Film on pilguheit ühele lõigule nõukogude kinoajaloost, milles balti näitlejatel oli täita üks teatud roll. Ühtlasi on see ka film kunstniku vastutusest ja valikuvõimalustest. Filmi peategelasteks on legendaarsed balti näitlejad – TÕNU AAV Eestist, ULDIS LIELDID?S Lätist ja Leedu näitleja ALGIMANTAS MASIULIS, keda on nimetatud ka Nõukogude Liidu “teeneliseks fa?istiks”.
SAKSA SÕJAVÄEMUNDER SELGA
Olles kodumaal tunnustatud rahvakunstnikud, mängides lastefilmides rõõsasid pagareid või muinasjutuvestjaid, olid nad laias Nõukogude Liidus tuntud hoopis kui lurjused, kehastades natse nõukogude sõjafilmides. Balti näitlejad olid kurjamite rollides suurepärased, näidates kurjust nii nagu ei keegi enne neid, raputades tollast kinokriitikat uudse ja psühholoogiliselt peene näitlejamänguga.
Arbo Tammiksaar: “Juba lapsepõlves hämmastas mind, et Nõukogude sõjafilmides mängisid sakslasi alati Eesti ja üldse Baltikumi näitlejad. Ja kooliajal klassiekskursioonidega Venemaal käies ei saanud ma kunagi aru, miks meid nii sageli fa?istideks sõimati. On olnud arvukalt Eesti, Läti ja Leedu näitlejaid, kel läbi aegade tuli ikka ja jälle Saksa sõjaväemunder selga tõmmata. Enamik nendest filmidest on poliitplakatlikud ja täis vapustavaid valesid, sest kogu Nõukogude süsteem põhines valedel ja vaenlase kuju loomisel. Mind huvitas filmi tehes küsimus kunstniku vastutusest. Millisel määral on esitaja kaasvastutav valede eest, mida tema suu läbi esitavad filmitegijad? Kas näitleja tegevus võib mõjutada välispubliku suhtumist rahvasse, kelle hulgast ta pärineb? Millised olid balti näitlejate valikuvõimalused nõukogude kinos?”
KURJUSE TÄHELEPANUVÄÄRSED ROLLID
Ants Eskola, Juosas Budraitis, Algimantas Masiulis tegid samas tähelepanuväärseid rolle kehastades kurjust nii nagu ei keegi enne neid, raputades tollast kinokriitikat uudse ja psühholoogiliselt peene näitlejamänguga. Mistõttu Nõukogude kinoajaloo teatmikud nimetavad nende ja paljude teiste näitlejate puhul just neid rolle.
Raamat “Akterõ Sovetskogo kino” kirjutab Budraitise rolli kohta filmis “Kilp ja mõõk”: “Blond, põhjamaise välimusega, ennastvalitsev, samas julm, kaval, läbitungimatu, fanaatiline füürerile pühendunud fa?ist. See on tüüpiline leppimatu vaenlase kehastus, mängitud ilma igasuguse inimliku nõrkuseta, kuid samas nii mõistetav, elav isiksus.”
Balti näitlejad olid kurjamite rollides suurepärased. Inimesed tundsid neid ära tänaval ja küsisid autogramme, aga nad ei saanud iialgi oma rollide eest autasusid. Põhjused selleks olid mõistagi ideoloogilised. Nii jäigi Masiulise suurimaks tunnustuseks oma fa?istirollide eest kolleegide (re?issöör Jevgeni Matvejevi poolt ühel filmiõhtul) antud tiitel “Glavnõi fa?ist Sovetskogo Sojuza”.
