1448. aastal kirjutas üks kuningakojas valitsevast kombelõtvusest nördinud pariislane oma päevikus: “Kahju, et kuningas annab oma rahvale sellist halba eeskuju, sest ütleb ju rahvasõna: milline on vaimulik, selline on kogudus.
Meile on teada Babüloni valitseja Semiramis, kes rajas ühe seitsmest maailmaimest, kuid see ei takistanud teda tegemast oma pojast enda armukest. Kui ta sai teada, et rahvas ei ole tema teguviisiga rahul, teatas ta avalikult, et lubab kõigil võtta naiseks oma ema, tütre või õe või nendega armatseda. Ta andis oma rahvale loa säherdusteks kõlvatusteks selleks, et õigustada omaenda patte… Kui kõrge senjöör või tuntud daam teeb avalikult säherdusi patte, siis püüavad nende alamad neid matkida.”
MIS TE VINGUTE MINU KALLAL
Seda 15. sajandi keskelt pärinevat mõtteavaldust tsiteerides ei taha ma siiski rääkida mitte seksuaalse kõlbelisuse peadpööritavast allakäigust läänes viimase poole sajandi jooksul – ehkki ka see on teema, mis vääriks tõsist käsitlemist. Piirduge nimetatud kontekstis vaid tõdemusega, et narkomaania, AIDS-i, hepatiidi ja pederastia ajastul annab iga mõistlik inimene endale oma tegudest ise aru ega lange “Paabeli hoora” tasemele.
Mida ma eelpool toodud tsitaadi esitamisega siiski eelkõige silmas pidasin, oli elementaarne, kuid meil siin Eestis täiesti meelest läinud tõsiasi, et alamad joonduvad ülemate järgi, mitte vastupidi.
See tõdemus on teravas kontrastis Riigikogu asespiiker Kristiina Ojulandi arvamusega, et parlamendiliikmetelt ei saa nõuda enamat kui lihtkodanikult, sest Riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Sama mõtet on väljendanud (sealhulgas isegi teleriekraanil oma tigedat ärritust varjamata) ka Riigikogu esinaine Ene Ergma. Hulgast reategelastest rääkimata.
Ehk siis, sõnum, mis Toompea nõlvadelt seadusandja autoriteetse suu kaudu alla paisatud on, pole ju mitte midagi muud kui see, mida ütles oma rahvale ka Semiramis: mis te vingute minu kallal, tehke ka – ja olge vait.
ÜHENDATUD ANUMAD
Väike vahe on vaid selles, et nüüdsed väidetavalt rahvast esindavad tegelased pööravad loo peegelpilti: kui teie teete sigadusi, miks siis meie ei võiks? Riigikogu on ju rahva nägu!
Siinkohal meie valimisseaduse olemust arvestades rahvast tegelikult mitte esindavad tegelased aga eksivad, ja eksivad rängalt. Ning just selles, kes on kelle nägu.
Tegelikkuses pole mitte Riigikogu rahva, vaid rahvas Riigikogu nägu. Ja mida häbematumaks, ahnemaks, seadusest kõrgemal seisvamaks muutub Riigikogu, seda hoolimatumaks, omakasupüüdlikumaks ja seadustele vilistavamaks muutub ka rahvas.
Meile juba tuttav pariislane kirjutas Babüloni kohta veel: “Just selle (kõlvatuse) pärast langesid Kaldea riigile kaela paljud hädad, sest mehed vägistasid oma naisi ja tütreid ja sooritasid mõrvu…”
Alatult ja upsakalt käituv Riigikogu vägistab oma rahvast – ja imestab, et rahvas sellest inetult sooritatud aktist rahuldust ei saa.
VASAKPOOLNE AJUPESU, KOLLANE SAPP
Ent jätame Riigikogu. Loomulikult ei koosne see üleni kaabakatest. Probleem on Eesti riigis palju laiem. Masendava riikliku kõlblusetusega hiilgab ka meie ärieliit, kes kiire hiidkasumi nimel on valmis ohverdama kõik – eelkõige aga riigi ja rahvuse. Oleme seda näinud kogu praeguse vabariigi vältel. Salamissioonid Moskvasse, Venemaa suhtes realistlikult meelestatud poliitikute ja riigiametnike kõrvaletõrjumine, otsene Venemaa tellimuste täitmine transiidiäris ja surve avaldamine (ning ka edu saavutamine) otseste Eesti riigile kahjulike poliitiliste järeleandmiste tegemiseks on kurb tõsiasi, mida Eesti avalikkuses pimeda kangekaelsusega ignoreeritud on.
Või võtame neljanda võimu, meie ajakirjanduse, mis ennast ausa ja erapooletu arbiitri ning ühiskonna sanitarina esitada püüab. Aususest, erapooletusest ja kõlblusest on siingi asi valgusaastate kaugusel. Vasakpoolne ajupesu, kollane sopp ja tihtipeale mitte just eriti osavalt lansseeritud poliitiliste tellimuste täitmine on argipäev, mis meie meediat igapäevaselt iseloomustavad.
JUSTKUI PALGASÕDURID
Milles on siis asi? Kas eesti rahvas on tõesti raskelt haige, nagu arvas Konstantin Päts, kuulub kategooriasse “ei idane ega mädane” nagu ütles Oskar Loorits või asetub paratamatult alama “matsirahva” kategooriasse nagu leidsid põlglikult baltisakslased?
Nii vastumeelne kui meil seda tunnistada ka pole, on tõele ilmselt kõige ligemal baltlased. Ajalugu on teinud nii, et meil pole oma rahvuslikku aristokraatiat, tõelist poliitilist ja vaimueliiti. Mis on olnud, on saksastunud, venestunud, maha tapetud, surnuks joonud või põgenenud.
Ja vastavalt pole tekkinud ka traditsiooni, järjepidevust, perekondi, suguvõsasid, mis/kes lippu kõrgel hoiaksid ja rahvuskehandit eeskujuga koondaksid.
Distsiplineeritud, maast madalast kartmatuteks, kohusetundlikeks ja ennastohverdavateks kasvatatud aadlikest ohvitseride poolt juhitud väeüksuse asemel tegutseme meie ikka ja jälle nagu palgasõduritest marodööride jõuk, kes hävitab ühepäevaperemeestena seda, mida tuleks kaitsta, kasvatada ja arendada. Me ei mõtle, et ka ühiskonnas kehtib põllumeeste tarkus: narrid põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu.
MIS SIIS TEHA?
Olla väärikas. Olla aus. Olla pühendunud. Tunnistada oma vigu ja eksimusi. Võtta nendest õppust. Parandada ennast. Eelkõige ennast. Rahvuslik aristokraatia ei sünni üleöö. Aga kui ta sünnib, siis ainult nii, mitte läbi krabamise, valetamise, alamate üle irvitamise ja rahvuslike huvide reetmise. Rikkus ei muuda kedagi veel aristokraadiks. Haridus ei muuda kedagi aristokraadiks. Võim ei muuda kedagi aristokraadiks.
Väärikus, vastutus, pühendumine, ohvrimeelsus – ja selle läbi saavutatud austus on see, mis tõstab rahvusliku aristokraatia kroonina rahva kohale. Ärge unustage, inimesed Riigikogus, valitsuses, äris ja mujal: ajalugu on halastamatult pühkinud oma teelt kõik eliidid, kes on loobunud oma kohustuste täitmisest ja rahva teenimisest. Ajalugu jätkab seda praktikat seni, kuni inimkond püsib. Eesti ei ole siin erandiks.