Me alustame Clarence’i tapmisstseeniga. Ja sellega ka jätkame, ja jätkame ja jätkame jätkame. Muude kuulsate kohtade vahele. Richard, kuriloom, muutub kohe ilatsevaks idioodiks. Kes on tagalaval laual ja ei suuda uskuda, ei suuda vastu võtta, sedasama mida ta võimsad tungid talle käsivad, mida nõksatades peale sõitev võimuiha ette ütleb.
Ta näeb, näeb, mis teistest tragöödiatest, Hamletist, Othellost, kust kõik veel, välja on kistud. Näeb ja ei suuda uskuda, ei suuda sekkuda. Suudab ainult vaadata ja kannatada. Ja muutub, õigemini on, autori alter ego. On kommentaar kaosele. On inimene.
Seal, kus inimlikkust eriti ei paista. Inimlikkusest kaugenev on terve Uusbergi dekonstruktsioon. Ja rekonstruktsioon. Või inimlikkust kaugendav. Uusbergi seisukoht on ühene – nii ei tehta. Nii ei käituta. Nii ei tehta. Nii ei tee inimesed.
Kummalisel kombel on see tükk jäänud arvustushammasratastest puutumata. Kes arvab, et see on sodi, kes ei oska midagi pihta hakata asjaga, kes niisama koeb. Ja tõsi ta on, et harjunud tuulkitiga pole siin eriti ühestki nurgast kallale minna. See on lavastus, mis jääb performance ja teatri vahealale. Pidades siin teatriks seda, mida bur?uaa vaatamas ja nautimas käib. Olles omamoodi antiteater, on ta rohkem teater, kui nii mõnigi. Nii mõnigi Kivirähk või Nüganen näiteks.
Esiteks me räägime siin ühest pedaali põhja vajutavast läbivast ideest – nii kuradi närviajavast, et olla ei saa. Visaku esimene kivi, kes tunnistab, et ilatsev Lauri Lagle Richardina talle lõpuks pikalt ja pidevalt pinda käima ei hakanud. Kowalskyle hakkas, hakkas nii kuradi moodi, et valdas kõik mõtted. Mis, usun, oligi lavastaja eesmärk. Sigadusi tehes, tappes, võimuorgial trallitades, võrgutades, ilge olles võib see kõik ühel hetkel romantiliseks ja pseudoõigustatuks, õigeks sündida. Normaalseks, selliseks, nagu peabki. Nii, nagu korrumpeerunud ametnikud hingel kahe esimese ümbriku juures võdiseda lubavad, alates kolmandast tunnevad, et nad on oma tööga ja rahva põlve paremaks loomisega ümbriku ära teeninud, nii ka kuningilgurid. Pidev lavaline, ilane kommentaar ei lase siin tükis kangelastega kaasa minna.
Aga jahh, üldiselt ja üldinimlikult, minge persse, kes te arvate, et teile on kõik lubatud?