Inimkond on oma eksistentsi jooksul ennast väljendanud loomisega ja aladel, mis inimtegevusest juba sajandeid või aastatuhandeid mõjutatud on, ei leia kohta, kus poleks looduslikesse arengutesse sekkutud.
Kuigi infoühiskonna saabumisega luuakse järjest rohkem virtuaalseid väärtusi (mis allakirjutanu hinnangul on kergemini kaduvad kui loomisprotsess ise), siis maastikku jäävad märgid püsivad kauem. Need märgid ümbritsevad meid igapäevaselt ja on saanud elu nii lahutamatuks osaks, et nende olemasolu me sageli ei märka ja väärtust ei mõtesta. Loodusväärtusi ja ainulaadseid inimtegevuse jälgi märgatakse ja hinnatakse sageli alles siis, kui reaalne oht nende säilimise suhtes, on juba rakendumas. Näitena võib tuua mõne aasta taguse ristipuude raide Lõuna-Eestis. Miks me märkame ja tegutseme alles viimasel minutil?
OBJEKTIDE VÄÄRTUSTAMINE
On diskuteeritud, kas ajalugu saab võtta tõsiteadusena, sest ühe teaduse olulisema tunnuse, katse korduse teostamise võimalus siin puudub. Ajalugu on läbi aegade olnud poliitika tööriistaks, aga ka mingi sotsiaalse kogumi (rahvus, küla, perekond) eneseväärtustamise vahend. Vanaema juubelisünnipäev annab sugulastele võimaluse tunda end ühise perena, taasiseseisvumise algusaegadel aktiivselt korraldatud külade kokkutulekud olid (ja on tublimatel tänagi) kohaks, kus otsitakse ja tunnetatakse oma juuri.
Kõik see on pärimuslik seos, ? la minu vanaisa elas juba siin ja mina pean oma suvemaja siin edasi, mida oma juurtest lugu pidav inimene kannab endas kaasas. Nende lugude seostamine maastikus leiduvate objektidega annab lisandväärtust mõlemale – nii veel mäletatavale pärimusele kui ka pärandkultuuri objektile. Sellest lähtuvalt on pärandkultuuri objektide hoid ja väärtustamine omanikukeskne ja riigi poolne sekkumine, erinevalt muinsuskaitselise väärtusega objektidest, puudub.
INIMTEGEVUSE TULEMUSEL TEKKINUD ASJAD
Egiptuse püramiide teatakse, aga kodutalu heinamaal olnud küüniaset näidata ei osata, ometigi on viimasega seos ilmne. Ühiskonna survel väärtustatakse oma mõõtmetelt suuri, ajaloosündmustega seotud või religioosset tähendust omavaid ajaloo- ja kultuurimälestisi. Ka neil on oma kindel koht mingist riigist või piirkonnast võõrale kuvandi tekitamisel ja omade jaoks enesemääratluses.
Kohalikul tasandil kannab pärandkultuur sama rolli. Paese pinnasega Põhja- ja Lääne-Eestis on lubja põletamine olnud sadadele mõisatele ja tuhandetele taludele oluline lisasissetulek.
Nende lubjaahjude jäänused maastikus näitavad eelmiste põlvkondade leidlikkust vähemviljakatel põllumaadel ellu jääda.
Pärandkultuuri määratlus on lai. Kõige üldisemalt on tegu inimtegevuse tulemusel rajatud maastikus paikneva objektiga, mis on minetanud oma esialgse kasutusfunktsiooni. Nii kehtib see vanade mõisa- ja kihelkonna piirikivide ja kõlvikuid eraldavate kiviaedade kohta, aga ka kunagistele tööstusliku tootmisega seotud rajatistele: puusöe tootmisega seotud asukohad (söemiilid), turbaaugud rabades, mõisate viinaköögid.
PÄRANDKULTUURI INVENTUUR
On tekkinud paradoksaalne olukord, kus Ameerika vabadussamba ehitamise aasta teadmist nõutakse koolitunnis, aga vanaisa talunime ja selle saamislugu õpetajad välja uurima ei innusta.
Miks oma ja kõige lähedasem on täiesti unarusse jäänud? Kodu tunnet ja lugupidavat suhtumist kodukoha vastu ei saa tekkida, kui kool ega kodu ei suuna uurima kodukoha lugu. Aga kodutu, ka vaimses mõttes, ei taha küll keegi olla.
