***
PRONKS: Alati murelik Rein Veidemann
Maratonijooks romaani kirjutamise vormis ei ole Rein Veidemannile kunagi sobinud, tema pikem proosa lonkab mõlemat jalga. Ka esseede, kirjandusteemaliste möginate ja muude keskmaa tekstidega ei ole tulemus kuigi palju üle luuleliidu keskmise.
Aga nüüd näib, et Veidemann on ennast leidnud lühikeste ent ajuvabade kaebekirjade kirjutajana ning tunnustus, mis ennast nii kaua oodata lasi, on tulnud nii pressinõukogu kui avaliku sõna nõukogu poolt. Õnnitleme, pane rohkem loorberit supi sisse, oled selle igati ära teeninud.
Pronksmedalit tuleb Reinul jagada küll arvuka meediaeetikute liigaga, ent ka naiskondlik kolmas koht on härra Veidemanni isiklik rekord. Reinu kaebus Eesti Ekspressi ja Veiko Märka vastu ei tulnud hästi välja ja mehike sai lonti. Eetikud raiusid nagu rauda, et Märkal oli õigus Reinu inimsusevastaseks kurjategijaks nimetada. Eks ta ole.
Aga kuna selle otsuse ajal veel uus suur võrdõiguslikkuse seadus ei kehtinud, siis siinkirjutanule mainitud õigus ei laienenud. Ma üritasin küll tagasihoidlikul moel Märka seisukohti Vikerraadios kaitsta ja põhjendada, aga sain selle eest Veidemannilt mõrvasüüdistuse ja pressinõukogult süüdimõistva otsuse.
Sellest moraal ja eetika – kui nimetad kedagi inimsusevastaseks kurjategijaks, siis ära sa jumala eest midagi põhjendama ega arutama hakka, endale raiud. Eetikud ei suuda su mõttekäiku jälgida, sattuvad segadusse ja pärast on pahandust kui palju.
Igal juhul on Veidemann õigel teel, pole mõtet raisata oma andetust selliste kirjanduslike vormide peale, mida laiad massid võiksid lugeda, aga ei loe. Parem vorpida virnade viisi kaebusi, mille kunstilisele küljele ei esitata kuigi kõrgeid nõudmisi ja mille ametnikud peavad läbi lugema. Kui lugejatega kitsas käes, tuleb leida uusi viljakaid strateegiaid. Veidemannil on vastne mängujoonis väga hästi välja töötatud ja tõhusalt ellu rakendatud. Lugejabaasi laiendamine on andnud märgatavaid tulemusi. Parem Epp Lauk, kui mitte keegi.
***
HÕBE: Tiit Vähi, endine inimene
Aktiivsest spordist seedehäirete tõttu pikemat aega kõrvale jäänud Tiit Vähi ilmutab viimasel ajal aktiivsust suurettevõtjate koondises ning tiimikaaslaste üleüldise nõrga vormi taustal valiti koguni meeskonna kapteniks.
Tiidu sportlasekarjäär on täis müstikat ja imesid. Erinevalt riistvõimlejate kaitsepühakust Jeesus Kristusest, kes paar käegakatsutavat kala ja leiba tuhandetele klientidele maha müüs, rajas Tiit oma kontserni 100 vaimsele alusele – vaakumile ja vaesusele. Räägitakse küll ekspeaministri salapärasest rahastajast ja lambist võetud laenust, aga meie ei usu lambivaimu ega keda kuraditki. Kõige tõenäolisem teooria siiamaani on õepetus sellest, et Tiit käivitas oma äri mõtte jõul.
Huvitavaid mõtteid avaldab härra Vähi siiamaani, kord raiub ta nagu rauda, et riiki juhivad Madisson ja Liim. Siis aga süüdistab Ansipit majanduse ära hävitamises. Tiit, ole ikka mõistlik mees ja ära aja Madissoni ja Liimi patte Ansipi kaela.
