Mis juhtub, kui 1. juulil peaks aset leidma metsaseaduse muutmine? Palju halba. Lendama ei pruugi hakata ainult laastud, vaid palgid – isegi need, mis on seadusemuutmist survestavate reformarite silmades. Elik: saekaatrimehed, kelle masinad kipuvad toorpuidu puudumisel seisma jääma, on teinud korraliku PR-kampaania. Venemaalt on puitu osta kallis, aga putkat kinni ka ei tahaks panna. Jääb vaid üle oma pikad küüned riigimetsale taha ajada.
Tänases metsaseaduses on selge sõnaga öeldud, et 20% maismaa territooriumist Eestis peab katma riigimets. Rahvuslik ühisvara, niiöelda, mida oleks äärmiselt loll ühe laksuga maha saagida.
Iga idi saab aru, et olukorras, kus eelarve on auklik ning peaministri juttu majanduse normaalsest seisust ei usu ta isegi, on mets niiöelda valmis pirukas, mida paljud haugata tahaks. Hetkel on nii, et riigi omandis olevat metsa võib küll näppida, ent see otsus on keskkonnaministri ja parlamendi teha ja seega 101 tülika seltsimehe taga kinni.
Mil moel sellest segavast jamast vabaneda? Välja on mõeldud huvitav skeem: müügi üle otsustamine peaks jääma RMK nõukogu pädevusse. Tõsi küll müümise otsus tuleb ikkagi kooskõlastada keskkonnaministriga, aga mitte parlamendiga. Mis on aga nimetet nõukogu? Sellesse kummalisse kohta kuulub 9 inimest, kellest muuseas ainult kaks (2) liiget omavad metsandusalast haridust.
Niisiis, too lahe nõukogu on asetatud meeldivasse, ent kiusatusi pakkuvasse situatsiooni. Kujutage ette, et Laine Jänese kabineti tagumises nurgas istub nõukogu, kes otsustab, mis on kultuur ning kellele suunata paragrahv 1 elluviimisel (mis on Eesti kultuuri ja keele kaitsmine) edasisi rahavoogusid.
Siin on see probleem, et iial ei tea, kellest tankist tehakse ja kui laastud juba lendavad, on teatavasti hilja midagi ette võtta. Eestis lõppevad sellised asjad korruptsiooniskandaalidega ning pärast on juba suhteliselt raske tuvastada, kuhu osa metsa kadus, kes süüdi on, kes raha tasku toppis või palju pappi tööstuse kaudu seadusemuudatust mahitanud poliitikule tagasi tilgub. Tuletage meelde endist keskkonnaministrit Villu Reiljanit, keda küll kiusatakse, ent kes miskipärast ikka vabalt ringi luusib.
RMK-d saab seadusmuudatuse ja nõukogu abil suunata väga hästi. Ei saa mõelda nii puupäiselt, et kui majandus on pees, hakkame raiuma, kõik saab korda ja keegi ei märkagi. Seda ei tohi juhtuda.
Juku-Kalle Raid, peatoimetaja