Tänaseks on Riigimetsa Majandamise Keskuse eestvedamisel käivitunud pärandkultuuri inventuur, mille raames on tähelepanuta jäänud inimtegevuse märke kirjeldatud neljas Loode-Eesti maakonnas. Kogutud andmed on Maa-Ameti Geoportaali (xgis.maaamet.ee) kaudu ka igale huvilisele kättesaadavad. Alates käesolevast ajakirjanumbrist hakkab ilmuma kahe Harjumaa valla mõne tähelepanuväärsema pärandkultuuri objekti kirjeldus koos foto ja kaardifragmendiga.
Kernu vallas on paekivi aluspõhi paljudes kohtades üsna maapinna lähedal. See on sajandeid võimaldanud paasi murda nii ehituskiviks kui ka lubjapõletamiseks ning laduda kiviaedadesse. Juba 16. sajandil on märgitud ürikutes, et enamus Harjumaa mõisatest on paekiviehitised. Paasi kasutati ka taluhoonetes, kõrtside ja postijaamade ehitamisel. Lubjapõletamine andis lisateenistust põllupidamisele.
Mõnuste küla Sepa talu kõrvalt hakkas Kirna mõisnik paekivi suurtes kogustes murdma 1843. aastal. Siinne dolomiitjas lubjakivi kõlbas hästi ehituskiviks. Kivikamakad veeti härgadega Tallinna sadamasse ja sealt laevaga Peterburi, kus kivi kasutati Neeva kanalite kindlustamisel, Iisaku kiriku alusmüüri rajamisel, Talvepalee sise- ja välistöödes. Mõnuste paekivi on kasutatud ka Tallinna ehitistes ning Nissi kiriku lääneportaalis. Paemurru hiilgeajad olid aastail 1843-1846. kui siin sai hooajati tööd kuni 300 inimest, kes olid tulnud nii ümbruskonnast kui ka kaugemalt. Parimad paekihid asuvad 7 m sügavusel. Paemurd on ligi 200 m pikk ja 50 m lai. Suurest august jääb läände veel teinegi kitsam ning lühem murru vagu.
Mõisamaade taludele müümise ajal jättis mõisnik 10-hektarise paekarjääriga “Muru metsa” (Murru mets) endale: maavara tuleb alles hoida. Eesti vabariigi alguses sai Murumetsast riigimets.
* * *
Raudteesillad ja veetorn
Marje Suharov
Ametlikult avati Keila-Haapsalu raudtee novembris aastal 1905. Esialgu tegi rong peatuse siinmail vaid Riisipere jaamas.1917. aastast peatus rong Ellamaal ning 1920. aastal lisandus Sooniste teivasjaam turbatööstuse tööliste jaoks, mis aastaid hiljem sai nimeks Turba.
Riisipere raudteejaamas varustati auruvedureid veega. Selle tarvis ehitati veetorn juba 1904. aastal, mil Riisipere oli Tallinnast saabuvatele auruveduritele lõpp-peatuseks. Veetõusme allika juurde ehitati pumbajaam, vesi juhiti mööda torusid 1,5 km kaugusele raudteejaama veetorni, mille kaudu täideti aurumasinad vajaliku veega. Veetorn kaotas oma tähtsuse aastal 1938, mil Tallinn-Haapsalu vahel hakkasid sõitma modernsemad rongid, mida täideti veega vaid Tallinnas ja Haapsalus. Veetorni kasutati veel kümmekond aastat tagasi Riisipere aleviku veega varustamisel.
Raudteesillad valmisid Keila-Haapsalu raudteel 1903. aastal Riisipere-Risti vahelisel endisel raudteelõigul asub kolm raudkivist silda: teisel, üheksandal ja neljateistkümnendal “Läänemaa tervisetee” kilomeetril.
* * *
Munalaskme lubjapõletusahi
Marje Suharov
Munalaskme mõisale kuulus palju tootmishooneid ja et neid kõiki korras hoida, oli mõisal oma tellisevabrik ja lubjapõletusahi. Tellisevabrik asus mõisast 600 meetrit läänes jõekaldal ja oli ühtlasi 1850. aastal esimene drenaa?itorude valmistaja Eestis.
Munalaskme mõisa lubjapõletusahi asub Kotka talu metsamaal mõisasüdamest ligi kilomeetri kaugusel. Ahi on olnud pealt lahtine ja suurte maakividega vooderdatud, samas läheduses on ka paemurd. Lubjakivi on murtud kahel pool maanteed paaril hektaril, ala on täna männimetsaga kaetud.
Nissi vallas on lubjapõletusahjud olnud ka Nurme ja Riisipere mõisa juures, need on tänaseks hävinenud. Suurimad nendest Riisiperes Lubjaaugu mäel.