Ideaalis pidi iga 18-aastaseks saanud Nõukogude Eesti noor saama sümboolse “lähetuse ellu” osalemisega suvepäevadel. Reaalsus jäi ideaalist küll kaugele ning pidevalt oli aktuaalne noorte arvukama osavõtu tagamine. Siiski käisid igal aastal suvepäevadel tuhanded noored ja need sai osaks mitme põlvkonna noorusajast.
Pärnu Muuseumis 9. mail avatud Eesti Rahva Muuseumi näitus pakub võimalust vaadata, mida kujutas endast see läbi kolme aastakümne kestnud traditsioon.
USK ON OOPIUM RAHVALE!
Vana ühiskonna lõhkumise käigus asus nõukogude võim Eestis üsna pea pärast Teist maailmasõda ka leeri likvideerima. Nõukogude ideoloogia käsitles religiooni kui igandit, mis tuleb inimeste teadvusest ja argielust eemaldada. Kuna noortes nähti tulevase kommunistliku ideaalühiskonna ülesehitajaid, peeti leeri ohtlikuks traditsiooniks ning selle püsimist ideoloogiliseks puudujäägiks. Küüditamisejärgsel hirmuperioodil leeriskäijate arv kahaneski, kuid pärast Stalini surma ja küüditatute Siberist naasmist kasvas see taas. 1957. aastal oli üle 10 tuhande leerilapse.
Pärast 1954. aastat hakati ateistlikus kasvatustöös senise loengutegevuse ja trükisõna kõrval enim tähelepanu pöörama uutele nõukogulikele tavanditele. Vastukaaluks kiriklikule leerile said noorte suvepäevad.
*
Kommunistlik Partei peab kõige pakilisemaks ideoloogilise töö ülesandeks teadusliku maailmavaate kujundamist. Tähtsaks elemendiks teadusliku maailmavaate kujundamisel on aga ateistlik kasvatustöö. Religioosne ideoloogia, esinegu ta mis tahes kujul, on meie ühiskonnale võõras. Sellepärast tuleb nõukogude inimeste teadvus täielikult vabastada usulistest eelarvamustest. Üheks usuvastase töö oluliseks lõiguks on uute, nõukogulike traditsioonide ja ilmalike kombetalituste loomine ja levitamine rahva, eriti noorte hulgas.”
A.Grat?ova. “Usuvastane propaganda peab olema pealetungiv ja igakülgne” – eesti kommunist 8-64
*
ESIMESED NOORTE SUVEPÄEVAD VÄÄTSAL
Esmakordselt tähistati noorte täisikka jõudmist uut moodi 1957. aastal Paide rajoonis Väätsal. Noorte ja nende vanemate seas tehtud selgitustöö tulemusena tuli 13.-16. juunil toimunud kokkutulekule kohaliku külanõukogu kolmest kolhoosist 39 noort.
*
Ega me tollal, 1957. aasta suvel küll osanud arvata, et meie ettevõtmisest mingi uus noortetraditsioon alguse saab /?/. Nimegi said suvepäevad hiljem, siis kutsuti meie loenguid ja kooskäimisi ilmalikuks leeriks. Aga albumisse, kuhu meie kõigi noorpõlvepildid said, on hoopiski kirjutatud: Väätsa külanõukogu maanoorte I kokkutulek. Õhtupoolikul, pärast tööd tulime koolimajja. Juunikuus ju koolilapsi enam pole. Loengud olid saalis. Kui arstid rääkisid, istusid tüdrukud omaette klassitoas ja poisid teises. Iga õhtu lõppes tantsusammude õppimisega, pärast tantsisime niisama. Loengutel räägiti perekonnast ja kodukultuurist. Tallinnast käis üks lektor, Kotkas oli ta nimi. Tema õpetas, kuidas nuga ja kahvlit õigesti käes hoida, kuidas lauda katta. Kõik me seda ei teadnud – aeg oli selline. /?/ Aga usuasjadest suvepäevadel küll juttu ei olnud. Oli vist veel liiga hell küsimus.
