Aleksei Ivanov, keda nimetatakse “vene kirjanduse kullavaluutaliseks reserviks”, sai klassikuks juba oma esimese romaani ilmumise hetkest. Tema “Mässu kuld”, “Parma süda” ja “Geograaf jõi maha gloobuse”, mis on välja antud viimase nelja aasta jooksul, muutsid kirjandusmaastikku.
Kirjanduses muutub miski printsipiaalselt kahel juhul: kui avastatakse uus moodus olemise mõtestamiseks, nagu see toimus viimastel aastakümnetel Vladimir Sorokini, Elfriede Jelineki ja veel mõne kirjaniku ilmumisega proosasse, kes tõstsid esile iiveldamaajava, südantlõhestava ja jäleda esteetilise tegevuse, või kui avaneb elu uus kiht, uus teema, milleni kirjandus veel jõudnud pole. Nii tuli uue teemaga kirjandusse Sergei Kaledin oma “Tasase kalmistuga”. Tundub, et uue tükiga elust tuli ka Aleksei Ivanov.
ÜHIKA HAIGE MAAILM
Ivanovi raamat “Ühiselamuveres”, mis ilmus äsja Peterburis, on kirjutatud põhjalikult, see joonistab rangelt realistliku ruumi, kus kehtivad kõik psühholoogilise proosa reeglid. Meie juurde pöördub tagasi lugemise unustatud aeglus, kui kirjanik vaevub kangelase välja joonistama, näitama tema karakterit ning looma konflikti ja muretsema atmosfääri pärast. Ühesõnaga, soe piim ja kodus küpsetatud leib, värske kirjandusliku heina lõhn ja romaaniliku ritsika siristamine. Hea! See osa on äratuntav, meeldiv, aga romaan ise on sellest, mis oli tundmatu, kui aga tuntav, siis poleks seda kunagi kirjutatud.
“Ühiselamuveres” elab kangelane üliõpilasühiselamu eraldatud, suletud maailmas, mis sarnaneb tapamajaga, kus noorest olendist pigistatakse välja kõik inimlik. Selleks, et siin ellu jääda, tuleb tegutseda nagu Sol?enitsõni Ivan Denissovit? tegutses laagris, – mõistes ohte, kohutavaid eluseadusi okastraadi taga; elada üks päev ja mõista, et see võib jääda viimaseks.
“Ühiselamuvere” juhtumil peab ellujäämiseks lootusetult jooma, seksima kellega juhtub, kaebama oma kaaslaste peale ilgele naiskomandandile, magama temaga, kui ta seda soovib, tüdrukud magama tema mehega, vägivallatseja ja kurjategijaga, kui sa aga sellega nõus pole, sunnitakse sind peldikus veene läbi lõikama või katuselt alla hüppama.
DOKK, MILLEGA EI SAA VAIELDA
Kirjanikul õnnestub meid veenda selles, et mingit muud elu peale ühiselamus polegi. Kas käivad need hukkunud lapsed ka loengutel? Õpivad midagi? On neil mingid pedagoogid, professorid? Miks surevad nad ilma vastupanuta – alandlikult ja distsiplineeritult? Peamine ko?maar on väljapääsu puudumine. Tasub vaid sulgeda uks, keerata võtit lukuaugus ja raudne eesriie langeb pähe. Ning juba soovidki mitte üles tõusta, vaid kohaneda. Seda mehhanismi teavad hästi kõik türannid ja diktaatorid: inimesed tuleb kusagile sulgeda – linnas, maal, kuid igal juhul sulgeda. Nabokovi “Kutses hukkamisele” murrab kangelane end välja oma jälitajate papist maailmast, aga Bunueli filmis “Ingel-hävitaja” hävitab suletud ruum need, kes lõksu on sattunud. Nii ühel kui teisel juhul on meil tegu poeetilise allegooriaga, kuid Aleksei Ivanovil näeme metafoori naasmist ellu – reaalne dokumentaalfilm, millega ei saa vaielda.