“Akterõ Sovetskogo kino” on sunnitud möönma Leedu näitleja Algimantas Masiulise kohta: “Masiulis hakkas saama tohutult pakkumisi erinevatelt kinostuudiotelt üle kogu Nõukogudemaa. Sisult on kõik nad sarnased: Masiulist soovitakse näha mängimas Gestapo bossi, koonduslaagri ülemat, lääne spiooni. Mitte karakterit, vaid märki. Üksnes näitleja ekraanile ilmumisest piisab, et vaatajale on selge, milline on selle tegelase olemus…”
Baltlasi ei peetud Nõukogude Venemaal fa?istideks pelgalt ajaloolistel põhjustel. Paljugi aitas sellele kaasa filmitööstus, palgates üha uusi ja uusi baltikumi näitlejaid kehastama saksa ohvitsere või lääne spioone. Need stereotüübid on siiamaani elus ja kasutusel ideoloogiasõjas.
* * *
LOE LISAKS: FILMI PEATEGELASED:
TÕNU AAV (s. 1936) Armastatud Eesti näitleja, kelle rolliparemikku kuuluvad osatäitmised peamiselt just lastele suunatud teatritükkides ning kuuldemängudes. Onu Remus ja vahva sõdur ?vejk on vaid mõned neist, mis väljendavad tema sõbralikku olemust. Kuid keda kajastasid tema rollid nõukogude kinos? Loomulikult fa?iste.
ULDIS LIELDID?S (s. 1940) Läti näitleja, kelle filmograafias on tervelt 38 natsirolli, rohkem kui ühelgi teisel Balti näitlejal. Tänaseks on ta teinud lõpparve oma näitlejakarjääriga ning hävitanud kogu oma isikliku arhiivi. Õnneks filmikaadrid ei põle. Ei põle ka mälu. See on esimene kord, mil mees nõustus rääkima oma filmirollidest Nõukogude kinos.
ALGIMANTAS MASIULIS (s. 1931) Leedu mees, kes mängis alates oma kinodebüüdist 1956.a. enamasti ainult negatiivseid kangelasi. Ligi sada osatäitmist kurjamite, fa?istidena, ameeriklastena jne. Veedab pensionpõlve Kaunases. Venemaal pole teda unustatud, kuid ta ei ole paljudele ahvatlevatele pakkumistele järele andnud.
* * *
LOE LISAKD: VAENLASE KUJU EVOLUTSIOON
Erinevatel ajaperioodidel, alates 1940ndatest kuni 1980-ndate lõpuni, muutus ja arenes ka vaenlase kuju Nõukogude sõjafilmides. Karikatuurid. Sõja- ning pealesõjaaegseid karikatuurseid rolle kehastasid äsja Nõukogude Liitu inkorporeeritud veel ebausaldusväärsete baltlaste asemel valdavalt venelased. Fa?ist hiilib lapse hälli poole ning tõstab ähvardavalt noa. Tema pilk on vilav ja väljanägemine lihtsalt jälk. Multifilmis kihutavad haakristidega hundid kallale vene dru?iinale.
Idioodid. Veidi hilisema aja filmid kujutavad sakslasi lihtsameelsete lollidena, keda vahvad punakotkad peksavad halastamatult. Autojuht hävitab tankikolonni. Vangistatud madrus uputab vaenlase allveelaeva.
Balti laine. 1965. Eppohhiloov Leedu film “Keegi ei tahtnud surra” mis tekitab nn Balti fenomeni nõukogude kinos. Kerkib esile terve plejaad andekaid balti näitlejaid. Kuid kohe hakatakse neid kasutama propagandamaigulistes filmides. Tekib ootamatuid vastasseise, kui näitlejate algatusel hakkab antikangelaste kujutamisse tekkima inimlikkust ja psühhologiseeritust.
Venelaste pealetung. Baltlaste fa?istide kehastamise tippaeg saab läbi legendaarse filmiga “Seitseteist kevadist hetke” 1973, mil sakslasi kehastanud näitlejad hakkasid kõnelema puhtas vene keeles ning isegi ilma aktsendita.
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja raskete aegade tõttu kohalikus filmitööstuses kaotasid paljud balti näitlejad aastateks igasuguse võimaluse filmirollideks. Osavamad, kellel olid sidemed Vene kinobojaaridega, said astuda üles mõnes seriaalis, mängides vampiiri, mafioosot või Ameerika turisti. Alanud olid uued ajad.