002. aasta suvel pidas Harvardi Ülikooli lõputseremoonial kõne Zayed Yasin, mille pealkiri oli “Minu D?ihaad Ameerikas”, milles see Ameerika muslimite helgemaid päid teatas: “Tõeline Ameerika unistus on universaalse iseloomuga, see on midagi enamat, kui materialistlikud püüdlused. See on suutlikkus ja võimalus kujundada oma elu: toita ja katta perekonda turvaliselt ja väärikalt ning praktiseerida rahus oma usku. See on meie Ameerika d?ihaad” (Harvard still hates America. The Washington Times. June 6, 2002).
Neli aastat varem avaldas rühmitus nimega Juutide- ja Ristisõdijatevastase D?ihaadi Ülemaailmne Rinne, eesotsas selle juhtide Shaykh Usamah Bin-Muhammad Bin-Ladini ja Ayman al-Zawahiriga, fatwa, mis kuulutas d?ihaadi Ameerikale ja selle liitlastele sõnadega: “Käsk tappa ameeriklasi ja nende liitlasi – tsiviilisikuid ja sõjaväelasi – on kohustuslik igale muslimile igal maal, kus seda võimalik teha on… See on kooskõlas kõikvõimsa Allahi käsuga: “Võidelge nende vastu, kuni pole enam rõhumist ning usk kuulub Allahile”” (al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998). Äärmusrahumeelse ja ülisõjaka d?ihaadi määratluse vahele jääb väga lai spekter.
PINGUTUS JUMALA TEEL
Väljend pingutus Jumala teel, mis Koraanis kõige sagedamini d?ihaadi märgib, omab palju avaldumisvorme ning selle teooriadki on erinevad, leides sageli praktikas vastupidise väljundi. Seega, kes arvab midagi d?ihaadi kui idee või praktika kohta kas head või halba, peab kohe olema valmis ka vastaspoole rünnakuteks ning tooma oponendi seisukohtade vastu oma seisukohta toetavad tuhat ja üks väidet.
Parim tee d?ihaadiga seotud probleemide ja küsimuste lahendamiseks on pöörduda islami püha raamatu Koraani poole. Islam sündis umbes aastal 610 ning praktiliselt sünnihetkest alates on islami üks suuri küsimusi olnud usu ja uskmatuse suhe, seda nii kogukondlikul kui ka üksikindiviidi tasandil.
Siiamaani on lahendamata mittemuslimitest teadlaste püstitatud intrigeeriv küsimus, et mis perioodil, 2) pärast hid?rat sõjategevuse algust Mediinas muslimite kaitse eesmärgil, 3) uskmatute ründamine paganliku sunna poolt sõda lubaval ajal, 4) sõda paganatega ja ahl al-kit?biga igal ajal (EI, djihad).
Uute käskude ilmutamine Muhamedile tühistab eelnenud käsud, kui need lähevad vastuollu uutega. Seega, rahumeelset kutsungit käskivad ilmutused tühistati muslimite kaitse eesmärgil sõda käskivate ilmutustega, mis jäid viimasteks Muhamedile Jumalalt saadetud käskudeks. Kõik need neli staadiumi avalduvad Koraanis.
VÕIDELDA ELU JA SURMA PEALE
Sõna d?ihaad on tuletatud araabiakeelsest verbist jahada, mille esmane tähendus on “pingutama millegi nimel”, “endast kõike andma mingi eesmärgi nimel”. Selle juriidilis-teoloogilis-poliitiline tähendus on “pingutama Allahi teel”, st levitama usku Allahisse ning tegema Teda võidukaks maailma üle.
Enamus islami õpetlasi on seisukohal, et d?ihaad on kollektiivne kohustus islami levitamisel, see tähendab universaalse islamiriigi laiendamisel. Seega on d?ihaad viie personaalse usualuse kõrval kuues, mitteametlik usualus. See tähendab seda, et mitte kõik muslimid ei pea d?ihaadist osa võtma, piisab, kui d?ihaadi teostamiseks on koos kriitiline arv mud?ahiide (d?ihaadist osavõtjaid) d?ihaadi edukaks läbiviimiseks.
D?ihaadi läbiviimine toimub kindlate reeglite kohaselt. Klassikalise d?ihaaditeooria peamise teoreetiku Abu’l-Hasan al-Mawardi (972-1058) teose Al-Ahkām as-sultaniyyah (Valitsemise seadused) järgi jaguneb d?ihaad kaheks kategooriaks: I Usklike, st muslimite vastu, II uskmatute ja ahl al-kit?bi vastu (Khadduri, 74 – 84). Muslimite vastu on võimalik d?ihaad kuulutada välja usust loobumise – riddah, ortodokssest usust kõrvalekaldumise – al- bāghī ja territoriaalse lahkulöömise – al-muharibun korral. Uskmatute ja nende ahl al-kit?bi vastu, kes ei allu muslimitele, kehtib aga islami universalismist tingituna permanentne sõjaseisukord. Paganatele esitatakse võimalus astuda islamisse või võidelda elu ja surma peale. Tänapäeva d?ihaaditeoreetikud on enamasti üksmeelel, et praeguseks on islamist kõik inimesed maailmas kuulnud ning vahetult enne sõjalisi aktsioone uue kutse esitamine mittemuslimitele astumaks islami usku pole enam vajalik.