Maret Kaik. “Lastelgi on juba suvepäevadel käidud” – Noorte Hääl 10.06.1981
*
Esimesed suvepäevad Väätsal said Nõukogude Eestis ikoonilise tähenduse: tollaseid suvepäevalisi kutsuti ikka ja jälle noortele meenutama kuidas kõik see algas ja 20 aasta möödumisel avati Väätsal pidulikult mälestustahvel.
Ka nimetust suvepäevad on omistatud väätsalastele: ajakirjanikke huvitas, kuidas seda pidu nimetada. Kaaluti nii ja naa. Ei leitud midagi sobivat. “Eks need ilusad suvepäevad ole,” arvas keegi. Suvepäevad!
Algusaegadel kutsuti uut ettevõtmist ilmalikuks leeriks ning tuntud punapoeet Uno Laht kasutas oma luuletuses “Noorsoo suvepäevadelt Uulu rannas” (1961) koguni nime punane leer. Ajakirjanduses nimetati suvepäevi täisealiseks saamise peoks ja noorte elluastumise peoks või kuulutati need heroiseerivalt uue vahetuse lähetuspäevadeks. Rahvasuus on kiriklikule leerile alternatiivi pakkuvaid suvepäevi kutsutud ka halvustavalt võsaleeriks.
SUVEPÄEVADE VÕIDUKÄIK
Paidelaste algatuse kiitis heaks ELKNÜ IX kongress ning soovitas noorte suvepäevi korraldada teisteski linnades ja rajoonides. Suvepäevad alustasid oma võidukäiku. 1959. aastal, mil suvepäevade üritused toimusid esmakordselt kõigis rajoonides ja linnades, ulatus suvepäevaliste arv 6300-ni. Edaspidi stabiliseerus osavõtjate arv 5000-6000 nooreni aastas. 1960. aastail muutus kirikliku leeri osatähtsus pea olematuks –
1965. aastal käis Eestis leeris vaid 3% 18-aastastest noortest.
Eesti algatust toodi eeskujuks teistelegi liiduvabariikidele.
Selle puhul kirjutati: “Suvepäevadel läbiviidavad üritused peavad aitama igal noormehel ja neiul leida oma õige koht kommunismiehitajate ridades, arendama patriotismitunnet ja piiritut kodumaa armastust, rahvaste sõprust ja internatsionalismi, ustavust parteile ja rahvale.”
Suvepäevadel pidi olema kasvatuslik sisu, milles põimusid ateistlik, kommunistlik ja esteetiline kasvatus ning emotsionaalne vorm. Kohtuti komsomoli- ja sõjaveteranidega, tööeesrindlaste ja kultuuritegelastega. Toimusid loengud nii ideoloogilistel kui üldinimlikel teemadel. Anti praktilist nõu ja näpunäiteid täiskasvanueluks, alates lauakatmisõpetusest ja arsti vestlusest kuni ülevaateni nõukogude perekonnaseadusandlusest. Muidugi kuulusid suvepäevadesse sport, tants, matkad, ekskursioonid. Korraldati lõkkeõhtuid, kus toimusid arutelud, ühislaulmised või hoopis reisimuljete kuulamine. Viimane pakkus reeglina põnevust, sest reisida väljapoole riigipiiri, eriti muidugi lääne suunas, said nõukogude ajastul küllaltki vähesed valitud. Kohtuti teiste rajoonide suvepäevalistega, noortega “vennasvabariikidest” või isegi “sõbralikest rahvademokraatiamaadest”.
Noorte suvepäevad koosnesid mitmest osast: avaüritused, eelüritused, telklaager ja pidulik lõpetamine. Kõige oodatum oli telklaager. Algusaegadel pakkus see keerulisel sõjajärgsel ajal sirgunud noortele uudsust, romantikat ja vabadust.
Haapsalu rajoonis toimusid esimesed suvepäevad 1958. aasta 27-29. juunil. Suvepäevad viisime läbi looduskaunil Pullapää neeme telklaagris. Mispärast telklaagris? Tollaste noorte jaoks oli see uudne ja ülimalt romantiline, tundmatu maailm. Ajalehes kirjutasid noored telklaagrist kui kõige meeldejäävamast.