Vähi soiub, et Eesti majanduspoliitika põhialused on olnud vabadus, avatus ja tuginemine tasakaalustatud riigieelarvele. Praegu olevat me rahvuskonservatiivne, ida poole suletud tupikriik defitsiitse riigieelarvega. Jälle lollus. Rahvuskonservatiivust pole siin kahe kopika eestki, riiki valitsevad Rootsi pangad ja rootslased pole konservatiivid, vaid sotsialistid. Sa, Vähja Tiit, oled ise rahvuskonservatiiv, tõsi küll, kirsasaapa lõikega. Vanasti nimetati selliseid mehi stalinistideks ja kui kätte saadi, siis riputati Leenini orden kaela.
Täna sul nii hästi ei lähe, saad hõbemedali selle eest, et tõukasid vene kapitali ärihuvid Eesti riigi ja rahva huvidest kõrgemale. Ent meie ei aja siin näpuga seaduseraamatus järge ega mõõda muud kui sportlikku tulemust. Tulemus on hea, kõvasti üle võlli. Väga tahaks näha, millal Vähi teeb teoks oma lubaduse: armastus Eesti riigi vastu kestab igavesti, aga kui äri ajada ei saa, tuleb langetada radikaalseid otsuseid.
Mis selle lause mõte võiks olla, kas Tiit poob ennast üles või valmistab uraanijääkidest tuumapommi ja paneb Jüri Liimile alla? Peagi saame näha.
***
KULD: Hull soome naine Leena Hietanen
Kindlasti ei ole Leena Hietanen inimliku rumaluse maailmameister, aga oma lollusega suudab ta hämmastata ka vene kroonutelevisiooni vaatajaid. Soome suurkirjastus WSOY, midagi meie Varraku taolist, aga tunduvalt ebakvaliteetsem, üllitas Leena Hietaneni sitanikerdise pealkirjaga “Eesti külm sõda”. Miks mitte “Eesti leige sõda” või “Eesti soe sõda”?
See vedela rooja konsistentsi ja Rein Veidemanni romaani “Lastekodu” kvaliteediga propagandateos nimetab vene okupatsiooni Eestis müüdiks ja sõimab meie valitsuse poliitikat apartheidiks. Hietaneni arvates peaks Eesti tulema minevikust tagasi tänapäeva ning rõhutab, et euroopalikud väärtused peavad ka siin kehtima ning riik peaks tegelema mittekodanike kaotamisega.
Minu isiklik arvamus on, et mittekodanike likvideerimine ei ole pärast viimast sõda enam Euroopas aktuaalne, aga tee sa mõni lihtne asi WSOYle ja tema autorile selgeks. Ilmselge, et mutike peksab segast ega jaga Eesti olukorrast ööd ega mütsi, me peaks just nimelt suunduma minevikku, seal ootab meid majandustõus, tulevikus aga ühemõtteline dekadents.
WSOY võiks aga persse minna, kui nii rikas kirjastus ka ühtki kirjaoskajat toimetajat ei jõua palgal pidada, siis mingu sujuvalt üle raipekäitluse või seksilelunduse alale. Mina igal juhul vaatan Soomest raamatuid ostes hoolega, et kogemata mõnda tiblastunud kirjastuse toodet koju ei veaks.
Käesolev kuldmedal näib olevat Leena esimene võit, siiani on ta tegev olnud kaotuste alal. Luuser pihib, et Kauppalehtist lasti ta lahti, kui ütles Venemaa televisioonile, et Eestis on koonduslaager. Turun Sanomatest vallandati ta mõni aeg hiljem, kui kirjutas, et Soome seadustab Eesti ja Läti apartheidi-riiki.
Soliidse kaubamärgi all ja siiani peaaegu sõbraliku riigi lipu taustal solgi pritsimine on aga sportlik saavutus, mis väärib kõrgeimat tunnustust. Esikoha kindlustavad Hietanenile slaavi treener, üllatusmoment ja persetäis stiilipunkte. Juhul kui mõjuagent Leenal peaks olema mõni fänn, soovitan sellel värdjal lugeda Otto Ville Kuusise junni “Soome ilma maskita”.