Eesti arhitektuuripärand jõuab ajakirjandusveergudele enamasti negatiivses võtmes: jälle on üks vana objekt arendajatel risti jalus.
LINNA VÄÄRTUS
Oma õpinguteajast Roomas mäletan seda tunnet, mis mind valdas, kui nägin maja, mille esimesed korrused olid Caesari-aegsed ja viimasel riputas naine pesu kuivama. Sel hetkel hakkas ajalugu elama.
Täpselt sama tajusin sel kevadel Jeruusalemmas Kristuse Hauakirikus ja mitte ainult seal, vaid enamikus Piibliga seotud paikades Pühal Maal. Nii roomlased kui ka Jeruusalemma elanikud teavad oma linna ja nende ehitiste väärtust, eestlastega on aga lugu keerulisem. Oleme küll tunnistanud varasema kunstipärandi “omaks”, kuid sellist sidet, nagu me tajume vanade kultuurrahvaste hulgas, siin tekkinud ei ole. Kunst kipub jääma teatud hulga fanaatikutest erialaspetsialistide pärusmaaks. Võib-olla on põhjus selles, et me lihtsalt ei tunne oma kunstiajalugu piisavalt, eriti mis puudutab varasemat perioodi. Või ei tahagi tunda, sest mis seal siis ikka nii huvitavat olla saab. Niisugust seisukohta on küllalt kuuldud ka KUMU kohta, mis sai äsja 2008|. aasta Euroopa muuseumi tiitli.
ÜHISKONDLIKE OLUDE PEEGELDAJA
Ega olukord enne parane, kui hakkame uskuma, et siinne kunstipärand ka midagi väärt on ja et see räägib üsna palju meie endi kohta. Keskaja kunsti uurijana huvitab mind muidugi ennekõike 13. sajand – aeg, kus peituvad meie identiteedi juured, kuid mille kohta kirjalikke allikaid napib.
Senine arusaam eestlaste maailmapildist baseerub ajaloolaste uuringutel, samas võib küsida, kas see on adekvaatne. Nii arheoloogiline kui ka kunstiajalooline materjal selle perioodi kohta on tunduvalt rikkalikum kirjapandust ning räägib mõneti teistsugust keelt. Kunst ja arhitektuur on läbi aegade peegeldanud ühiskondlikke olusid, kuid samas aidanud kujundada inimeste arusaamist ümbritsevast maailmast.
KESKAJA KESKUSE LOOMINE
Mida siis teha, et olemasolevat olukorda muuta? Kuidas panna kivid kõnelema ja rekonstrueerida terviklikum pilt mineviku sündmustest? Kõige alus on koostöö teiste valdkondade uurijatega. Ainult sellisel viisil võime jõuda kvalitatiivselt uuele arenguastmele.
Sel eesmärgil loodi 2005|. aastal Tallinna Ülikooli juurde keskaja keskus, mis koondab ajaloolasi, kunstiajaloolasi ja arheolooge erinevatest teadusasutustest. Siin peitub ka Eesti unikaalsus. Keskaja keskusi on Euroopas palju, kuid ükski neist ei koonda ühe mütsi alla ühe riigi eri valdkondade tipptegijaid. 2007|. aastal sarja “Kunstiteaduslikke uurimusi” erinumbrina ilmunud Pirita kloostri 600. juubeli kogumik näitas, et sellisel sünergial on potentsiaali. Avanesid hoopis uued tahud keskaegse Tallinna ühe visuaalse sümboli ajaloos.