*
27. juuni hommikul kogunes komsomoli rajoonikomitee juurde paarkümmend noort, kes asusid vetelpäästepaadiga teele Pullapääle. Matka saatsid lõbusad laulud ja huumor. Laagriks vajalik varustus ja toiduained olid komsomolikomitee külgkorviga mootorrattal I? 250 ja päevinäinud Moskvit?il juba varem kohale viidud. Abitööjõudu kasutasime minimaalselt, autojuhtideks olid rajoonikomitee sekretärid, köögitoimkonnas aga suvepäevalised ise. Laagri lõpetasime laupäeval lõkkeõhtu tantsu, laulu ja mänguga. Ka lõkkeõhtu oli 1950. aastate noorte jaoks populaarne ja romantiline. Pidulikult lõpetasime suvepäevad pühapäeval Haapsalus, kuhu saabusime Pullapäält jällegi paadiga. Iga suvepäevaline sai õnnitluskirja ja raamatu, pioneerid tõid lilli. Istuti ühises sõpruslauas, õhtul osaleti noorsoopäevale pühendatud peol lossi-pargis.
Suvepäevade korraldaja 1958
*
Laager kestis tavaliselt 3-4 päeva, sisaldades “nii huvitavat, kohustuslikku kui kasulikku”. Igal linnal ja rajoonil kujunesid välja omad laagrikohad ja rituaalid – tõrvikurongkäigud, miitingud mälestusmärkide juures, öised häired, tööpäev majandis, populaarseima neiu ja noormehe valimine jpm. Kuigi laager kaotas aja jooksul oma erilisuse, jäi see suvepäevade lahutamatuks osaks ja omalaadseks sümboliks.
*
Päris kõik ei ole meeles, mis suvepäevadel toimus, aga nagu ikka, oli telkide ülespanemise võistlus, mitmesugused spordivõistlused sh sangpommi tõstmine, milles ka minul oli au ja rõõm osaleda, viktoriinid, kohtumised huvitavate inimestega? jne jne
Nagu juba öeldud, oli laagris, aga seda need suvepäevad ju olid, tore! Elasime telkides, süüa sai hästi ja palju, seda tehti lõkke peal, kordamööda olid rühmad köögitoimkonnas. Käisime kuigipalju kolhoosipõllul tööl ka. Töökasvatus oli siis väga oluline. Muidugi oli ka neid, kes kasutasid juhust, et kodust valvsa silma alt välja said ja tulid vist kohale selleks, et juua ja omaette vabalt olla. Keegi saadeti vist laagrist ka ära, aga ega nüüd eriliselt ei valvatud. Ma arvan, et linna komsomolijuhtkond võttis ka asja suhteliselt vabalt. Kas ja milliseid “poliitloenguid” toimus, hästi ei mäleta, küllap toimus. Need lasti enamasti kõrvust mööda ja ilmatu tore oli rohu peal pikutada ja omi asju ajada. Tavaliselt üritati sellistel üritustel, pean silmas ka igatsugu komsomoli- jm laagreid, rääkida ka noori huvitavatel teemadel ja ikka pisut teistmoodi ja vabamalt kui nelja seina vahel. Mingit totaalset “ajupesu” küll ei mäleta. Kui ka keegi midagi provotseerivat küsis, siis mingeid “sanktsioone” küll ei järgnenud. Noortel lasti vähemalt näiliselt üsna vabalt olla. Keegi suudles kedagi põõsas, keegi jõmises omaette telgis. Kõige toredamad olid õhtused telkide ees ja telkides kitarriga laulmised. Kitarriga laulmine ja üldse laulmine oli tol ajal hästi moes, ka ise laulude tegemine, lauldi igal pool, bussis ja põllul, telgis ja põõsa all. Laagrites ja ekskursioonidel oli kitarr peaaegu et kohustuslik element. Nagu ikka laagrites, lasti öösel kellelegi telk kaela ja peideti asju ära, aga kõik jäi n.ö. normi piiridesse.
