LUIGA (tüdinult): Liiv, jäta jamps. DR. T?I?: Was für die Name war es? LUIGA: Er sagt das die Heroine der Nation seine eigene Mutter war. DR. T?I?: Aaa, Ihr Nation! Jajaa, diese reine, arbeitende, singende, ruhige, überhaupt hochwertige, ehrliche Esten!
Däämn, see on lahe, see on kiiksuga, see on värskendav, see on lahe. Vanemuine hakkab vahel ikka vastu ka sellele, mis ta on. On viimased aastad olnud. Aga ei viitsi Vanemuise kallal haukuda, see teada niigi.
“Koidula veri” on teatritekst, milliseid näiteks Royal Court Theatre oma “Write the play”-võistlustega otsib. Olles niimoodi üheks paljudest õigustustest ka Eesti Näitemängugentuuri näidendivõitlustele, kust ta pärit. See on tekst, mille ei ole kirjutanud teatriinimene, ei Tätte, ei Lennuk, ei teised. On konventsioonivaba ja värske, kirjutatud mõtlemata sellele, kuidas on kombeks, kuidas peab näidendit kirjutama. Ja vabadus on vabastav.
Lugu – Juhan Liiv on Lydia Koidula ja Vene tsaari sohipoeg. Papa Jannsen saab tsaarilt paksu paki pappi iga kuu, annab talumees Benjamin Liivile kasvatada poisi, ja tunduvalt vähem pappi. Tõe huvides – ega ta seda tsaari pappi väga ei taha. Aga peab.
Lugu looks, see polegi enam oluline, see on nii kiiksuga. Olulisem hoopis on teatrimäng, kultuurimäng, mis sellest sünnib. Ja sõnum, mis sellega kaasas käib – nimelt – konventsionaalses, mudeldatud maailmas, maailmas kus valitseb fantaasiapuudus, boonuksi pesupulber ja tele kahe uus äripakett kõrvu lävendipõhise vastuvõtuga ülikoolis, on siiski ka mõtlevaid inimesi. On tahet fantaseerida, on tahet kaanoneid teistpidi lõikuma panna ja seeläbi piku värskendada. Ning siis võpatades ärgata – ma olen siiski veel elus. Ei ole taffel snäkiks muutunud.
Ja veel – see tõestab, et suur lava ei ole intelligentsele draamatükile sugugi veel päris surnud mängupaik. Vähemalt vormiliselt. Kuigi – samas – miks ei võinuks seal olla tunduvalt rohkem psühholoogiliselt põhjendatud vaatemängulisust ja teist plaani? Ja veel, Kowalskit võlus, kuidas mängis Koidula, Ragne Pekarev. Ja võlus Ott Sepp – tsaar ja Liiv. Isa ja poeg.