikud mängivad ajaloost pärit stampide ja kli?eedega ning jutustavad ajaloolistest isikutest anekdootlikke lugusid. Veel üks autor, kes armastab anekdootlikke lugusid – aga hoopis teisel skaalal muidugi – on ka Robert Musil, keda Pajula omajagu luges, kuulates kõrvale saksakeelset heliraamatut. Kuid läbi ei ole Pajula Musili kolmest raamatust ja ligi kahest tuhandest leheküljest koosnevat hiiglaslikku “Omadusteta meest” siiski saanud. Hetkel vähemasti veel mitte. Veel.
Hardo Pajula on sündinud 4. mail 1966 Rakveres. Hariduse on ta omandanud Tallinna Polütehnilises Instituudis ja Cambridge’i ülikoolis. Hiljem täiendanud end Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Pajula tööandjateks on olnud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Hansapank, peaministri büroo, Eesti Kõrgem Kommertskool, PriceWaterhouseCoopers; praegu töötab ta SEB Enskildas analüütikuna.