TAVALISE SÕJAMEHE IND SURRA
Peamises allikas, mis kirjeldab Egiptuse vallutamist aastail 640 – 642, Al-Hakami teoses Futūh al-misr, toonitatakse korduvalt ka tavaliste sõjameeste indu surra Allahi eest ususõjas: “Ja kui meid viimseni maha tapetakse, siis on see meile parim võimalus jõuda Allahi palge ette ja paradiisi, ega ihale muud meie silmad ega süda… Ega pole ühteainsamatki meist, kes ei palvetaks hommikul ja õhtul, et Allah kingiks temale märtrisurma”.
Samasugust d?ihaadi-indu võib kogeda ka peamisest Kaukaasia vallutamist käsitlevast allikast, Al-Kufi tööst Kit?b al-futūh, milles korduvad motiivid “oma hinge pühendamine Allahile d?ihaadis”, õhutused “kiirustage paradiisi”, kirjeldused rahva seas tekkinud usupuhangutest uute vägede kogumisel sõjakäiguks, väljendid nagu “polnud kedagi, kes poleks hobuse seljas lahingusse tormanud, et surres õnne otsida” jne. Huvitaval kombel ei tekitanud ristisõjad esialgu muslimites mingit usupuhangut ega d?ihaadipropagandat. Usuleigusest ja hetkepoliitika prevaleerimisest usuküsimuste üle ahastusse sattunud islami õpetlane Ali ibn Tahir Al-Sulami kirjutab 12. sajandi alguses “esimese täielikult d?ihaadile pühendatud teose” (Dajani-Shakeel) Kit?b-al- jihād, milles selgitab d?ihaadi põhimõtteid, ärgitab muslimeid täitma oma kohust Jumala ees d?ihaadi näol ning kuulutab ette ristisõdijate purustamist.
D?IHAAD D?IHAADI VASTU
D?ihaad on ajaloo jooksul avaldunud ka reaalpoliitikast kauge müstilise ulmana, mis sunnib trotsima maiseid realiteete. Marco Polo jutustab, kuidas viimane Abbassiidide kaliif “asetas lootuse Muhamedi võitluslipule, ning otsustas purustada pisukese mongolite väe”. Sarnast maise elu trotsi näitasid üles Sudaani mahdistid 1880. aastatel; või 1980. aastate Iraani lapsed, kes paradiisi-plastmassvõtmed kaelas, üle miiniväljade eneseõhkimisega regulaarvägedele teed rajasid.
Islamimaailma-sisest väga erinevat d?ihaadist aru saamise võimalust tänapäeval piltlikustab aga 1991. aasta Lahesõda. Saddam Hussein kuulutas välja d?ihaadi Lääne vastu, tuues ettekäändeks läänemaailma sõjavägede paiknemise islami aladel ning nendest lähtuvad rünnakud muslimite vastu; vastusena kuulutasid Saudi Araabia võimud d?ihaadi Saddam Husseinile. Ning 20. sajandi viimastele aastakümnetele on iseloomulik, et paljud islamimaade äärmusrühmitused on poliitilisele areenile ilmumist märkinud d?ihaadi kuulutamisega oma riigi valitsejatele.
MILLISEKS D?IHAAD KUJUNEB?
Võib vaid oletada, millise sammu paganluse ja materialismi suunas on sellest ajast astunud Lääs uue põlvkonna tõeliste allaheitjate arvates. Polegi imestada, et kuulutades 1998. aasta 23. veebruaril Lääne vastu välja d?ihaadi, tõi Bin Laden selle aluseks lõigu äsja käsitletud suurast 9: “Kiidetud olgu Allah, kes ilmutas Koraani, kes on taeva valitseja ning kes likvideerib fitnah, ning ütleb Pühakirjas: ” Ning kui möödunud on keelatud kuud – tapke uskmatuid kus iganes te neid leiate, haarake neid, piirake neid sisse, nõrgestage neid kõikjal varitsustes””.
Euroopa ja Lääne tsivilisatsioonile tervikuna peaks olema hoiatuseks aina enam allaheitjate seas leviv seisukoht, et Lääne inimese näol pole tegu mitte raamaturahvaga, kelle suhtes Koraan ilmutab teatavat austust, vaid usust ärapöördunud paganatega – kellega tuleb tapelda vahendeid ja aega valimata.
Eesti on vaikne dār al-harbi nurgake, kus azan kõlab nõrgimana Euroopa maadest. Eesti on üldse üks vähestest maailma maadest, kus pole ühtegi mo?eed. Kas ja millist osa islam siin tulevikus etendama hakkab – sellele on raske vastata. Veelgi tänamatum on aga arvata, milliseks kujuneb islami tulevik maailmas. Teisiti sõnastatuna vastata küsimusele: milline käsitlus pingutusest usu nimel (st d?ihaadist), aina laienevas ummahs valdavaks saab. Sest kus on islam, seal on ka d?ihaad.