Pärnu rajooni suvepäevaline 1971
*
Laagripäevade jätkuks ja noorte ametlikuks elluastumisürituseks oli suvepäevade pidulik lõpetamine. Algusaegadel rõhutati suvepäevade lõpupidustuste “emotsionaalse kõlajõu” tõstmise vajadust, sest suvepäevade lõpupidustuste kasvatuslik mõju kandub laiadesse rahvahulkadesse, avaldab muljet ka keskealistele ja vanematelegi inimestele. Suvepäevade lõpetamine sarnanes mitmeti kirikliku õnnistamispäeva tseremooniale ja algusaastail toimusid suvepäevade lõpupidustused sageli samal päeval, millele oli planeeritud kohalik kiriklik leer.
Lõpetamisel anti noortele kätte sümboolne märk täiskasvanuks saamisest – suvepäevalise tunnistus, mille tekst peegeldas ajastu ideoloogiat ja ideaale.
*
Kallis sõber!
Oled saanud täisealiseks. Nüüdsest peale on Sul kõik Nõukogude kodaniku õigused ning austavad kohustused meie kodumaa ja rahva ees. Täna võtad sa vastu vahetust vanemalt põlvkonnalt. Oma helge lapsepõlve ja õnneliku nooruse eest oled Sa tänu võlgu neile, kes rajasid nõukogude võimu ja relv käes, kaitsesid meie nõukogude kodumaa vabadust; neile, kes sõjavaremeile rajasid uued linnad; neile, kes muutsid viljakandvaks paesed põllud.
Võitluses kommunismi eest muudab Sinu põlvkond tõeks kõige julgemad unistusi. Ole alati ja kõiges meie suurepärase ajastu vääriline, armasta piiritult kodumaad, ole ustav parteile ja rahvale. Ela nii, et Sind saadaksid elus töörõõm ja austus, südamepuhtus ja uute avastuste õnn.
*
KORRALDUS – PROPAGANDAST PEOKINGADENI
Suvepäevade kordaminekuks nähti tõsist vaeva. Igal varakevadel moodustati igas Nõukogude Eesti rajoonis ja linnas suvepäevade organiseerimiskomitee(d), kuhu tingimata kuulusid kohaliku komsomolikomitee, parteikomitee ja täitevkomitee esindajad.
Lisaks nendele kuulusid orgkomiteesse ka mitmete kohalike ettevõtete, sovhooside ja kolhooside ning ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Orgkomiteed korraldasid kõike, alates suvepäevade propagandast ning majandusliku toetuse kindlustamisest kuni telklaagris vajaliku vatikoguse hankimise ja pidulikule lõpetamisele fotograafi kutsumiseni. Tublimad korraldajad tagasid nii pidukingade ostuvõimaluse defitsiidiajastul kui ka jagasid tütarlastele kohalikesse juuksuritöökodadesse tasuta juuksurinumbreid.
Suvepäevade kulud katsid poolvabatahtlikult või poolkohustuslikult enamasti kohalikud kolhoosid-sovhoosid ja ettevõtted.
*
Suvepäevade lõpupidu toimus Pärnu rannas kõlakojas. Sinna mindi läbi linna rongkäigus, mis algas kesklinnast. Tüdrukud olid heledates kleitides ja kingades, poisid mustades ülikondades. Meie klassi tüdrukud olid samade kleitidega, milles olime kooli lõpupeol. Minu kleidi õmbles onunaine, kes oli riide saanud oma välismaal elavalt sugulaselt. See oli heleroosast peenvillasest kangast ja mini.
Pärnu rajooni suvepäevaline 1970
*
Suvepäevade läbiviimise koordineerimise ja järelevalvega tegeles ELKNÜ Keskkomitee, täpsemalt selle propaganda- ja kultuurmassilise töö osakond. Keskkomitee korraldas eelkõige esinejate saatmist suvepäevadele ning tsentraalse sümboolika (tunnistused, laulikud, ka märgid) valmistamist. Igaks sügiseks saadeti ülevaated kohalikest suvepäevadest keskkomiteesse. Seal arutati läbi õnnestumised ja vead, üldistati paremad kogemused ja uued ideed ning saadeti omakorda soovitused ja abimaterjalid kohapeale tagasi.
