Robert Treikelder läks pärast Nikolai Gümnaasiumi (praegune Gustav Adolf) lõpetamist 1910 Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Selles kõrge tasemega õppeasutuses omandasid kõrgema juriidilise hariduse mitmed hilisemad Eesti Vabariigi avaliku elu tegelased: Jüri Uluots, Jaan Teemant, Ants Piip, Otto Strandman, Karl Terras, Otto Tief, Aleksander Hellat ja paljud teised.
Treikelder lahkus ülikoolist enne viimast semestrit. Et ta ei sooritanud lõpueksameid, siis ei saanud ta ka ülikooli diplomit. Sel puhul anti tõend kõigi jooksvate eksamite ja arvestuste sooritamise kohta. Tolleaegse korra järgi oli sel viisil ülikoolist lahkunul tiitel: tegelik üliõpilane. Ta lahkus ühtlasi ajutiselt korporatsioonist Rotalia ja saabus tagasi Tallinnasse. 1919. aasta 1. juulist algas tema teenistus Eesti Vabariigi kohtuasutustes, mis kestis kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal.
Aastal 1921 sooritas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas moodustatud komisjoni ees vajalikud lõpueksamid ning 20. detsembril 1921 tunnistati ta Ülikooli nõukogu otsuse põhjal teise järgu diplomi õigusliseks. Diplom ise pole säilinud, on olemas ainult ajutine tunnistus diplomi väljaandmise kohta. Võib oletada, et ülikooli diplom ja paljud teised dokumendid läksid kaduma läbiotsimisel NKVD poolt pärast isa arreteerimist 1944. aasta lõpul. Aastal 1938 autasustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
“MEIE TEIEGA HAKKAME VEEL SUUREPÄRASELT KOOS ELAMA!”
1939 aasta 29. septembri hommikul teatati raadios, et Moskva on alla kirjutatud vastastikuse abistamise pakti Eesti Vabariigi ja NSVL vahel (nn baaside lepingu). Selle peale ütles minu isa hommikusöögi ajal: “Noh, näib, et vähemalt sealtpoolt pole meil esialgu midagi karta.” Üsna varsti pidi ta veenduma, et oli eksinud.
Talvel 1939/1940 kohtus ta mitu korda Jüri Uluotsaga, kellest oli saanud Eesti peaminister. Nad arutasid kujunenud olukorda ja Eesti võimalikku tulevikku. Jüri Uluots oli küllaltki pessimistlik. Ta arvas, et kui õnnestuks säilitada Eesti riiki kuni 1940. aasta sügiseni, siis peaks suurem oht möödas olema. Nagu teada, see ei õnnestunud.
Jüri Uluots jagas ka oma muljeid baaside lepingu läbirääkimistest Moskvas. Pärast lepingu allakirjutamist toimus Eesti delegatsiooni auks bankett, millest võttis osa ka Stalin. Eesti delegatsioon oli nähtavasti võrdlemisi rusutud meeleolus, nii et Stalin isiklikult patsutas Uluotsale õlale ja ütles: “Pole midagi, härra Uluots! Meie teiega hakkame veel suurepäraselt koos elama.”
“Suurepärane kooselu” algas 1940. aasta suvel. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tagandati minu isa kohtuniku ametist. Kohtust teda esialgu ei vallandatud.
Endistele kohtunikele anti konsultantide või nõunike nimetused ning töökohad kohtumaja keldrikorrusel. Et uued nõukogude kohtunikud kohtumõistmisest esialgu suurt midagi ei teadnud, käisid nad kohtuistungite ajal keldris nõu küsimas. See süsteem töötas kuni 1940. aasta lõpuni.
1940-1941. aastate küüditamised ja arreteerimised kohtunikke eriti ei puudutanud. Ju siis kohtunikud olid Nõukogude võimude arvates tähtsusetud ametnikud (võrreldes näiteks politseinike ja sõjaväelastega).
1944. aasta suvel oli meie perekond koos mitme teise perekonnaga sõja eest varjul Kehra lähedal, perekonnatuttavatele kuuluvas Kaasiku talus. Ühel pühapäeval, vist augustikuus 1944, jalutasime koos isaga talu karjamaal ja siis ütles isa just nagu iseendale: “Ei tea tõesti, kas peaks nüüd minema Tallinnasse Eesti Vabariiki tegema?”. See oli aeg, mil Jüri Uluots ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee hakkasid kavandama Eesti valitsust okupatsioonivõimu lõppemise puhuks. On võimalik, et Uluots sellega seoses minu isale mingi ettepaneku tegi. Hiljem isa sellest enam ei rääkinud.
KOHUS NÕUKOGUDE STIILIS
1944. aasta viimastel päevadel isa arreteeriti. Talle määrati Erinõupidamise poolt karistuseks 5 aastat vabadusekaotust paragrahv 58 lg. 3 alusel (vaenlase abistamine sõja ajal). Minu isal läks isegi hästi: paljud said sama paragrahvi järgi pikemaid karistusi.
Isa ütles, et “kohtumõistmine” käis nii, et juurdlustoimikud, paarkümmend tükki koos, saadeti Moskvasse. Umbes kuu aega hiljem kutsuti kõik asjaosalised vangla koridori ja loeti otsused ette: kõigile ühesugused.
Isa kandis oma karistust Leningradi oblastis asuvates vangilaagrites: alguses Tosno rajoonis Novo – Lissinos, hiljem Tihvini rajoonis Boksitogorskis. Ta vabanes vangilaagrist 1950. aastal.
PUNAPARADIISI PÄIKESE ALL
Vangilaagrist vabanemise järel lubati Robert Treikelderil elama asuda küll Eestisse, kuid mitte lähemale Tallinnale kui 100 km. Pärast pikki otsinguid (temasugust ei soovinud ju ükski asutus tööle võtta) õnnestus tal saada tööle arveametnikuna Ubja sovhoosis.
Hiljem piirangud leevendusid ja 1951. aastal sai ta põllutööbrigadiriks Kehra aretuspunktis. Tallinnasse pääses ta elama 1953. aastal ning töötas üle 10 aasta vabriku “Lembitu” tehnilise kontrolli osakonnas. Oma viimasel töökohal sai ta lõpuks uuesti töötada juristina – Tallinna Kütteturustuse juriskonsultina.
Karl – Robert Treikelder suri 85-aastasena 25. juunil 1976. a. ning on maetud Tallinnasse Pärnamäe kalmistule.