* * *
Kaotatud võidujooks islamiga
Islam on maailma kõige kiiremini leviv usk. 2002. aasta Britannica Yearbook andmeil oli iga viies ilmakodanik muslim. Umbes viiekümnes riigis moodustavad muslimid üle poole rahvastikust ning umbes sajas maailma kahesajast riigist on muslimitel poliitikas, majanduses ja kultuuris arvestatav tähtsus. Islam on muutumas käesoleval sajandil maailma suurimaks usuks. Islami usku pöördumine – allaheitmine araabia keeles – toimub kiirenevas tempos Aasias, Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Võidujooksu Aafrika pärast on kristlased muslimitele kaotamas. Üha enam laieneb islami kandepind ka katoliikluse kantsis Ladina-Ameerikas, kus alates 1995. aastast on tulnud teateid indiaanlaste, näiteks maiade, islami usu vastuvõtmise kohta (Reuters, 1995, 25. jaanuar).
Islamil on viis põhialust: usk Allahisse ja Muhamedi prohvetlusse, palvetamine, palveränd, paast ning kogutud vara puhastamine usumaksu näol. Nendele viiele usualusele pühendab muslimite püha raamat Koraan umbes kolmandiku oma mahust. Teine kolmandik räägib imelistest prohvetilugudest ja tuletab meelde õigete ja eksinud rahvaste saatusi. Viimane kolmandik aga kõneleb islami kuuendast alusest – pingutusest Jumala teel – d?ihaadist ja suhetest uskmatutega ning õhutab Ainujumala ilmutatud igavest tõde kuulutama mittemuslimitele.
See tõe kuulutamine toimub pingutuse – d?ihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad – muslimid – heidavad alla, st islamistavad, tõe kuulutamise ja õigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dār al-harb – sõjatallermaa) muutmine dār al-islāmiks (islami ala) toimub islamis pingutuse – d?ihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid. Teravaid vaidlusi tekitab aga nii muslimite kui ka mittemuslimite seas küsimus, mida ikkagi tähendab d?ihaad?
Seda sõna kuuleb 21. sajandi alguses, praegu aastal 1429. islami kalendri järgi, aina sagedamini ning väga erinevates kontekstides, lausa üksteisele vastukäivate määratlustena.
* * *
Võit ja märterlus
D?IHAADI SAAB MÕISTA VÄGA ERINEVALT: rahumeelse suuna pooldajad on kuulutanud d?ihaadi “võitluseks kurjusega enda sees ja ühiskonnas”, “võitluseks rassilise diskrimineerimise vastu” jne.
Üks Iraani ministeeriume kannab nimetust Ministry of Jihād-e Sazandegi – see valitusasutus tegeleb riikliku elamuehitusprogrammiga. Pingutada selliste eesmärkide nimel on üllas võitlus. Islamit eristab kõige enam teistest uskudest äärmiselt praktiline suhtumine maapealse elu staadiumisse (selles suhtumises vist peitubki niivõrd suur populaarsus).
Paljud on kindlasti kuulnud ka d?ihaadist teises kontekstis. Näiteks liikumise Laskar Jihād näol, mille arvel lasub enam kui 10 000 Indoneesia kristlase elu. Või rühmitusest Haraka ul- Jihād-i-Islami tegevusest Kashmiris; või Egiptuse presidendi Anvar Sadati mõrvamisest Islamic Jihad poolt 1981. aastal; Jeemenis tegutseva Islamic Jihad poolt tapetud kristlikest misjonäridest, ning viimasel ajal kindlasti Sudaani valitsuspartei Rahvuskongress ettevõtmistest, mille loosungi all “D?ihaad, võit ja märterlus” on hukkunud u 2 miljonit mustanahalist kristlast ja animisti, on tekitatud uus genotsiid Darfuris ning mis miljoneid allaheitmatuid mustanahalisi hoiab orjapõlves. Poliitiliste ja sõjaliste ettevõtmistega seoses on sõna d?ihaad vägagi pahaendeline. Islamimaailma targad on 19. – 20. sajandil avaldanud väga vastukäivaid seisukohti d?ihaadi kohta nii äärmusrahumeelse kui äärmussõjaka seisukoha kaitseks ning need seisukohad on vägagi tuntavad olnud reaalsete tagajärgedena poliitikas. Väljapaistvaimad rahuparteilased on läbi ajaloo sellised suurkujud nagu Rashid Rida, Jamal al-Din al-Afghani ning Ahmadiyyah liikumine; nende tuliseimad vastased on äärmuslased Hasan al-Banna, Sayyid Qutb, Abu Ala Mawdudi, Ruhollah Khomeini ning uue põlvkonna võitlejad Bin Laden, al-Zarkawi jt.