SUVEPÄEVADE ALLAKÄIK
1970. aastate teiseks pooleks laagrielu suuresti oma uudsuse ja külgetõmbejõu. Aeg oli edasi arenenud ning vahepeal oli lisandunud uusi noorte ajaveetmisvõimalusi. Muutunud ajas jäi vajaka suvepäevade omanäolisusest, sellest, mis oleks neid eristanud tavalisest spordi- või komsomolilaagrist või malevast. Suvepäevad muutis noortele vastumeelsemaks ka maad võtnud loosunglikkus.
Alates 1967. aastast pidid noorte suvepäevade põhisisu määrama aasta peamist riiklikku tähtsündmust märkiva suunitlusega deviisid: “Oleme sinuga, revolutsioon!” (1967), “Sinuga, leninlik komsomol” (1968), “Ustavad Lenini õpetusele” (1970) jne. 1980. aastate algul tundus, et veerandsaja-aastane traditsioon on end ammendanud.
Suvepäevad kippusid diskopõlvkonna noortele järjest enam muutuma üheks alkoholi tarbimise kohaks.
*
Kuna olin enamus ajast auru all, suurt midagi ei meenu. Igatahes olid need päevad just lõõgastumiseks ja seda me tegimegi.
Viljandi rajooni suvepäevaline 1984
*
1980. aastate keskel hakkas ühiskonnas toimuv käärimine peegelduma ka suvepäevadel. Noored muutusid aktiivsemaks, lektorid pidid vastama suvepäevaliste teravatele küsimustele. Varsti parodeeriti suvepäevade laagris juba nõukogude ajastut, sh ka suvepäevi ennast ning heisati sinimustvalge lipp. Järvamaa suvepäevade korraldajad kutsusid 1989. aastal kohale ka kiriku esindaja, tervitused ütles Järvamaa praost Harald Meri.
SUVEPÄEVADE MITTEAMETLIK PROGRAMM
*
Kuidas see siis üldjuhul välja näeb? Enamasti üsna mulksuv ja vahutav. Tavaliselt on üht-teist “tehtud” juba enne laagriplatsile jõudmist – palged õhetavad, meel on rõõmus. Seejärel pannakse ringi käima mõni neutraalse välimusega anum – plasku või limonaadipudel. Rõõm ja elevus suvepäevaliste hulgas kasvavad. Aeg-ajalt lahkuvad mõned inimesed laagripaigast, käivad ära ning naasevad kanistrite või siis hiiglaslikeks paisunud spordikottidega. See on ettevalmistus õhtuks. Vahepeal karjutakse ruuporisse kõiksugu asjasse mittepuutuvaid repliike, mis kutsuvad palli taguma või kamandavad kõiki jõumehevõistlusele. Need üritused tehakse läbi vaikse teadmisega, et ainus eesmärk on lühendada seda tülikat päeva, mil peab välja nägema karske ja sportlik, mil tuleb lapsikult vaimustuda totratest võistlustest ning muust veidrast, mille on välja nuputanud mõni instruktori aju. Aga sellega lepitakse – õhtu nimel. Sest siis, kui saabub öörahu, puhkeb ka mitteametlik programm. Ta õitseb ainult öösiti – nagu öökuninganna.
Hommikul ärgatakse, kus juhtub ning võetakse reipalt vastu staabi ettepanek minna üksteist heinakottidega peksma. Lapsik petmismaania jätkub.
Andrus Kivirähk. Olgem ausad, härrased! – “Nõukogude Hiiumaa” 22.07.1989
*
SUVEPÄEVADE LÕPP
Noorte suvepäevad olid sündinud nõukogude ajastu keskse noorteorganisatsiooni – kommunistliku noorsooühingu initsiatiivil. Uues ajas ei olnud kohta ei komsomolil ega tema algatatud traditsioonil. Viimased noorte suvepäevad toimusid 1990. aastal, küll mitte kõikjal Eestis, vaid traditsiooni algatanud endises Paide rajoonis, millest nüüd oli saanud taas Järvamaa.